Sõnale ta leiti 9691 luuletust
Ja lõpuks ta tuleb-Vihm
Täna suves on pilli palju,
vihmapilved laulavad,
loodus küsib juua palju,
päästa tuleb pisimgi taim.
Vihmast suve nägu ei muutu,
tuju pahuraks ei tee,
looduses nõnda ette nähtud,
valla päästa vihmaveed.
Värsket loodust hea on kaeda,
olla selle keskelgi,
rõõmustada. rõõmu tunda,
et taevas vihma jagub veel.
Küll see päike jälle särab,
kuumalt taevas naeratab,
terve suvi avatud on õnnevärav-
Astu aga sisse ja osa sest saa!
Lõpuks ometi, ta läinu'!
Ingel murdis täna noole
kui mulle persele selle sihtis
lennanud asjatult minu poole
mine tea, mis vanajumalale pihtis;
sest nüüd, kuis külm mu süda
sellel argipäeval, oh rutiin
ma ei lase kellegil end püüda
mil ühe üllatuse postikontorisse viin;
Refr:
ja lõpuks ometi, ta läinu'!
lõppes eksiga see kamm(ajaa)
kui meil suhe allakäinu'
kättemaksuks sai talle kirjapomm(jajaa);
Margus Saar loeb taustaks uudise
kuidas käinud majas pauk
valentiinipäeval sai tibi üllatuse
nüüd tuba põleb ja laes on auk;
võisin ETV's siis näha klippi
kuidas see TIK TOKI .....
Kui armastus annab tiivad, on ta ravim
Ma ei tulnud Sind parandama kallis,
ma ei tulnud vigasid otsima, kallis
Ma ei tulnud Sind tervendama
Ma tulin Sind armastama
Millal siis veel kui nüüd?
Kui siis, kui hetk on antud?
Ja see hetk võib olla jumalik, Sa tead
Sa oled kogenud
Me oleme kogenud
Tõstetud rõõmu, tõstetud armastust
Kergendust
Südamerõõmu
südamelöökide sarnast sagedust
Me oleme kogenud armastust
Selle baasil saaksime ka surra,
sest suurima õppetunni nagu armastus
oleme jaganud,
kas ka piisavalt vastu võtnud
see on meie kogemuste õpetada
Palun tule Koju kallis
ootan Sind väga-väga
Kapten sinus on ootel- ta on kannatlik
Kivi on kaelas
Alla veab
Kapten laevas
On loobunud
Lainete loopida laev
Karidest hoiduda vaev
Tüürimees rooli ei hoia
Kivi on kaelas
Alla veab
Miks on nii läinud?
Kas maailm neab?
Kapten salatud maha
Tüürimees olla ei taha
Kui miskit
Siis natuke raha
Lainete kanda end annad
Nemad ehk leiavad ranna
Praegu veel paisutad purjeid
Kihutad tormisel veel
Teisigi aluseid teel
Näed tuiskamas karide poole
Kapten on kössis
Laev lekib elu
Paar sõitu veel
Siis kõik saab läbi
Kapten sus ohkab
Temal on häbi
Tüürimees kätega
Haarab peast
Tagasi vaadates
Ennast .....
Ja juba ta tulebki
Nüüd igatsema ja kurvastama
hakkab minu meel,
sest sügis juba poolenisti
on mu hinges sees.
Natukene valu
tunneb süda
ja kannatab
pika sügise aja
Nagu elud
nõnda kirjud on sügislehedki
vahest tuul neil tallab
pillub ilmapidi laiali
Sügisel kurba nuttu
ja rõõmu on läbisegi
Siis päevavalgust kartvad teodki
hiilivad meil ligi
See on osa sügisest
tükike mu hingest
tunded, mõtted
keelel, meelel-
Kõik nad panen paberil.
Ta südamesse läinud on!
Mu süda rinnus nõnda taob,
Kui tema rinnal aeg mul kaob.
Ma mõtlen ainult temale,
Kes kõlbaks ainult minule.
Mu hing siis nii ju rõõmustab,
Kui puhkad minu rinna naal,
Ma igatsen su järele,
Et tuleksid mu juurde veel.
Kui sa vaid seda tahaksid,
Siis kohe naiseks kosiks sind.
Kuid kui sa tunned vastikust, Kui mind sa ainult põlgad just.
Siis käskida ma sind ei saa,
Sest mulle tundud liiga hea.
Ma uneski ju sind veel näen
Ja mõtlen millal sind ma näen.
TA TULEB
Tundub, et on löönud ära mingi kell
ja sellest märkamatust hetkest olen hell
kui ma kuulen et mul kõik on alles ees:
et valla minu ees kõik teed ja veed
Kui juhtub ka, et miskit on veel ees
siis on see ammu juba varjul minu sees
isegi kui keegi juhuslikult just
jääb seisma, ja puudutab mu ust
Ma otsustasin täna armuda
ja seisundisse sesse tarduda
olen tühi, olen vaba, olen siin
ja ootan, kelle enesega viin
Ei mõtle, et siin lõppeda võiks retk
mind erutab me kohtumise hetk
ma tahan tunda: see on tõesti tema
ja jääda seda hetke igatsema
Ei mõtle enam halvale või heale
ma ta .....
Kus ta nüüd on?
Kus ta nüüd on?
Elus või unes?
Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules?
Oo, kuidas lehvis ta siidine sall
ja kihinal purskas
shampanja!
Pillavkurb sügise viimane ball.
Kas me veel kunagi...
Ei, ei või teada.
Autosse istudes nõksatas peaga,
sall tõusis lendu,
purpurne sall.
Nii ta lahkus vastse koidu kumal
Nii ta lahkus vastse koidu kumal ---
tulemeelne, tuhatkeelne mees.
Ja mu hingepõrgus tantsiv jumal
laulis, naeris, valules ning kees.
Oo, ta käte pühitsetud kirkus!
Oo, see õnnistav ning hirmus võim!
Väljas taarub aga turg ja tsirkus,
valimatu rõõm ning rõve sõim.
Ta vaikib, su Õpetaja
Ta vaikib, su Õpetaja.
Üks kiirgus on lakanud.
Tee viib läbi hilise aja,
kus õhtu on hakanud.
See õhk, see kellade kaja,
see kõlaks kui viimne kord.
All hiilgava taevaraja
sa korraga oled orb.
Kõik möödub --- jõgi ja maja
ja murdund ladvaga mänd.
Ta vaatab, su Õpetaja.
Pikk pilvede palveränd.
Ta istub
Ta istub
mälupildi sügavuses
suure laua taga,
päänupukene paistab üle laua.
Ta selja taga kamin suure suuga.
Ja suvevaade kohe akna taga.
See suvevaade püsib väga kaua
ja kõigub ühes igivana puuga
sääl mererannas, mis ka nüüd
ei maga.
See mehekene mõtleb
oma pääga:
Ta puutub kokku kurjaga ja hääga
neil aastatel --- --- ---
Mis nüüd on selja taga.
Ja üle lauaplaadi päevinäinud pruuni
on helevalge, IGAVENE JUUNI.
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
Ta kartis iga puhta mõtte puhul
et äkki on ta vagatseja ning
ta küsis igal võimalikul juhul
kuskohas asub inimese hing
ta kartis kõige rohkem hingerahu
ta arvas et see pole inimlik
mis rahmelduserööpasse ei mahu
ta arvas nii et see on jumalik
või loomalik või loomulik või jube
kui miski sügav teda läbistas
ta müüris kinni oma hinge tube
ja leebeid tarku laialt häbistas
miks nad ei hõiska miks ei tõsta tuju
miks karjakaupa simmanil ei käi
ta ellu äkki ilmus püha kuju
sest hetkest pà .....
Ta istub tugitoolis
Isa ei liigu, ega räägi palju
sest ta ujub oma enda mõtetes
enam majast ka ei välju
ta on päevad läbi tugitoolis istudes;
üritab oma labürindis üle augu saada
mis ajus haigutab halastamatult
tahab mitte elu unustada
ja aeg möödub arusaamatult;
ta on kinni minevikus
mis segamini tänapäevaga
ära kaob tal enda isiksus
reageerib ümbrusele kivinäoga;
alzheimerile pole ravi
väga vähe annab vastu teha
mõistus kaob sügavasse kraavi
ta vaim sureb enne keha
Ta tiirleb minu ümber...
Ta tiirleb minu ümber,
õhk ärevusest paks,
minu peale langeb,
kostub hele laks,
eemaldub ta kiirelt,
kuid ei jonni jäta,
taas mu ümber tiirleb,
ei suuda jääda vakka
kuni tuleb taas,
õhk see vaikseks jäi,
minu kaela peal
ta lõpuks surma sai,
olles ise süüdi,
see sumiseja parm,
kes hammustada püüdis
ja nii ta põrmuks sai...
- Tarmo Selter -
Mis/kes see on?Kus ta tuleb?
Avan oma suu;vaikust vajanult;
eks näis kaua veel jaksanud;
kui läbi ühe raami sind ainult vaadatud;
Probleemide lahendus välja halatult;
mis kodaraid tabades murdis rahval luud;
Üle võlli keeratult; ühte veergu keedab sulg;
nähes olemust; mis enamikule jääbki keelatuks..
Äri plaanis, äri skeemis, Värvides maailm;
milles tõelust varjud peitsid;neis ma seisin;
sõnatu leidsin; kõla mille vibratsioonist inspiratsioon
mus tekkis; pimeduses valgus; valguses pimedus;
midagi võta enne tõe pähe kui küsimus on küsitud;
miski mis loomutruudusest siiruses püsinud;
sà .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....