Sõnale tahan leiti 432 luuletust
Imetlen Sind.
Ma unistan lõhnavast murust Su aias
ja siidpehmet suud, mis mu järele maias.
Ma imetlen hoolega rajatud kodu
ja ilusaid sõnu, mis mind saadavad rodus.
Ma igatsen hommikust silitust juustes,
Su juurde ma alati tuleksin joostes.
Mu pilgule kaunis kõik mida Sa loonud,
nii ilusaid aegu Sa minule toonud.
Sind tänada tahan ja Sullegi anda,
kõik parima endast ja kätel kanda.
Mina.
Ma tahan naerda, näha sära su silmis.
Ma tahan teada, et kõik on ilmsi.
Kui ma sind nähes karjun,
Kõik, mis on, tea, et ma sellega harjun.
Sa mõtlesid neid sõnu siiralt.
Ma varjan kõike endas kiivalt.
Kui ma sind vajan.
Kas tead, et kõik siin kajab.
Ma soovin, et sa siin oleks.
Kui see kõik vaid nii raske poleks.
Kui ma sind armastan.
Kõik, mis on, tea, et see on armastus.
Kinginimekiri
Kallis, kallis Jõuluvana,
mul ei ole kingist kama.
mul on palju kingisoove,
kõik need asjad pead sa tooma.
Esiteks ma tahan salli,
Kolme roosat põrkepalli,
Kõrvarõngaid paar või kaks,
sest ma olin tubli laps.
Aga sellest on veel vähe,
nõnda asjad küll ei lähe.
Too mul komme mitut sorti,
neli vahukooretorti.
Ärme teeme palju kära,
too siis kõik need asjad ära
elu on surm ja surm on elu
Keeran elule selja ma
tahan ära minna ma ka
sest elu on raske
ja surm on kerge
ma ei taha enam elada
ja seda rasket kooremat kanda
ma tahan minna
kuhugi kaugele linna,
mis seitsme maa ja mere taga,
kus elu on kerge
ja surm hoopis raskem
kui surm on tõesti see
see unenägude tee
kui tõesti uinudes sureme
ja surres lihtsalt uinume
kui surres näeme und
ja unes näeme surma
siis tahan ma surra
ja mitte kunagi tagasi tulla
sest uni on kerge
ja elu on raskem
elus peab tegema valikuid
unes aga teed mida õigeks pead
unes näed neid keda tahad
elus .....
Jõulud
Sussid aknalaual reas , Päkkapikud nende seal .
Kommi veavad igapäev ,Küll see neile raske töö.
Jõuluvanale ma kirjutan ,päkad selle teele viivad .
Kirjutasin vanale tahan päkka endale.
Jõuluvana salmi küsis mina talle selle ette lugesin.
See oli tore sain päkka mina kohe .
Hetk ja Elu (Kella ilu)
Minu peal on külmade rüü,
seljas oleks kui talv ja must öö.
Raskus kaelas, hommik mind passib,
seier peas ja värin alarmiks.
Ja valud ses sihverplaatkastis,
mis lõpuks on nägemis-tiksumisveri,
kui tuleb mu suust piinateri.
Viljakas maa minu lummuks:
vihma-süljepuult suus kuivand punased tombud.
On kärisev tundemaa sidusaim leht,
see karje on kurdistav, eht.
Jänesed väljast täitsa tulemas tuppa,
pükste sisse ja nutuga suubumas rappa.
Seda kõike katab hoopis muu kui lumekõlin.
Selle loor, mis paitav, on aiast,
kukub pähe mu taevast,
kust ma tervisega kord t .....
Vale tunne
sa kõigest kuula ja tunneta
see on miskit erilist
pikapeale sa mõistad
mittemiski polnud mõtteta
sellel õrnusel ja ükskõiksusel
oli olemas tunne
tahtmine suur
aga kartus suurem
sina ei tea seda, ja teadmatusse jääd
sest mina tahan nii.
tunne meid liiga kaugele viis.
ladvaõunake
Ah kuidas tahan
toda ladvaõunakest ma
leherohelist ja punase põsega
just seda kõrgemat
ladvast vajan
hingesoojaks ja kogu tõsidusega.
Küünitan üles ja sirutan
sõrmi
pikkust jääb väheseks
oma pea jagu
just ladvaõun nagu kuiv kõrbki
sünnitab miraaže
nauding on ainulaadne tabu.
Gaas põhjas edasi
Ärge kutsuge mind tagasi
kui olen juba läinud
ärge tehke mulle sedasi
ma seda olen näinud
mis olnud juba eile
seda täna ma ei taha
ma ausalt ütlen teile
eilse pühin endalt maha
ma aina kaugemale trügin
tahan kõrgemale saada
läbi sopa, läbi prügi
lähen kasvõi läbi saasta
kui tahad olla minuga
siis tule parem kaasa
võin minna ka koos sinuga
me tagasi ei vaata
Gailys
Siiralt sinu
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Gailys
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits