Sõnale taeva leiti 1755 luuletust
taeva all lumi sulab
nüüd iga tund
hing pakatab kui
oksal pung su sooni
täidab kevadvete
avar tulv kurgus
tema kipitav sund
eal sellega ära ei harju
Maal Linnutee servas
taeva all lumi sulab
vesi kraavides vulab
tulemas on kevade
tali jääb jälle päevast
kaugele eemale
lillede lapsed tuulest
vaaruvail jalgadel
päikest joovad peenral
Maa ja taeva vahel kõikudes
Suverõõme täis on süli
ei märganud, kui sügis tuli.
Unes sadas valge lumi,
sadas ööst hommikuni.
Hingel tunne on nii hea....
tunne teine on südame peal.
Las elan hetki pilvedes,
maa ja taeva vahel kõikudes.
Vahest nii on olla ja mõelda hea,
kuid kaotada ei tohi pead,
ta õlgade vahele ikka
jääma peab.
Taeva kingitud viljad
Mu vaikiv triumf, ei võta seda mult ükski eunuhh,
Käituma sunnitult väljendamas veidrust;
hetk mil oma tõelisi tundeid peitnud;
selle saginaga kaasa minemast keeldun;
Kardinate taga kurat on ju peidus;
hoiatasin teid kõiki, pange vähem põkki;
ükski debiil siin maa munal ei nussind Kõksi;
autism pani vaatama neid tõde kõõrdi;
kui mu kõrval vendluses kõndis;
enamik neist oma südame välja öökind;
lootes, et südametute seas;on neil rohkem lööki;
minuga need alatud trikid ei toimi, selline käitumine;
imeb ise teadmata vaid sarvikul lonti;
vaevalt iial uskund, e .....
Täht
Siin üksinduses tähti lugeda on aega.
Kui taevapimeduses silmad muud ei näe.
Mu põske paitades Sa oma sooja käega.
Sa oled täht, kes särab päeval, kui ka ööl.
Võin võrrelda Sind öösel täiskuu väega.
Võin silmades Sul näha tormist merd.
Kuid päriselt kui veel Sind näen ma.
Sul lausuksin, et armastan Sind veel.
Kõrb.
Sõber nõder õkva rool
laisa virk taastu vend
põtku nool võbin kehas
taasta võlg põlg hool
tõesti nii arm põles ulg.
Närbus vaas kus lill
taeva vina tihke sina
põllul aas kõrbes mudas
nihkes edu elu tinas.
Vesi naase hõrk kõrb
nõretu nõges kimas kaos
taas vaas pill tallel
regi tegi kõrbes talv.
Astun maikuu hommikusse
Astun maikuu hommikusse,
päike säramas mu teel,
soe tuul poeb juuste sisse,
sasib soengut. silmad märjaks teeb.
Õhk on värske, kopsudesse voolab sisse,
nina sireli magustat lõhna püüab,
madal kastene rohi
mu jalgu märjaks teha püüab.
Sinises taevalaotuses linnukene hüüab,
mu süda linnukese hüüdu mõistab
ja vabaduse tunne poeb mu hinge sisse,
vapral meelel astun maikuu hommikusse.
Värvid
Mustas metsas mustad viirud,
varjud värve peidavad,
kuhu elu Sind on viinud,
saad nüüd ringi vaadata,
Vaata, kuidas elu voolab
mööda eluallikat,
vaikides nüüd metsa kuula,
taevast tumehallikat.
Mustas metsas mustad varjud
endas värve peidavad,
kui kord päike valgust toonud,
vaatan taas ja imestan.
- Tarmo Selter -
2024
Lemmik Nõid....
Hinge kriipivalt sinist taevast…
Näen….päikesekiiri seal sees…
Kui vabanenud oleme vaevast….
Andumaks kauni kevade ees…
Saame kokku kui sulnis on õhtu…
Juba varjud on laotunud maha…
Koos naudime kevadist õhku…
Räägime juttu ette ja taha….
Pika pilguga eemalt sind vaatan…
Kui kaunis olla sa ometi võid…
Tahad olen sinu jaoks saatan…
Sina mulle mu lemmik nõid....
aprill, kolm tankat
kardan juba neid
öid valgeid mis une mult
võtavad hõõgub
vahel hommikuni kus
padi kukub voodilt tekk
*
hanede tiivalöök
pea kohal õhus
Emajõe luhal
tuletab meelde taeva all
tagasi üleni nüüd kevad
jõest voolavast
valgete pilvedeni ülal
*
nüüd kased hapras
õrnrohelises vines
päev sinitaeva
suures sügavas süles
pea tõstad sellest üles
*
maituli praksub
õhtut täidab lõkkesuits
et eha järve
värvib kodukaku huik
üksik kusagil kaugel
Kevade kõrval
Taas võin soojal tundel ärgata
ja kevadet enda kõrval märgata,
kuulda kuldse päikesekiire koputust aknale,
panna kaunist linnulaulu tähele.
Ei see kevad nüüd käest lähe,
nõnda ennustavad taevatähed,
suvigi on poolel teel,
kannab soojust juurde veel ja veel.
Arvo Pärti kuulates
Arvo Pärdi/ Alinale/ kuulates
Su valgete mustade
klahvide helisid
sisse ja välja hingates
poisiea unund puhtus
verre tagasi tuleb
uuesti kui läheksin hõlmad
vöö vahel hommikul päeva
nii kerge on mu jala aste
nii sätendav rohus kaste
kui paadi lükkan kaldast lahti
jõe veele koos temaga oma meele
teades taeva all alles on
avarus ja elu kuldne heldus
inimeses kadund pole elu vastu
leebus aja vastu helgus
Päikene
Loodus kauneid õisi kingib
päikesena heinamaal,
isegi kui taevas pilvi,
õied ikka säravad.
Kui Sa suudad leida hetki,
kauneid õisi enda sees,
ühes päikesega retki
võta ette enda teel.
Sära päikesega kaasa,
kingi kiiri teistele,
ennast avades nii saad Sa
särada kui päikene.
- Tarmo Selter -
2024
Valu peegeldus koera nukrates silmades
Oh milline valu
pesitseb päevinäinud koera sil.mades,
kes istub kodumaja varemeis.
Ei lähe tal alla söök, ega jook,
pole peremeest, kes ta varemeist välja tooks.
Nõnda ta seal istub,
vaatab igatsedes sinitaevasse,
valvab pommitatud kodukest,
leinab, silmis kurbus ja valu,
nutab taga kodutalu ja armsat peremehekest.
Oh, kes küll võtaks koera valu
ja kurbuse tema silmadest?...