Sõnale tahed leiti 174 luuletust
Armastus
Päike tasapisi vajub,
pilvesülle unele,
kord nüüd armastusekuul
on tõusta õhtutaevasse.
Armunud paarid kuuvalgel,
ühte heidavad,
aga kuulapsed-tähed,
oma silmi peidavad .
Armastus nüüd elab,hingab
ja tõuseb taevani!
Elu uus taas ellu ärkab,
nii või teisiti!
Siidine sall
Vaarema kaisutas tüdrukut "Kallis
annan sul enese iidseima väe
peida end paha eest siidises sallis
sall tõrjub eemale kurjema käe
Suguselts alati usaldas siidi
otsides armsamaks ausamat meest
tõprad ja alatud määrati süüdi
iial ei astunud ihudel eest
Hiljem kord istusid tüdrukut poissi
kaksiti hämaras voodipea kõrval
sidusid eneseid käsiti silmitsi
käed käisid arglikult piirete serval
Vaevalt said teineteist pisuke maitsta
tahtmised tuikamas kummalgi huultes
enam ei hoolinud endast et kaitsta
vaim hõljus hämaras hämaras tuultes
Poisil ei käed en .....
SUVE LÕPU LUGU
Tähetätraist kirendab taeva tume tahvel. Kuu kui kupakaalikas, öö lõhnab nagu sahver.
Aeg-ajalt kastetilku ja õunu sajab puust. Paar paljast talda tillutab end välja lakasuust.
See on üks muistne lugu, mis parata võib seal: oli suilisel ase aidas ja sulasel aida peal.
See sulane ja suiline - ah, kauge kustuv kaja - nad igatsesid teineteist kogu see kuuma aja.
Nad igatsesid teineteist, ei magadagi mahti: suitsukarva suured silmad nagu kakrad lahti.
Oh, lembe lõikuskuu öö! Oh, kaunid kirglevad tähed! Kõik unistused on ilusad, ka need, mis täide ei lähe.
Ja seis .....
VALGE KUU.
Verlaine’i järele.
On üle metsa
nüüd valge kuu
ja okstes sosin
käib otsatu
lehtede varjus.
Mu armas, ainus!
Kui sügav peegel
on tiik täis vett,
kus paistab paju
must silhuett,
tuuluke nutab.
Nüüd unistagem!
On nii kui valguks
suurt vaigistust
ja õrnust alla
kõrgustest, kust
siravad tähed.
Oh õndsad tunnid!
RAUGAD
Õlal valged juuksed, sammus raudne raskus,
ootad mind sa pargis kord novembri iilis.
Samuti kui köitest sinu mantli taskus
aimub kiipsi mõtteid roomlase-profiilis.
Ning siis tulen mina õhtu lillas lõõmas
naftaliini pilvi hajutades keebist,
nägu loori taga paksult kuivas kõõmas
jumalteab mis salvist, jumalteab mis seebist.
Meie matk on raske, külmand rada reetlik,
kuu ja tähed kaovad taevast kesköö aegu.
Kuid me ees käib luule, noor ja majesteetlik,
lampi kõrgel hoides täpselt nagu praegu.
‘J
XANTIPPELE
Palju on aegade jooksul, Xantippe, su riiakust naerdud,
lastele isad .....
Postimees (23.11.1996)
I
öö pritsib kurbust - kuu pilvisse poeb
aeg toitub vihmast - kell öötunde loeb
ja taevas pöörleb - ah mis mulle loeb
mis on üleval (- kuid)
su silmamuna külgetõmbejõud
su silma tõmbejõud
kuu kõhnub sirbiks - ja on kuu mööda läind
öö tõmbub külmaks - jälle aasta on läind
on taevas maale vist täistiiru teind
see on üleval (- kuid)
su silmamuna külgetõmbejõud
su silma tõmbejõud
maa ümber päikse - ja kuu ümber maa
üksteises kinni - ja lahti ei saa
pääs segi pöörab - kus taevas kus maa -
kurgus pigistab (- ah)
nii taksikoer teeb tiiru ümber puu
ja veelkord .....
III
Imelised, pehmed, hallid,
ärarääkimata kallid
on su silmad sumedad.
Tantsib säde kullakarva
aga harva, üsna harva
peegeltähed tumedad.
Ikka mööda, pärivere,
üle noore avamere
põgeneb su siiras pilk.
Ja sa ise vist ei teagi,
et nii peagi, et nii peagi
aurab kõrbes vihmatilk.
Ärkamine
Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.
1938
Üksinduse randadel
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magu .....
— Artur Alliksaar
Apteek
Öökell - see salapärane sõna. Mustad tähed valgel emailsildil.
Hämarus, suletud uks. Tagaruumidest immitsev valgus. Öötuli.
Võib-olla laualamp, vaskse, rippuva lülitiketiga - tõrvikut hoidev
käsi?
Marmorplaatidest lett.
Mõtlesin, kas tõesti ainult öö võib helistada - samas taipasin, et ööl
ei ole kätt; ööl on tiivad, hõlm ja vari.
Mustad tähed valgel sildil, neli kruvi ühtepidi, sooned üles rööbiti.
Öökell - minust jäi ta puutumata.
Palju oli neid, kes helistasid.
Neile avati.
Isegi läbi
isegi läbi
talveakende
kuuleb
rohutirtsude häält
vaikuse süda
tuksub ja valgub
minusse vaikuseveri
peseb mu puhtamaks seest
ja puud tulevad lähemale
iga tuli on valgem kui varem
selles hilissuves
selles eluöös
selles elupäevas
keegi lendab ja ma vaatan
ja ma vaatan et ma vaatan
ja ma naeran et ma nutan
kõik tähed üleval nii
nagu vanasti
taevas,
mis meil küll on!
Südamlik päkapikk
Päkapikul valge habe
punav põsk ja naerev suu
Vitsakimpu pole vöö peal
see on jõuluvanal ju
Päkapikk on kasvult väike
aga süda sees on suur
Igal aastal teeb ta käike
laste juurde jõulukuul
Sumpab lumes,ei ta väsi
kukerpallitab hangede peal
Päev läeb lennul, öö ta kannul
päkapikk ei maga eal
Aknast sisse vargsi piilub
kuu ja tähed säravad
Aknalaual pandud sussid
kingitäidet ootavad
Päkapikul tuksub süda
rõõm on püksisääre sees
et saab lapsi rõõmustada
väiksed jäljed jätab teel
Luik
Luiged läinudki,
lumi taga
Üks kaunis luik jäi parvest maha,
ta üksi külmas tiigivees,
kael pikka,hirm on silmades
Saiatüki talle viskan
selle noka vahelt välja lükkab
Vist liiga kurb tal meeleke
või uhke on ta veidike
Varsti tuleb tali karm
tiigike siis jääkane all
Valge luik,kuhu minna tal
ei aita ka säravad tähed
taeva all
Ma senikaua siin nüüd passin,
kuni luigel'e abi otsin
Ei saaks rahus olla ma,
kui tiigivees tuleks tal külmuda
Küll kuskil leidub paigake,
kus rahus möödub talveke
Oi,mis rõõm ja õnn on see,
kui kevadpäike sulatab tiig .....
Kollane liblikas
Kust sai see väike liblikas
endale kollase kleidi?
Päike oma kullast kinkis veidi
Kuu silus siledaks
ja tähed andsid helgi
Nii õrn on kollase liblika lend
ma õnnelikuna tunnen end
Võililledest pärjagi punusin
kollast liblikat õiele ootasin
Peas mul võilillepärg kollane
liblikas lendas ta õiele
Nii-väga elus tundsin ma end
kõhus kõditamas liblika lend
mõistulugu 1osa
Öeldakse et päike ei saa kuud armastada
ja vastupidi
Aga ütlevad need, kes on jäigad
oma mõtetes ja tunnetes
Päike ja kuu on kumbki omal
orbiildil...jah on..aga kas see
on takistus asrmastuseks?
Ei
Öeldakse et päike ei saa kunagi
kuud endale või vastupidi...
Nad unustavad selle
et ükskord päikese võim
kasvab ja ta võtab
endasse kõik planeedid ja ka KUU
ja siis kui kõik on päikeses..
ta plahvatab
Koos kõigega
ja nii sünnivad uued tähed
supernoovas
Kui päike ja kuu kohtuvad
üksteise sees
ei ole vahet, kes esimesena armastas
või oma esimese sammu teg .....
Mõtetes tagasi Sinna..veel ja veel
Tagasi ….sinna..veel
Kus kukub kägu ja lendavad linnud
Mõttes tagasi sammu ma astun
Üks kord ja ka see
On mõte, mis tunde loob varje
Mille taha peita võib ennast ja seda
Mille kõige pärast armastan ma teda.
Mille pärast, ma küsin iseendalt?
Kas õhu, või lõhna, äkki silmade värvist
Äkki juustest või embusest või hooips särgist?
Vahest ma mõtlen püksivärvlist…
Kuidas kõik on traageldatud ühte kokku,
Ühte suurde tunde rägastiku põlle,
Mille ma ise kudusin kuldkollasest niidist
Ja sinu käed on nagu siidist :)
Ja sa puutud mind ja vaatad sügavalt si .....
Salasüdametasku
Salasüdame taskus
Hoian ma sind
Salasüdame sopis koos sinuga laulab mu hing
Tundmatus keeles sosistab
Kuulmatul tuulil…
Sinu sõnu järgi kordamas huulil…
Pudeneb vaikusse mõtete voog
Kaob ära kõik, mis pimedust seob
Sallina ümber mähib su tunde ja viin sind endaga kaasa
Salasüdame soppi, selle taga oleval aasal
Seal kus tähed lilleõitena kiiguvad tuules
Olen ma ikka su kõrval ja sinu südame juures.
