Sõnale taevas leiti 1144 luuletust
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Kolavad mõtted öös
Tasane tuul raputab aknaluuki,
värske heinalõhn tuppa poeb.
Taevas krõbistab vihmapiiski,
päike pilve taha poeb.
Hämarus kallistab metsatukka,
raputab udu kaenlasse.
Öökull huikab pimedusse,
poolkuu valgustab metsa äärt.
Tuul veel raputab aknaluuki,
kiiksutab mind unele.
Vihmapiiskade krabinaga,
tuleb magus uneke.
Paokile jätan aknaluugi,
sest mõtted öös kolavad veel.
Ma sulepadja pehmeks klopin-
Head ööd! Head ööd! Head ööd!
Kõrge sinitaevas
Kõrge sinitaevas
ja särab päikene,
kuid kuskil maa on vaevas
ja ilm on nutune.
Oh, kuidas tahaks saata
üht päiksekillukest
ja tüki sinist taevast,
mis tuleks südamest.
Ma hinges saan vaid loota
ja mõtteis soovida,
et särama lööks päike
kogu maailma.
Sinitaevas kõrge
ja kuldne päikene
on ikka sõbraks meile,
kui raske südamel.
Murest murtud
Murest murtud maa ja taevas,
murelik on minu meel.
Vale see, kui keegi ütleb:
"Mis sa tühja muretsed."
Mina ikka muret tunnen,
tunnen kõigest südamest.
Kas see, mis täna, on ka homme,
see küsimus, mis muret teeb?
Vale see, kui keegi ütleb:
"Mis sa tühja muretsed".
Andsin Šoigule lõuga
On üks pilukas
selleks tõvalane Sergei
kes Venemaa kaitseministrikas
kui jõuan temani, asi okei;
sest siis lükkan käised üles
ja kabinetis kallale torman
mil paberid Šoigul süles
räigelt kätte maksan;
andsin Šoigule lõuga
ta pilusilmad rebisin suureks
tegin seda mõnuga
et ta tõtt ometi vaataks;
ei Ukraina Venemaa osa ole
järgmisena nülgisin ta ära
kui kaitseministril eluvaimu enam pole
süütasin värdja kodule tulesära;
nagu lipp, ripub masti otsas tõvalase kõld
on selle värvides sinine taevas ja päevalille põld
Tule tagasi mu kodulind!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Nii valus on ilma Sinuta,
ei ole siin ilu ilma eluta!
Tule tagasi mu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Valus on olla ilma Sinuta,
kurbus tapab, süda tahab lõhkeda.
Tule tagasi minu kodulind,
kuulen, kuidas Ukraina hüüab mind!
Ei ole päikest selget säramas
ja sünged pilved taevas sõuavad.
Kus oled Sa mu kodulind!
Nii raskelt hingab Su kodumaa pind!
Kevade ilu ja võlu
Kõik teed on kevadele valla,
päike taevast kiiri kallab,
rohetavad metsad, aasad,
vulisevad kevadveed.
Linnud pesal askeldavad,
igal oma kaaslane-,
paariline armsake,
pesas väike munake.
Nukkumise aeg sai läbi,
liblikatel kaunitel...
Suur on sündimise vägi,
imekaunil kevadel.
Lillenupud avanevad,
õiteilu kõikjal näed,
puudel pungad pakatavad,
mahla tüved nõristavad.
Emadepäevagi kevade
on kinkinud kallitel' emadel!
The Killing Moon
sinise kuu all
nägin sind
nii varsti võtad sa mind
sinu käte vahel
liiga hilja sind paluda
või seda tühistada
kuigi tean et see peab olema
tapmise aeg
oled soovimatult minu
saatus
vastu sinu tahtmist
läbi kõige
ta ootab kuni
sa annad end temale
tähti täis öödel
ma nägin sind
nii julmalt
sa suudlesid mind
sinu huuled
võlumaailm
sinu taevas
täis juveele
surmav kuu
tuleb liiga ruttu
saatus
vastu sinu tahtmist
läbi kõige
ta ootab kuni
sa annad end temale
History
ma jalutan üksildastel tänavatel
seal kus vana Thames voolab
ja igas näos mida kohtan
meenub mulle see
mille eest ma olen põgenenud
igas inimeses
igas käes
igas suudluses
elamine on teistele inimestele
ma loodan et sa mõistad
ma pean teile rääkima enda loo
sellest kuidas ma armastasin
ja kuidas ma selles läbi kukkusin
loodan et mõistad
need tunded ei tohiks inimeses olla
igas lapses
igas silmas
igas taevas
minu pea kohal
loodan et tean
nii et tule minuga voodisse
sest need oleme sina ja mina
ja me oleme ajalugu
pole enam midagi öelda
millal ma su ük .....
Tänases päevas
Tasakesi pilv, see nutta tihub,
terve taevas on nuttu täis.
Hall on ilm ja kust nüüd tuju võtta?
Mul märg on juba silm.
Võtan selle päeva kurvastada,
kallist halli sügist meenutada.
Lahkunud hingi südames mälestada
suuri pisaraid põsel veeretada.
Vihmal on ka oma osa,
ega päikegi naerata kogu aja.
Lilledki puhkevad kaunilt õide,
ajapikku kõik närtsivad.
Las ma täna kurbust tunnen,
kurbust koos ilmaga.
Süda juhib kõiki tundeid,
juhib alalõpmata.
Tunnen, homne tuleb selgem.
Nii hea on tundeid avada!
K. K.
Tean sind alates sellest ajast,
kui olid põlvest saati.
Kui kandsid ees põlle
ja otsisid võililli.
Punusid neist pärgasid
ning kutsusid mindki.
Sinine oli taevas
ning päike säras.
Mängisime keksu
ning Sa võitsid alati.
Sedasi ma leidsin lille umbrohu seast!
Kui läksid kooli,
sattusime kokku,
ütlesid "tsau"
ja läksime viimast korda lahku.
Nägin sind läbi aastate
ja kuidas Sa kasvasid suureks.
Ma Sind kogu selle aja armastasin,
kuid kui olin Sulle lähedal,
siis liiga kiiresti lõi mu süda -
ma ei julgenud Sind kuidagi välja kutsuda.
.....
Ma näen rahu tulevat
Ma näen rahu tulevat,
ta liigub maa poole
ja pilvi taevas liikumas,
neil on tulikiire.
Ma näen kurjust minevat,
ta liigub põrgu poole
ja jätab ühe piinatud maa,
selle rahva hoolde.
Ma näen ja tunnen seda kõike,
just täna,nüüd
ja taeva poole hüüan hõike-
Rahu kallis, tule nüüd!
Rahu, meie kõikide püüd!
punased purjed
palju kordi lastele
õhtuti joonistasin
punaste purjedega
rannale lähenevat laeva
sinimerd selle kohale
kummuli taevast
endal nii kinni võtsin
poisiea kaelast
ema põlle paelast
kui lilleõide
ronisin ta sülle
millest ilma kaeda
laev hommikul
ankru hiivas
kui kaste oli maas
ma kaldal kaua
seista olin saand
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....