Sõnale sügis leiti 706 luuletust
Sügis
Sügisvihm toob pisarad hinge,
jahutades suvist leegitsevat kirge..
Kardan, et kaotan Su jälle,
jätsid südamesse kustumatu jälje..
Oodates päikest, siis unistan Sinust,
saan jõudu, et üle olla igatsuse valust..
"Kohtumiseni, kallis!", sosistavad huuled,
kaugusesse hajudes, loodan seda kuuled..
Mitmevärviline sügis
Kirjuid lehti lendleb alla,
taevaluugid tihti valla.
Vahel näha võib ka päikest,
kuulda mürisevat äikest.
Porised on teed ja rajad,
tühjaks jäänud suvemajad.
Linnud lendamas on ära,
tehes üsna palju kära.
Üle väljade vihiseb kõle tuul,
viies viimsed lehed puult.
Vargsi meie maale trügis,
mitmevärviline sügis.
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024
Kevade ootuses
Palun vaata korra,
kas näed õitsemas
märtsikellukesi imearmsaid.
Kas võib välja tulla
lumeõites ka
lumikellukesi väikseid, varmaid.
Kas on taas kevad jõudmas meile,
talv see annab talle teed,
kuigi lumi oli nagu alles eile,
täna voolamas on sulaveed....
Ütle mulle, palun,
kuhu voolamas
on vesi hangedest sealt õue pealt.
Ehk on tõesti rahu
sellest talvest saand´
ja kevad see võib jälle alata.
- Tarmo Selter -
2024
Tiiale
Ta ütles, talle meeldib udu,
see ilm, mis sombune ja tinahall.
Pilk suunatet on autoaknast välja
ja taamal ikka hall nii hall.
Ma küsisin, mis teed Sa suvel
on's kardin ees ja riivis uks?
Kui päike piiluma Sind satub
mis on, kas võtab oimetuks?
Kuid mida pärida mul vaja
ma ise olen nii ja naa
las tema olla oma udus
ja mina päikses, vahest udus ka.
Elu sügise värvid
Mõnele elu tundub vaid must-valge
ja nii ka tajub me imelist talve.
Isegi kevade puhkeva pungad
ei tekita erilist tunnete tulva.
Ja suvelillede pillerpall
tast mööda käib kui hommiku hall.
Kui aga aeg on jõudnud sügisesse
ja korraks vaatad enesesse,
kõik värvid siis pinnale tulevad,
kui hetkeks ennast vaid kuulatad.
Elu tõelised värvid ehk tunned siis ära,
kui ei sega enam sind müra ja kära.
Siis ilu oskad näha ka sügistormis
ja värve näed ka selles hommikus hallis.
Aastaajad
Kannan talve endas -
tuisuvalle lumiseid,
kõike mida anda
talverõõm see endast võib.
Kevad on mu südames -
roheluses ilu,
vesi voolab ojades,
on öösel veidi vilu.
Suvi peitub meeltes -
päike, soojus, rand,
elumerelaintes
vabalt tunnen end.
Sügist leian hinges -
värvides maailm,
leht see tuules ringleb,
saates justkui mind.
Igal aastaajal
oma ilu, võlu,
vahel valu vaja,
et sündida saaks elu.
- Tarmo Selter -
2024
Sügisluuled
Ei sügis tumene, see vaid tundub nii.
On suvepikendus oma sooja tooniga.
Lahkus ja armastus on sügise maitsed,
ta lahkus ja karvastus su palgede kaitseks.
Südames sügis sa, siiralt siidine.
Värve on aimata vaid mõned tuhanded.
Ei sõnugi riita saa puudena laduda,
mõned sügistormiga võivad kaduda.
Las aga lendab nüüd, see suvi, no las ta läeb.
Puud saavad uued rüüd ja kallistavad käed.
Ei, sina tuulemeel, saagi mul muuta teed,
teen, mida ikka teen sooja rõõmuga.
Jah, sina armukeel, mu luulemuusika,
joon sinu ande teed suure sõõmuga.
(5.10.2022)
Viis .....
september
mulle tundub,
et räägime ühte keelt,
hoides mind
silitab ta igat mu meelt.
laseksin viia end tal kõikjale-
ilusale tänavale keset Itaaliat.
ta minus üles äratab
looduse sünnitatud maagiat.
kui oleks ta lõhn,
siis oleks ta sügis, mu lemmik,
ja nagu kindast võetud käel,
on hingel soe, nii meeldiv.
ta paneb mind tundma värve,
ja muusikast saavad pildid,
näen taevast langevat tähte,
mille soovi talle kingin.
Igatsust täis pilk
Puudel valged lumetutid peas,
luiged lendu tõusevad, kõik ühes reas.
Üksik puulehekene, pikk on tema ränd,
keerleb ühest otsast teise,
igatseb mu hing.
Pilveveerelt vaatab alla kahvatu kuu,
päiksel jaksu pole tõusta kõrgemale kuust.
Vihmasagaratest lumeräitsakad on saanud,
kaua aega pole ma nii kurb olnud.
Isa
Isa kasvatus ja hool,
täna on saatmas mind igal pool.
Lahke silmavaate ja südame hellaga,
ta mind kasvatand.
Isalt palju olen saanud õpetlikku nõu,
neid tal varnast võtta,
kunagi ei käinud üle jõu
ja huumorimeelest tulvil oli ta põu.
Sügis kuldseid lehti puistab teel,
kõnnin mõtteis, isadepäev silme ees.
Isast räägivad kõik rajad ja teed,
isadepäev elab sügaval südame sees.
Laupäev Eestimaa külas
puudelt kadusid lehed
ja naiste põskedelt puna
garaaži taandusid mehed
naised hakkasid koristama
kraamisid kööke ja kambreid
seadsid kausse ja kruuse ritta
mehed poleerisid pampreid
ja kirusid palka sitta
lastel puudusid sõnad
et öelda, mis tunne neil on
istusid diivaninurgas
ainsaks kaaslaseks playstation
hõredaks lõigatud metsas
otsis Meeta veel hiliseid seeni
ta ei teadnud et tütrepoeg linnas
süstis lunastust otse veeni.
saunad pandi õhtu eel kütte
et maandada õlavöö pingeid
puuriita peideti pudel
kust raviti salaja hinge.
See olen mina
Sügis
aknast väljas tajun
langevad puudelt lehed
minult peegli ees
Äkki
seisan alasti kesk puid
mõned lehed on langenud
okstega koos
Räägitass
et millalgi saame uued
millalgi ehib meid
särav- läbipaistmatu rüü
Tõetuul
kiigutab minu hingeoksi
ma ei suuda midagi varjata
ümberolijad naeravad
Torm
minu elu suurim
lehed langevad tüvega kui puud ümber
või ehk võitlen?
Päike
olen murdumas minu eluvalgus
näita ennast natukenegi
ma pean teadma
Uus aasta
ma jäin tõesti ellu
uued lehed uus elu uus armastus
miks see ometi nii tähtis on
Köiel .....