Sõnale tahan leiti 432 luuletust (pop)
Eesti muld ja Eesti süda
Süda kuis sa ruttu tõused
kuumalt rinnus tuksuma,
kui su nime suhu võtan,
püha Eesti - isamaa!
Head olen näind ja paha,
mõnda jõudsin kaota,
mõnda elus jätta maha -
sind ei iial unusta!
Sinu rinnal olen hingand,
kui ma vaevalt astusin,
sinu õhku olen joonud,
kui ma rõõmust hõiskasin,
minu pisaraid sa näinud,
minu muret kuuulnud sa -
Eestimaa mu tööd, mu laulu,
sul neid tulin rääkima.
Oh ei jõua iial öelda ma,
kuis täidad südame!
Sinu rüppe tahan heita ma
kord viims .....
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
Mu Eestimaa
Mu jalge all kivine maapind
Mu juukseid paitab meretuul
Ning südames kõlab üks laul
See näitab mulle teed kui minna tahan
See tõukab mind edasi kui kardan tulevikku
See on see miski mida näed mu silmis
Koos selle lauluga
Seisan ma kivisel rannal
Ja annan oma südame sulle
Mu Eestimaa
Munadepüha ootel
Pea algab munapüha,
Püha pärib mune üha ;
Ema, tänu ette sulle,
Kui sa värvid mune mulle.
Tahan mune vahetada,
Teistelt teisi vastu saada,
Tahan tikk-tokk tiksu lüüa
Ja ka ise mune süüa.
Mune mul on aina vaja
Kogu munapüha aja;
Ema, hiljem kõik nad maksan,
Töös kui aidata sind jaksan!
Ma tahan
Ma tahan mõista sind vaikides
kuuluda sulle su südames
näha sära su silmades
ja leida end su unistustes.
Ma tahan, et oleksin ainus,
kes on sind kuulamas
ja sind esimesena aitamas.
Tahan sulle soovida ilusat hommikut
ning magama heites head ööd.
Tahan minna kõikjale sinuga,
oma hetki jagada
ja sulle kuuluda.
IGATSUS
HALLIDEST PILVEDEST PUDENEB PISARAID
KÜLM HETKEKS NEID VORMIDA PÜÜAB
FILIGRAANNE KUNSTITEOS LIUELDES
MÄRGA MAAPINDA SUUDELDES HÜÜAB:
VÕTA MIND! ÄRA KÜLMA ME VAHELE LASE!
KUIGI KÜLMANA OLEN VEEL KENAM
JA PÄIKESE PAISTEL NII SILLERDAV
TAHAN SIISKI SUL PAKKUDA ENAM
Armastuse laps
Mu südamel on roosa padi,
sellel puhkab minu hing.
Taevalik on tema nimi.
Sellel padjal puudub hind.
Juba ammu enne sündi
teadsin, et vist läheb nii:
viskan vette õnnemündi
ja meile tuleb Ingeli!
Millal iganes ma tahan,
et mul olla oleks hea –
lihtsalt tema peale mõtlen,
pannes padjale ma pea.
Mu südamel on pehme padi,
sinna toetub minu hing.
Padja sees on pärlid kuldsed,
püüriks ümber valgusring.
Millal iganes ma vajan,
et teil olla oleks hea –
Ingeliga juttu ajan…
Mina paremat ei tea.
/Mari Uri/
räpp
Olen psühhopaat, kes ravist ütles lahti
Hadese klient, keda pimeduses nähti
Vaarao, kelle püramiide ei leita
Eksind hing, keda mitte keegi aita
Riimivabrik ja selle ainuke tööline
Kelle eesmärk pole magamine, söömine
Tahan elada ja ellu jääda
Elada, mitte oodata viimset päeva
Taon sõnu seina kui kiviraidur
Kõik otse südamest, valedest ma hoidun
Sõnu küll loobin, a mitte hooletult
Räpin oma moodi, pisut erapooletult
Loen sõnumeid ja kõiges kahtlen
Räppides ma suhtlen, rumalust nuhtlen
Ja südamest suure tüki kingin
Mitte istumiseks vaid seismiseks on pingid
.....
ÜKSINDUS
SIND OOTASIN KUID IKKA SA EI TULNUD
SU LUBADUSTEST TERVE SEIN ON EES
SA POLE ARMASTUSEST NAGU MISKIT KUULNUD
JA MINU TUNDED ON NÜÜD PÕRMU SEES
SU ESIMENE SUUDLUS HUULTEL PÕLEB
MA SEDA KIRGE TAHAN TUNDA TAAS
KUID TÕELISUS MU ÜMBER KURB JA KÕLE
MU UNISTUSTEST AINULT TUHK ON MAAS
VEEL VIIVUKS MINU MÕTETESSE JÄÄ!
SEST KOHTUMISTEKS AEGA MEIL EI ANTA
KAS TÕESTI SA MU ARMASTUST EI NÄE?
MIND JÄTSID ÜKSI SEISMA LOOTUSTETA RANDA
Kallis Isa
Kallis Isa,
kus sa oled?
Ma igatsen sind.
Sinu mõnusaid põsemusid
olid nagu vaikne linnu laul.
ma ootasin sind alati,
kuni sa ei teatanud,et
ma pole sul tarvis.
Kallis Isa,
Sinu imekaunid muinasjutud
olid nagu minu unistused.
Ma tahan sind näha.
Kus sa oled?
Kas sa ei tahagi
mind kunagi näha?
Palun,
tule tagasi.
I.R.
Magus paar
Olin nii rõõmus,
kui kuulda sain sinust.
Suul oli mul soomus,
kui kuulsin, et mõtled minust.
Tahan sulle helistada,
kuid siis olen jälle pilves.
Sulle, sinna kaugele vilistada,
kui pisar pesitseb mu silmis.
Tule vii mind siit ära!!!
Ehk lõpetavad teised siis selle kära.
Mis on sel halba, kui oleme koos?
Õnnelikud ja magusad nagu vanaema moos.
Soojus.
Need üksikud read,
need read on nii üksi.
Ma valvan su und
õues ei saja veel lund.
Kuulan muusikat,
mitte just kõige paremat.
Tea, et kui mind vajad,
olen su selja taga!
Sügis viib kaasa oma kargusega
ja lehed langevad puult.
Külm oma valge valgusega
ei luba meil paotada suud.
kuid siiski,
tahan ma karjuda.
sõnade taha varjuda.
Tahan olla pahane- ei suuda,
kui sa ennast ei muuda!
Oh kallis miks lahkuda tahad?
Jätta leina endast maha.
Sügis on kole ja must,
ta südamest leiad ainult pahandust.
Süüta lõke oma hinges,
põleta kõik pinged.
Vaid üks päev, .....
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits
Lõpp
Meie suhe oli määratud hukule
nagu pole elu loodud nukule.
Oli ilus see aeg, mis meile antud
ja me saime ka selle vaevuse kantud.
Sinu armastusest ei piisanud.
See oli põhjalikult mind piinanud.
Rikkusid sa mu tuleviku teisega
ja seega saabus lõpp "meiega".
Neist koosveedetud hetkedest jäävad mäletsused
on unustatud kõik mittevajalikud jälestused.
Tundsin sinu vastu sõprust vaid,
kuid sina tead, et minu armastust tunda said.
Ei soovi, et teaksid - ei tundnud ma midagi.
Soovin sinu jaoks teha vähekest sedagi.
Ei hooli, kui arvad minust paha .....
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Vahel on vaja
Vahel on vaja vaikida
Ja lasta vaikusel voolata
Üle enese hinge ja mõtete
Vahel on vaja vaikida
Ja enese sisse vaadata
Kuulata oma südamehäält
Et teada mis oled väärt
Vahel on vaja vaikida
Sest vaikus võib enamat ütelda
Kui teinekord sõnad või käed
Kui see mis sa kuuled või näed
Täna ma tahan vaikida
Ära siis pane pahaks
Täna ma tahan vaadata
Oma välise maski taha
Vaikin ja vaatan ja mulle näib
Et kogu mu olemus sind on täis
Kuulen sind vere kohinas
Tunnen sind südame tuksetes
Valu ja kurbustki minus leidub
Täna see kõik on sügaval peidus
.....