Sõnale taevas leiti 1148 luuletust
punased purjed
palju kordi lastele
õhtuti joonistasin
punaste purjedega
rannale lähenevat laeva
sinimerd selle kohale
kummuli taevast
endal nii kinni võtsin
poisiea kaelast
ema põlle paelast
kui lilleõide
ronisin ta sülle
millest ilma kaeda
laev hommikul
ankru hiivas
kui kaste oli maas
ma kaldal kaua
seista olin saand
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
Minu emake
Minu emal on taevasinised silmad
Minu emal on õieks paotuv suu
Minu emal on juuksekiharad kaunid
Minu emal on süda kui kuldne kuu
Minu emal on hääles pillikeeled
Minu emal on naeratus truu
Minu emal on armu ja armastust palju
Minu emal on hing nii lõpmatult suur
Selline ongi mu emake pai
Emake mul kui suhkrusai
Kaunis emadepäev
Kõrgel taevas päike särab,
ema näole naeratuse manab,
lilli täis on metsaviir,
siit lilled nopin, emale viin.
Allikast ma kamaluga,
kristallselget vett ammutan,
emakesel püha veega,
eluvalu kustutan.
Siristajad linnud,
kõik kaasa tulge te
ja kostke ema kõrvu-
Nii armas oleks see!
Liblikad kõik kirjud,
lennake järele,
üheskoos siis rõõmud,
kingime emale.
Kullakallis ema,
Sul õnne soovime,
võrdväärset pole Sulle,
armas emake!
Kokku korjata neid rõõme,
tahaks Sulle veel ja veel!
Jäägu südamesse Sulle,
igavesti emadepäev!
Võim on kevade käes
Nüüd suur võim on kevade käes,
päike taevas tiirutab, kogu oma väes.
Pilvedest vihma alla vuliseb,
päiksekiir jääd murrab
jäävangis olnud jõgedelt, järvedelt.
Soojad tuuled sõnumeid toovad rändlindudest, kes teel.
Kõik ei jõua koduranda, mõni eksind teelt.
Lilli puistab võimas kevad
üle kogu maa,
puudel pungi pakatama,
tal see võim on ka.
Kas tal võim on rahule,
ses rahutus maailmas?
Süda tunda tahaks ikka,
ikka ja jälle olla kevades.
Mai
Täna taas on hommik helge,
taevas selge,
loodus õitsel.
Minu väike tütar Mai
kahe aastaseks täna sai.
Mai on armas looduslaps,
armastust vaid õhkub tast.
Tantsib, keerleb kevade-
Mai jagab rõõmu kõigile.
Lilleaias armas Mai
ta kingituseks kastekannu sai.
Lilled armastavad Maid
ja noogutavad õrnalt päid.
Üks eriline õienupuke,
kord õitsele lõi mais...
Armastus jääb püsima
Päiksetõusu kinni hoidsin
iga oma meelega
Päiksetõusuga Sa kaasa minna tahtsid-
Minu juurest ära minna, lahkuda
Kuid päiksepuna tasa tõusis
taevas kõik lõi veretama
Hakkasin Sind vaiksel viisil
tahtmatult üles äratama
Su uni oli nõnda sügav
vaatasin Sind ainiti
Meid armastus on ühte köitnud
viimse hingetõmbeni
Aga päike, see käib omasoodu
kord vajub ja tõuseb jälle ta
Mu kallike, taas päike loojub-
Näe! Taeva all on vikerkaar!
Iga kord, kui päike tõuseb,
või kui vajub looja ta,
siis ma hüüan järel talle
Hea,et olid ja oled olemas!
Volbriöö
Ilus oli olla eile,
seda ma nüüd ütlen teile.
Terve öö oli pidurüüs,
karneval käis täies hoos.
Nõialuual sõita sain,
kummitusega kampa lõin.
Lõkkeid süüdatud sai palju,
tehti lõkkest ülehüppamise nalju.
Nõiakuntstist osa saadi,
maagiat oli taevast maani.
Virmalised katsid ilma,
ilu kattis tervet silma.
Nõialuual kiirel lendasin,
unustasin end täiesti...
Olin lummatud ma tõesti,
selles lummuses veel nüüdki!
ikka suve poole
mis teed Sa siis
kui ümber on lõhnade mered
värvide ookeanid
valgus ere
Sind jootnud täis on maani
Sa leiad end kui öösel kõrbes
kesk taevast kõrget
õitsemise salamandreid
pääsenuna justkui vangist
istumas lahtisi silmi
lihtsalt maantee kraavis
kus suve endasse sisse kaanid
kevad ja Emajõgi
Emajõe kohal kummargil sillal
taas valgusest jääd haigeks
päeva kergelt armud
nii tumedalt nii ebamaiselt
kui puudel tagasi on varjud
hing unes sellest karjub
kui vetetulv viib allavoolu
jääd ja prahti
hing silla kohal kooldus
veest taevast ahmib
sa sellest joobud
kui puudel pungi läheb lahti
ummisjalu salamahti
sa jooksed õue
mõista tahad äkki keelt
mis purju paneb meelt
*
Pompei roppe graffiteid lugedes
äkki silm leiab seinalt selle
millest võpatab süda
ka kogu maailma kulla eest
ärge müüge hommikul turul
orjaks mu meest
aastatuhanded ära .....
Koltunud sügislehed lendlevad teel
Koltunud sügislehed lendlevad teel,
aprillikuu ikka veel nalja teeb.
Kõle tuul sügist meenutad,
taevas vihmapilvi kokku keerutab.
Eile veel kevad säras mu sees
ja õrna ööbiku laul tuksus südames,
unelesin Toominga magusa lõhna sees.
Las-siis aprill tembutab täna,
tal viimane aeg on sulgeda värav.
Maikuu tuleb tõsine-
Rahu peale loodab meel...
Püssihaldjas
Ema pakkis mu koti homseks
ja isa oma suitsud kinkis
valmis hommikul püssi hoidmiseks
on iga haldjas seismas rivis;
ja asun džunglisse betooni vahel
kus on oma ja võõrast
siin olen vabal tahel
sest ei väsi kurja peatamast;
keegi ei tea eraelus, kes olen
mitte niisamu mees, vaid püssihaldjas
seda ausalt ütlen
et käin murdunud imedemaal rahu otsimas;
taevas on sinakas ükskõik seal
mis mu selja taha jääb
seisan kollase põllu peal
aga on kõik paras hääb;
Keiser vabadust võtta tahab
seal kus me elame
oma imperiuumit ühendada nõuab
uuele rindele tuleme;
.....
Hinged
Kui palju hingi üles tõuseb,
tõuseb maa seest taevasse,
kui üles kaevatud saavad hauad,
massihauad, kui võigas see.
Seal risti-rästi inimesed sees,
kes võidelnud, oma kodumaa eest.
Seal risti-rästi naised ja süütud lapsed veel,
kel elu ära võetud-
Ei tea, mille eest!
Kui hinged taeva saavad
ja puhastatud saab maa,
siis röövkiskjad aru andmas,
mitu surnut hinge on neil südame peal.
Nüüd keelgi ei tõrgu ütlemast,
et see on genotsiid...
ikka kevadest
kord Sinu ees ma põlvitasin
ülikool
Su sammastele suudki andsin
see oli ammu
ma olin verinoor
pääs uhkelt teklit kandsin
too aeg veel põleb
koos temaga ka raad
ja poiss kes seisab
Ingli sillal
kel palg on klaar
täis sinitaevast klaas
nii lahti armund silmad
*
mu arm alla tuleb Toomemäelt
ma kinni hoian tema käest
nii rohelised lehed puudel
janused me hõõgvel huuled
kaelakuti hetk ja igavik
et hulluks mine
ei tea me veel
et tundi seda
kaitseb õnneaim ja
elukihk
joobumusest sündid ime
et hirm ja häbi aja pärast
auku põletab
meil varsti meeled .....