Sõnale sügise leiti 309 luuletust
Elu sügise värvid
Mõnele elu tundub vaid must-valge
ja nii ka tajub me imelist talve.
Isegi kevade puhkeva pungad
ei tekita erilist tunnete tulva.
Ja suvelillede pillerpall
tast mööda käib kui hommiku hall.
Kui aga aeg on jõudnud sügisesse
ja korraks vaatad enesesse,
kõik värvid siis pinnale tulevad,
kui hetkeks ennast vaid kuulatad.
Elu tõelised värvid ehk tunned siis ära,
kui ei sega enam sind müra ja kära.
Siis ilu oskad näha ka sügistormis
ja värve näed ka selles hommikus hallis.
Seesama sügise
See on seesama sügise,
mil nii armunud olime.
Samad kirjud lehed teel,
päike sama soe südamel.
Samad õunad õunapuul,
sama maitseb moos suul.
Sama on kuldne rukis, mis väljal,
sama ahi, leib ahjusuul.
Samad on linnud kõrgel sinitsevas.
Sama on hüvastijätt kurval kuul.
Sügise tujud
Hoog on suurel sügisel sees,
vaata, mida ilmaga teeb!?
Tujud on ikka sügise omad,
vahel võttagi tuleb neid omaks
Sügisel on oma roll ja osa,
saladusteloori hoiab hõlma all.
Sügise tujud mõjutavad meidki väga,.
vahest paha, vahest hea on.
Kuid süda rõõmu tunneb siiski,
sest enamjaolt on kuldne sügis
rõõmsatujuline ja lahke meelega.
Sügise nägu õrnas udus
Pikkamisi sügis sammub,
seljas kuldne sügisvammus,
jalas kirjud potikud,
juuksed lendlevad lokitud.
Silmad vesised ja hallid,
kaenla all on vihmakann.
rõõmus kõla sajab huultelt,
kergemaks läeb iga samm.
Sügis tuleb viljakoorem süles,
muudkui tuleb ja tuleb,
hinges juba leian ta üles,
ta su hinge peale astunud on.
Sügise tants
Sügis seni olnud nii soe
et isegi õhtu külm ei poe
sviitri ja fliisi läbi
küllap ilmataat tunneb häbi;
et suve putsi keeras
vähemalt sügisega asi korras
ja täiskuul peab mees jahti
tungid peavad mahti;
ning sõbranna juurde sammud seab
ära külaskäigu pidema peab
ulub, taevas täis tähti
naabri aias sissetungijat nähti;
teki all keegi lebab
nagu külalise saabumist ootab
poissmees üllatada sõbrantsi mõtleb
külje alla end viskleb;
kuidagi vedel ja lapik ta sõbrants
aga vähemalt pole paha tants
kui ise ta ju juhib
oigab, ähib ja puhib;
aga need s .....
Sügise teine nägu
Nüüd on sügisel teine nägu
valjemini kukub kägu
karud karukoopasse
ei taha minna unele
Orav uhkelt kuusel istub
saba kohev_võidukas
ei ta karda sügise nägu
peab end käbikuningaks
Tuultelgi on teised suunad
ei puhu enam soojasti
ilmaelu pole armas
nagu ennevanasti
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel
Sügise vihmas
Sügise vihmas pole midagi halba
ei ole rahet ei äikeseid
pussnuge ei ole
pole poisse ei suuri ei väikeseid
Sestap käin nautimas sügist
tema jahedat jahedat vihma
tunnen kuis piisad mind embavad
ihul leiavad paigad salajad
rinnad ja niuded ja allapoolt rihma
puutuvad sealt kust keegi ei tohi
salaja läbi mind tõmbavad
puutuvad miskit mis seisab mul tühi
Jah- mul on külm
jah- olen märg
aga vihmas ei ole ma üksi
ma tunnen et keegi must hoolib
ma lähen tal korda
ja ma tunnen et kurat mind küll
nõnda meeldivalt meeldivalt noolib
Suvine vihm on liig soe
mind lu .....
Sügise öine hõik
Ärgates öösel krabina peale,
öine vihm see koputab aknal,
andes märku, et aeg liigub sügise poole,
vihmapiisku klaasi peal vaatan.
Puulatvades mängimas tuuline iil,
pilverünkadest langemas piisku,
puulehtedelt öises pimeduses nii
on rohelus minema viidud.
Sügisvärvides varsti on päikese pale,
mis peegeldub südamest, silmist,
sulgen akna ja vaikides magama lähen,
teades, varsti näen kõike seda ilmsi.
- Tarmo Selter -
2022
Sügise nutulaul
Suvi sulgenud on uksed
pimedale, kõledale sügisele.
Sügis ikka mõnest uksest
otsib väljapääsu teed.
Ulub, vingub, pisaraid valab,
suvi, miks mul nõnda teed?
Las tulen oma värvidega
puudel lehed kirjuks teen.
Sulle, kallis suvekene,
kingin pihlamarjadest keed.
Las ma maalin rukkipõllud
kullavärvi kollaseks.
Las ma ketran vanal vokil
heietan aegu ammuseid.
Ei ma poe nüüd sinu sisse
kurval meelel tahan olla vaid.
Imetlen sind ikka suvi
alati on rõõmus meel.
Mulle loodud nukrus hinge
tihti kurb on südamel.
Minu kapriisne sügise
Sügis äkki pööras ära
raputas mind sügavalt
Minu meel ei muutund sellest
Sügis,oled naljakas
Kord sa sammud kuldses kuues
kõigil vastu naeratad
ilu enda ümber luues
Sügis- minu kapriisitar
Tihtilugu oled pilves
hämarus siis võtab maad
Poolenisti pisarates
kurvastan koos sinuga
Täna tuhin on sul minna
udulooris lennata
Varsti aeg sul ongi minna
Miks muidu nõnda tuuseldad
Ikkagi sa kallis mulle
kuldne, hall kapriisitar
Vaagen täis on sügisande
Aitäh,et oled olemas;