Sõnale taeva leiti 1732 luuletust
taeva all lumi sulab
nüüd iga tund
hing pakatab kui
oksal pung su sooni
täidab kevadvete
avar tulv kurgus
tema kipitav sund
eal sellega ära ei harju
Maal Linnutee servas
taeva all lumi sulab
vesi kraavides vulab
tulemas on kevade
tali jääb jälle päevast
kaugele eemale
lillede lapsed tuulest
vaaruvail jalgadel
päikest joovad peenral
Maa ja taeva vahel kõikudes
Suverõõme täis on süli
ei märganud, kui sügis tuli.
Unes sadas valge lumi,
sadas ööst hommikuni.
Hingel tunne on nii hea....
tunne teine on südame peal.
Las elan hetki pilvedes,
maa ja taeva vahel kõikudes.
Vahest nii on olla ja mõelda hea,
kuid kaotada ei tohi pead,
ta õlgade vahele ikka
jääma peab.
Taeva kingitud viljad
Mu vaikiv triumf, ei võta seda mult ükski eunuhh,
Käituma sunnitult väljendamas veidrust;
hetk mil oma tõelisi tundeid peitnud;
selle saginaga kaasa minemast keeldun;
Kardinate taga kurat on ju peidus;
hoiatasin teid kõiki, pange vähem põkki;
ükski debiil siin maa munal ei nussind Kõksi;
autism pani vaatama neid tõde kõõrdi;
kui mu kõrval vendluses kõndis;
enamik neist oma südame välja öökind;
lootes, et südametute seas;on neil rohkem lööki;
minuga need alatud trikid ei toimi, selline käitumine;
imeb ise teadmata vaid sarvikul lonti;
vaevalt iial uskund, e .....
Täht
Siin üksinduses tähti lugeda on aega.
Kui taevapimeduses silmad muud ei näe.
Mu põske paitades Sa oma sooja käega.
Sa oled täht, kes särab päeval, kui ka ööl.
Võin võrrelda Sind öösel täiskuu väega.
Võin silmades Sul näha tormist merd.
Kuid päriselt kui veel Sind näen ma.
Sul lausuksin, et armastan Sind veel.
Kõrb.
Sõber nõder õkva rool
laisa virk taastu vend
põtku nool võbin kehas
taasta võlg põlg hool
tõesti nii arm põles ulg.
Närbus vaas kus lill
taeva vina tihke sina
põllul aas kõrbes mudas
nihkes edu elu tinas.
Vesi naase hõrk kõrb
nõretu nõges kimas kaos
taas vaas pill tallel
regi tegi kõrbes talv.
üks ilus mõte
suve soojad vihmad
pesevad marjatarnadelt sõidutee tolmu
töötegijate palgeilt soolase higi
pargipinkidelt jäätiseplekid
katusekamber kui seitsmes taevas
kus kuulata vihmapiiskade tormakat kohtumist katuseplekiga
on tunne et nii jääbki
ja ei ole siin maailmas rohkem halba
kui see suvekleidi vettinud saba
laperdamas vastu sääri
sajaga kui sajus üle õue jooksid
et võtta vastu see vihma poolt kingitud jõudehetk
kade olen
kade olen pisut selle
kõrge sinitaeva õitsvate
sidrunite
ereda päikese pärast
mis nüüd Lissabonis särab
täitnud pilgeni on päeva
tänavad linnas
ah kui saaks selle
voolava valgusega
lihtsalt kaasa minna tunda
ainult päikest jood ja
sisse hingad vaid täis on seda
kogu umbseks saanud ilm
kodus nartsissidel õied
aias lähevad juba lahti
nende üle meel hakkab
pidama Sinu äraolekul
kordi vahti
rohi kulust
rohi kulust juba
läbi on kasvanud
ülal lumepilvede asemel
kahused valged pilved
teed tahenenud kased
hiirekõrvul millegipärast
hüütakse säärast miljonite
aastate pikkust loomist
taeva all kevadeks
koos olla selles kulgemises
kus võilillel õies kollane leek
puudel heleroheline
suureks kasvab leht
Emajõe veega
pesed hommikul nägu
männikus õhtuti kukub
kaua kägu
Pilvetupsu puudutus
Pilvetups, sind kallistada tahaks,
oled nii pehme ja uduõrnake.
Sind puudutada tahaks,
kuid jääd kaugeks minule.
Ainult mõtteis ulatun su juurde,
silm seletab, hing upitab su poole.
Kaua vaatan sind,
kuniks pudened mu peole,
siis õrna puudutust tunneb hing.
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust