Sõnale sünd leiti 389 luuletust (pop)
Sõstramaitselisest suvest.
Ma nägin kevadel metsa,
mis täis õisi.
Ma nägin aasasid ning merd.
Ma tundsin õhus linde,
kannus mesi.
Ma tundsin õnnelikku sünnituse verd.
Ja juunis juba maasikane musi
Su vaarikase musi mustikaseks sai.
Nii märkamatult sõstramai .....
Õpetaja meenutus
See kevad on sundinud vaatama
aastatetaguseid tulekuid.
Väiksed käekesed emade pihkudes,
pilgud akna peal saatmas neid minekuid.
Veel väikesed on käed ja te jalaast,
suurde maailma viimas on need.
Ema südamesoojus toeks alati on,
isa näitamas teil õiget teed.
Täna lõppemas ühe raamatu reis,
siin lood olid argipäevaselt soojad.
Oli sõprust ja tarkuse kogumist –
te ise olite päevade loojad.
Neli aastat me veetsime iga päev koos.
Nüüd ootamas kool sõpru häid
Mingu õpinguaastad teil tegusas hoos,
tarkus paitamas olgu te päid.
Õnnelik ema
Mõistus jaburalt tunnetest tulvil.
Mu pojal on sünnipäev!
Aeg armutult enese aastatel hulbib
ja aina edasi läeb...
Meenub õhtu ja öö ja ta saabumistund -
hing pilgeni armastust täis.
Veel hommikuhakul ei saanud ma und,
mu elu kui muinasjutt näis.
Ja tänagi uhkusest pakatab põu -
teha valikuid oskab ta õigeid.
Kuigi maailm nüüd pole vaid kodune õu,
tean, et hakkama saab elus kõiges.
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
Viies sünnipäev.
5 aastat tagasi ta sündis,
mõne aja möödudes juba kõndis.
Aeg ajalt teinud ka pahandusi,
kuid on ta ikka su suurimaid varandusi.
Sinu väikene armas tüdruku tirts,
ta vahepeal ka natuke pirts.
Need 5 kiiret aastat läinud on juba,
tema naerust tihti kajab su tuba.
Ta rõõmu hüüded ja mõned mured,
vaid sinule ta neid rääkima tuleb.
Sinu oma, sinu pisike printsess,
vahet pole kas seljas tal kleit või tress.
Sulle aina enam ta rõõmu pakkuma hakkab,
ta naer su toas kunagi ei lakka.
Koos olete te lahutamatud,
seotuks jääte ka siis kui hetkeks lahutatud.
Kokku saad .....
Su sünd
Kui suur
on see sünd -
Hinge elulev tung
tulla Praegu ja Siia,
Sind rändama
viia.
Kui suur
on see sünd -
keha Vaimudetund,
Aja leitud Ruum,
kuhu külvata
Tuum.
Kui suur
on see sünd -
Meie ühine Soov,
meie Tarkus ja Õnn,
ühendkooride
proov.
Kui suur
on see sünd -
kui sõnatult Suur!
Nii armas aiaäärne,
nii nutu ja naeru väärne...
Tõeliselt
SUUR.
Kui suur
on see sünd!
Kui suur on see
sünd...
Kui suur on
Su Sünd?
...
Ilma sünni imeta
oleksime nimeta...
Ilma eluvaevata
Kodu, Maa ja Taevata.
(Pühendus: Pärt Uusberg)
/Mari* .....
Aastal 2021
On suvi ja päike, on augustikuu…
Pikk ootus on lõpule jõudnud -
ema süles uus elu, kel naeratus suul,
isa armastus nendeni sõudnud.
Te pisike tütar kui päikesekiir
valgustab elu ja te ühist teed.
Tehke maailmale peale üks õnnelik tiir,
saatjaks õnn ja arm olgu alati need!
Eriliselt tavaline päev
Üks tavaline päev -
ja sünnib eriline inimene!
Üks tavaline päev -
ja lahkub eriline inimene…
Üks tavaline päev -
ja sina sündisid!
Üks tavaline päev -
ja lahkud sinagi…
Üks eriliselt tavaline päev
nagu täna
- ja maailm pole enam
iial endine.
/Mari*Uri/
Hea on ees
Kõrvalt vaatan sinu valu, lukku keerdund mõtteid
iga hommik tähendab sul elamise sundi
üritad pea püsti hoida, olgugi et lõkkeid
oled loobund kustutamast. Ootad viimast tundi...
Sa ei kurda, et on raske. Ütled: "Pisut sassis"
teeskled vahel naeratusi silmis valuvesi
libises õnn äkitselt, kui kiirelt mööda trassi
nõnda kiidad üksindust, kuid tahaks "kahekesi"
Sa ei usu. Unistused matad kaugel` orgu
Nii on kergem. Pettudes saab öelda: "Ma ju teadsin"
Ometi su silmad maas. Kas pea nüüd jääbki norgu?
Tegelikult hea on ees. Kui a .....
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Mälestused
Kui saatusetiivad sind kellegist lahku viivad,
siis tekib tunne, nagu kaotaksid oma lennutiivad.
Ei jaksa sa tõusta, ei jaksa sa olla
mälestus teeb haiget-
juskui trambitaks kõik jalge alla.
Aja möödudes tead, et oli koos olla hea,
tead, et kui kõik nii läks,siis nii ka minema peab.
Kuid mälestus tuhmub ja haiget teeb see,
sest sündmuste rohke on armunute-
teie koos käidud tee.
Sa vaatad veel tagasi ja imestama pead,
Et tegelikult isegi on see väga hea.
Hea on see, et kõik läks nii nagu läks,
kuigi aegajalt tunned end kui eksinud-
oma õige tee kaotanud laps.
.....
Kõhubeebi
Üks silmatera kogub alles jõudu,
veel päikene ja kuu tal korraga on ees.
Kuid juba noore ema silmis õnnetõusu
võib märgata
ja vastse isa armastus neis mõlemis on sees.
See väike silmatera rõõmu laotas õue -
on taevalaotus õnnepärleid täis.
Muist kukkus vanaemadele põue.
Uus staatus sobilik neil näis.
Jalutan sul vastu
Jalutan sul vastu nagu makstud karmavõlg,
kunagisest hullust lennust alles tiivutu...
Kunagisest toetamisest valutundlik õlg,
puutepuhtail huultel ikka muie siivutu.
Jalutad mul vastu nagu valge maleruut -
võitmatu, kuid üksindusest tasakaalutu,
iseendast joobes - nagu viimsepäeva juut
tagaaetu, tõrjutu ja põlvil palutu.
Kohakuti jõudes ristub meie pilgumõõk,
süda kurku kerkib või siis kõhuõõnde vajub...
Ainsast hetkest piisab jälle, et saaks täis üks mõõt -
kuniks keha rahuneb, taas olevikku tajub.
Kaela kangeks sundides ei vaata seljataha...
Sina küüs .....