Sõnale sünd leiti 389 luuletust
Elu ilu
Sidekoeni südames
avatud on haavad,
kuni vaimu abiga
ükskord terveks saavad.
Mõni hing on õnnistus
ilma sündimata,
mõni raudse maskina
jätab kaeblemata...
Valgusena varjudes
hoidub reetmast end,
võõrusega harjudes
lõpuks kohanend.
Parimate soovidega
saadab saatus teda,
kuni seen või marjakobar
julgeb paljuneda -
kuni paksus vihmametsas
siristamas lind...
Nõndakaua hoiab elu
ilu kätel sind!
/Mari*Uri/
Imelised
Muretsemishaigust
minu lastel pole –
kohutavalt kaunis
kõik, mis tundub kole…
Tapeedinarmad seinal –
ära neid küll puutu!
Kriiditeoseid täis
mitu kipsplaat-ruutu…
Ruuduline pihik
pluss lilleline pluus,
täpilised sukad –
valmis mood on uus!
Kleidid plekilised –
see on muster ilus!
Vihmavari kõver –
ikka parem vilus!
Mänguks sobib kõik,
mis läinuks prahikasti:
killud, ribad, tükid,
juppe sada lasti…
Mõni asi kadund –
tore, keegi leiab!
Õnnesendilisi üks
üle õla heidab:
annaks ära kõik ta,
mida sõber küsib –
oleks ainult rõõmu,
.....
Eriliselt tavaline päev
Üks tavaline päev -
ja sünnib eriline inimene!
Üks tavaline päev -
ja lahkub eriline inimene…
Üks tavaline päev -
ja sina sündisid!
Üks tavaline päev -
ja lahkud sinagi…
Üks eriliselt tavaline päev
nagu täna
- ja maailm pole enam
iial endine.
/Mari*Uri/
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
Ja jälle
Ja jälle külvan ma neid porgandeid -
ja jälle peenras hernest tokitan!
Ja varsti jälle pakilehve seon
ja ennast sünnipäevaks lokitan...
Nood, kellel päike aina krooni kohal,
ei saagi saama sellest aru vist,
kui elu juba ammu mööda läinud
ja nende poole hõljub valge rist...
/Mari*Uri/
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
tuumaheidutuse kohta lugedes
kergem hakkab mis
ka ilmas ei juhtuks kestab
miljardeid aastaid taeva
all edasi veel elu ime
avaneb päiksega krookosel
võilillel kraavi pervel rohus
üleni õis
hakkab idanema seeme mullas
päevas tagasi kõik mida
ahnelt eile õhtuni jõid
nähtavaks saab olemise hiigeltung
iga lehe sünd päikeses olemise sund
oma kallile vanaemale
selles aprillis on tavapärasest rohkem lund
kadunud aeglaselt kevade algusesse Sinu jäljed
mu maailmaaken väike - ka Tema ihu soojusest külm
südames huikab vastus vaikne - ebaõiglane on Surm...
päikesetiivad saadavad nägema sama armast und
ulatad tähtede tagant teemantsärava pehme käe
igatsus puudutuse ja häälekaja järgi
on enamat kui lihtsalt olukordade sund
vahemaa määramatu teineteist reaalsuses ei näe.
kurbuselilled muutuvad taas verevärvi
neisse punutud alatiseks levima mälestustelõhn
ütle millal tuleb viimaks aeg
kui astun Sulle läbi pilvetreppide S .....
Onu Väino vampiirvolver
Sa iialgi ei tea
kuis sõda koduõuel
kaua mõtlema ei pea
mis onu Väino põuel;
riigi parim leiutaja
oma lemmikpüstoliga
võttis ette kava paraja
ja maagilise eliksiiriga;
keeb kolbis punane kuul
uus maailmaime laual sündinud
naerul on Väino huul
pole enne saatanat mänginud;
ümbertöötleb musta maagiat
jalaväelase elu kaitseks
iga padrun pakatab energiat
pole vahet, kuidas sa laseks;
kui vaenlast tabab tina
püssiga suhe telepaatiline
saad tema elu sina
vere omastamine telekineetiline;
saage tuttavaks - vampiirvolver
6 lasku nagu kaela hammustust
peak .....
Lepatriinu
Lepatriinudel kirevad kuued,
nööbidki mustad on ees,
ei eales neid tulemas kuule,
nad peidus on põõsaste sees.
Mitu täppi Sa loed tema kuuelt,
seda liiki ta jäädavalt on,
tema, kes sündinud suvel,
kevade meilegi toob.
Lepatriinul on lühike elu,
kuid keegi teda ära ei söö,
kuue värvuses peitumas ilu
on silmale värvides rõõm.
On punast ja kollast, oranži,
neil kõigil on ühine joon,
musti täppe me looduse kantsis
pelgamas lind kui ka loom.
Lepatriinusid õrnalt Sa hoia,
nad Sinule halba ei tee,
ta puhkab, siis edasi lendab,
üle taevaste laotuste, .....
November 2.0
Kokku 3 nädalat märtsist
pole olnud kevad, vaid sügis
juttu hoopis uuest aastaaiast
kuhu koerailm sisse trügis;
on olnud tormi ja taevas
hall nagu hall olla saab
lumi viimast korda tulla vaevas
kanda kinnitada veel tahab;
muidu vali tuul, vihm ja muda
jälle inetus valitseb õues
ei taheta edasi liikuda
ilmataadil igasugust põues;
olin bussi akna taga
ja just ühistranspordis
harilikult ei maga
see olek mind sundis;
paras masendav ja pask
olnud märtsi väliselu
ümbrus pruunikas nagu vask
kliimamuutus ei ole lelu;
sest veel see kuu lumi maas
peaks harilikul .....
Suitsupääsuke
Olen suitsupääsuke, kes
sinatava taeva niidul
mustavast mullast sündinud, valguse valgest
palest üles
sirgunud.
Olen rohtus paekiviaed Saaremaal, mida
ei murenda ka rõhuv aeg, võin
olla
ka
rukkilill vaasis, ka siis
tummim elujoon on, laulmast kunagi
hümni teeskle
selle sõnad
uhkelt välja suust too
ja
kõikjal, kus
käid
sini-must-valge lipp, enda
järel lehvima
koo.
taeva all lumi sulab
nüüd iga tund
hing pakatab kui
oksal pung su sooni
täidab kevadvete
avar tulv kurgus
tema kipitav sund
eal sellega ära ei harju
Maal Linnutee servas
taeva all lumi sulab
vesi kraavides vulab
tulemas on kevade
tali jääb jälle päevast
kaugele eemale
lillede lapsed tuulest
vaaruvail jalgadel
päikest joovad peenral