Sõnale taevas leiti 1145 luuletust
Käest kinni
Nüüd,
kui meie südamed on ühinenud,
siis ma pean võtma palju rahulikumalt,
sest ma tunnen seda,
mida tunned Sina
Mul on kohustus hoida see puhtana,
et hoolitseda Sinu õrna hinge eest
Sa avasid värava,
lõputu allika
ja kristallselge kosk,
langeb ja langeb,
kuid tõuseb Päike
ning viib meid Taevasse
Varahommikused niidud,
käest kinni
ja kumab aprikoosivärvi valgus,
vesi sillerdab,
kõik on rahulik
Pilved kimbutavad päikest
Täna pilved kimbutavad päikest,
ähvardavad välja tuua äikest,
kurjakuulutavalt kogunevad kokku,
täna ei mõtlegi minna lahku.
Päike pressib pilvest läbi kiire,
kuid pilv ta ruttu hajutab,
välgunool on sähvatamas kiire,
pilvist vihma välja pigistab.
Pilved mustad-sünged,
taevas võtnud maad,
kõik nad päikse ümber,
pole vikerkaart.
Äike paugutab ja sähvib kogu maal,
ärevusest lõhki läheb taevakaar
vihma ladistab, ei otsa ega äärt,
ons' see ilmaelu tõesti seda väärt?
Tädi Sofia jaanid
Tädil juured Võrtsjärve lähedal
Viljandimaal rannakaldal
kus peeti jaanituld
õhus udu ja taevas kuu nagu kuld;
külamehed kõik lakku täis
igaüks sauna läbi käis
ja kui Sofia kord minna
tulid mehed akna taha sinna;
külakuhi eksisteerib
kui naise keha meeli manipuleerib
meestel, kes kuningannat otsisid
nagu gigiolod seksida tahtsid;
nii Sofia väljudes sai nõelata
mesilaste asemel vorstiga tuulata
sõnajalaõis sai eoseid
igas suuruses seemneid;
vägistati niikaua kuni tuli eha
nagu päikesekreem katmas keha
tädi Sofial, kes ööd tahtis unustada
ja seda e .....
Kuumalaine
Tunda on, kuis kuumus rõhub,
surub vastu pinda.
Puud ja lilled- kõik on janus,
suud küsivad juua.
Kõrvetavalt päike kütab,
ketrab mööda ilma.
Kuumalainetusest pole pääsu,
aeg-ajalt ründab.
Pilvedestki pole juttu,
kõrgub sinitaevas.
Merigi on kuumaks köetud,
kuis lahti saada vaevast.
Mõte
Suured varblased,
rasvunud tihased,
kaneelivärvi pirakad hundid
ning nende enda loomastunud orgunnid
Ma patran niisama,
ajutorm,
sõnad,
mis lihtsalt tulevad pähe
Gangreeni vaetud vana liblikas,
võrgendkoi sööb ära mu tuhkpuu heki,
ei saa midagi teha,
elu kui selline
Pehme kangas katab sinu näo,
sööd konservkilu,
roosa ja kange kollane -
need on ülimad, kui sellised
Ahvipärdik tuleb kahel jalal,
ütleb, "Uhuu",
vaatab,
taevas noorkuu
Ja sedasi,
hüppab üle heki,
nagu puhtalt,
ei jää üldse kinni,
seejärel teeb naljakat häält
ning as .....
Nagu sõnajalaõis
Olen nagu mees kuult
minu soovid täituvad suult
kõik see juhtus Jaanipäeval
kui kohtasin sind lõbusõidul laeval;
su pilk jõel püüdis mind ja ei saa eirata
pole pühadel ilu ühegi sõnajalaõieta
tema kutsung on mulle see lüke
mis veel kuumem kui jaanilõke;
sa oled nagu sõnajalaõis
saatus meid kokku püüda võis
olen valgus taevast sind hoidmas
sinuga samat energiat tundmas;
ja ta ütles (refr):
"kui ma kuulen siinu häält
oled mees, kes püüdnud minu poolt
kui vaatan su silma ja kuulan
siis mees kuult on see, kellele sulan
tee mu pühad võim .....
Tulen Sinu poole
Ma tulen läbi valgusvihu Sinu poole
ja võtan kõik Su mered enda hoolde,
kui kõiki ei saa, siis poole sellest.
Sul pole enam pisaraidki,
mida kuivatada
ja südames on kõle, ammu jahtunud juba.
Kuulda on Su hinge nuttu tasast,
tean küll, kelle-, või mille pärast,
aga siiski edasi Sa püüad liikuda,oma eluga.
Sa tea, et olen Sinu ingel,
kes tunneb kõiki valusid,
kuigi elan, olen taevas-kõik valud jõuavad minuni.
Minagi kord liha ja veri olin...
Nüüd elab hing, mis elada tohib.
Müttadi - müttadi (sinu ema)
Oli eile maavärin
toimus koore sees kärin
harva Eestis seda juhtus
aga vähe teab, mis päriselt toimus;
polnud mitte laamad põrkumas
vaid hiiglasest mammi merest tulemas
ta su ülipaks ema
kes hüppas ja õhku kinni jäi tema
nii ta praegu veel taevas nagu hiigeltaldrik
mis päikest täna ära katab
Meenutuste päev
Nii hea on täna mõelda
ja meenutada päeva,
mil kokku saime, meie kaks.
See oli seesama päev,
kui päike taevas lõõmas
ja südamed meil kuumad olid mõlemal.
Ei öö ja päeva vahet siis me teinud,
me tunded olid puhtad, sügavad.
Kuu ja päikesele sai tõotus antud,
et surmatunnini truud, me mõlemad.
Ja mõtteis sõrmuski sai sõrme pandud,
kuldne täht langes ülevalt.
Oh, seda armastuse väge,
mis tänini ei ole kustunud seest.
Ja põletavaid tundeid südamele,
jätkub kauaks ajaks veel.
Tänagi oled mul ainukene,
oled seesama, armastav mees.
Armastus südames
Armastus on suur tunnete keeris südames
Armastus on põletav leek südame peal
Armastus on kuumad pisarad põskedel
Armastus on liblikate mäng südame peal
Armastus on lõõmava päike taevas
Armastus on öötähti pillav kuu
Armastus on piinavad südametuksed
Armastus on mahlast nõretav puu
Armastus on elu igavene osa
Armastus meid hoiabki elus ju.
kaua oodanud olen
mu unenägudes kordagi
pole olnud ühtegi inglit
ei poisi ega mehe eas
kes puudutanud oleks mu silmi
silitanud pead
linnade mustavad varemed
käisid hirmutamas
hoopis öösiti mind
alles isaks saanuna
nägin ma neid Raffaeli
rõõmsapõskseid lapsukesi
taevast alla maa peale
laskunutena
magamas oma lastetoas
ma siiani andestada
pole suutnud Euroopale
tema arutut julmust
ideedest tekkinud hullust
sõdade pillerkaari
aega kus taevas
ei saanud olla taevas
maa maa
*
Pöördes ilm
Päike piilub pilve tagant,
täna veidi aralt.
Kogu taevas tinakarva,
hiilib vihmasagar.
Tuulesuu on soe, kuid vali,
liiva üles keerutab.
Tulemas on kõuemürin,
kuskil juba paugutab.
Valged raheterad suvel!
Aga nad ei riku meelt.
Üllatusi pöördes ilmast,
tuleb aina juurde veel.
oma õele
siis kui valgeid pilvi
läheb taevas
puudelt elu haljust
alla nõrgub
iga hetk on kuldne laegas
olemine saab juurde kõrgust
meel vastu võtma
tõrgub surma
inimese inetust
et ilu habrast hurma
neelab pimedus
*
üks oleks hing
kellega koos olla ajas
kallistaks kes su elu
aastaid see karje
taeva all kajand
ime et hing
üldse on elus
ärkab hommikul üles
tuleb päeva kaasa
hetki hoiab süles
mõnda neist ei haava
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ja hilinenud õitsemine
kuis olin arg
öid valgeid kartsid meeled
justnagu linnud parves .....
Igas hetkes on peidus päikest
Igas hetkes on peidus päikest -
kullakarva, suurt ja väikest,
luues naeru, luues rõõmu,
päiksekiirtest õnnesõõmu.
Igas hetkes on peidus päikest -
öises naerus, õhtus vaikses,
tundes, mis nii hea ja mõnus,
tukses, milles kirge, võlu.
Igas hetkes on peidus päikest,
tulgu taevast kas või äikest,
vihm see taimed äratab,
et päikesele särada.
- Tarmo Selter -
2022