Sõnale tahed leiti 204 luuletust
armastus igavene
Kuidas väljendada armastust
kui tunne nõnda suur et
sõnadest jääb ka väheks
tühjaks olen varastanud taevasuu
alla toonud kõik universumi tähed
päikesekiired põiminud juustesse Sul.
Kuidas väljendada igatsust
mis hinge närib mul seest
kui puudub Sinu lähedus
soojust täis mu kõrvalt
inglipisaratest kaelakees
on unistused peidus
millest mõtlen õrnalt.
Kuidas väljendade õnne mis igavene
mida Sinuga jagada on mu ainus soov
armastusest õide puhkenud on punane
roos mis hoidmas meie kooslust koos.
öö tuleb ruttu
öö tuleb ruttu nüüd
öö tuleb siin tasa
teravalt lõikab küüs
suvise ilu maatasa.
soojast saab jahedus
tekki kohendades magad
värvidega on vaheldus
kollaseid lehti pagas
on täis saabunud sügisel.
pintsliga hooletud viiped
mustaks saab taevas ja tähed
päevavalgus kaduma on kiire
kuu elektripirnist väheks
jääb unisuse peletamiseks.
öö tuleb ruttu nüüd
öö tuleb siin tasa
sügisel laskub süüd
tema taris pori kaasa.
sügisene võlu
tahad unustada hetkeks koorma õlul
pane selga mantel ning kätte kindad
vaata ringi pargis.. imetle võlu
puude hingelist hingust hingad
oravat tõrudega rõõmsa pilguga hindad
kui ta lehehunnikus otsides sahistab
sina ka mänglevalt proovid.. oh kui mõnus.
vahet pole kas on siin hommik
või peale tööd tulles hilisõhtu
õdusalt ilus siinne iga hing
vaid ülevoolavat armastust õhkub
ajakapsel parandab kõik lõhkunu.
haldjas pintsliga süütab tähed
et ei oleks kojuminek sulle pime
ning äkitselt tunned kui lähed
sinus sündivat imelist öist ime
virmalist .....
isadepäev
meil ei ole mälestusi palju
meeles vaid sinu pikk habe
kunagi ei teinud eriti nalju
käsi oli sul raske ja rabe.
möödusid nii päevad - ööd
me peres alati samamoodi
isa kodust eemal tegi tööd
koju tulles mindi poodi.
silmades peidus alkoholi läige
tuba katab nutva ema sigareti ving
lastele toimuv on liialt räige
maha vaikitud vägivalla suletud ring.
värisevalt ulatab pere pisem kaardi
mille peale kirjutatud on isadepäev
pisarad on tähed laiali siis määrind
katkised lapsed - katkised hinged
iseennast läbi nende nõnda nii näed.
ilusat isadepäeva m .....
head ööd
üksik latern veel tänaval vilgub
laisalt akna taga oodates öös und
rahustavalt uduvihma taevast tilgub
kellal seiskunud on hilisõhtune tund.
südamelöögid vaikselt õigeks aeglustuvad
iga hingetõmme tekitab kehasse raskust
tähed tekina soojusega sind kaelustavad
kuu siis naeratusena palgele sulle laskub.
ohates õnnetundest mõtled endamisi ajus
et las ollagi väljas praegu külm ja pime
ka kõige tugevaimas ja paksemas lumesajus
võib sündida ühes hubases õhtus ilus ime.
inglid
Paljudele Sa näole naeratuse tõid
lastele oma saatega hubased kodud lõid
aidata nõrgemaid oli Sinu missioon
heldus ja armastus olid visioon
Sellel maapealsel taevasel teekonnal.
Aeg sai pööratud ümber nõnda ruttu
kadusid igavikku täitvasse uttu
südamed täis ängistavat leina
vaikivad ka kaotusevalust palati seinad.
Jumalal inglitest jäänud väheks
kutsus Ta Sinusuguse erilise enda juurde
nüüd kui lähed taevasse süütad tähed
teame mõelda Sinule õhtuti neid nähes
et oled pääsenud kuningriiki suurde -
SAMA SUURDE NAGU OLID SINA INIMESENA.
elu kortermajas
kusagil karjub laps ja haugub koer
keegi prõmmides suleb korteriukse
kostub irvakil aknast suvalise naer
kõrvas peksab rahutu südametukse.
unetult varahommikul veel lebad
ühtlaseks kogumikuks sulanud kisa
maailmas hullumeelses siin elad
kus allkorrusel naabriks purjakil isa.
trepikojas on nostalgiline mineviku lõhn
astmed kulunud ning seinal värv laiguline
öösiti hiilib siin surma siluett näljast kõhn
kel silmis pilk nõnda inimlikult kurvamaiguline.
tänagi öösel paistab tavapäraselt tähed ja kuu
kõik tunduks nagu olevat eilse sarnaselt sama
mis sest .....
kaunistatud linn
kaunistused on kaunistanud terve linna
tänavate hingi täidab elav muusika
kõikjale võid sa rõõmsa tujuga minna
kusagil on see Õige Sind omale soovimas.
eredalt säramas tähed jõulupuu all
kui ootamas kesköö suudlus on sind
armastuse järgi lõhnab Tema sall
mil kohtavad sametised huuled mind.
loetud sekundid siis veel vaid
mil vana möödanik jääb suletuks
ees on ootamas hetki ilusamaid
mil tulevane saab homses avatuks.
Õhtulaul
Maa katab öö must riie,
see läheb aeglaselt, kuid katab hiie.
Lapsuke, jää hällis magama,
maga hommikuni sa.
Õrnvalgeid pisaraid nutab kuu,
merineitsidel on öised laulud suul.
Tähed taevas löövad tralli,
hobused hirnuvad ärevalt tallis.
Vahest juhtub nii, et kui öisel ajal,
kõnnid hiirvaikselt metsarajal,
haldjad tantsu löövad seal,
uhked metsakroonid peas.
Sina, oma hällis, jää magama sa,
las õhtulaul suigutab su tukkuma.
Äratavad sind hommikuhääled,
nähtamatud, õhkõrnad tuuled.
Tähises öös tantsivais pilvis
näen oma eemale triivivaid unistusi
kuni üks hetk on taevas selge
kummalisel moel kõle
ainult paaris üksikus tähes välgatab valgus
kuu vaid irvitab seepeale oma muigel suuga
peenet naeru pidades
ja tähed lähevad näost kaameks
tolmeldes üle taevalaotuse
ja saades üheks loodusega sel
päeval kui päikest enam ei tõuse
Vaadates lasnamäe tulesid
Vaadates lasnamäe tulesid
tuhandeid aknaid
tähises öös langevat tähte
kauguses vilkuvat tulukest
tundub kõik nii
tühine
Pisar mis varasügisesse
tuulde uhtub on vaid
tühine
liivatera lõputul rannal
maailma mil nimeks
Olen vaid
tühine
osa sest mõõtmatust keerisest
vaid
tühine täht hoomamatus galaktikas
Kuid miks oled just sina neist
miljardeist täht mida ihkan
kui kuud kui päikest
kui haruldast puud
talvist äikest
Me pilgud kohtuvad
kuid hinged on puuris
väikeses ruumis
ses väikeses ruumis
taas pilgud kohtuvad
kuid valgusaastate kaugusel
.....
Miks on see nii?
Miks on see nii,
et taevas on tähed?
Miks on see nii,
et armastust vähe?
Miks on see nii,
et raske on olla?
Miks on see nii,
et nutt tahab tulla?
Miks on see nii,
et mõtlen aina?
Miks on see nii,
et sa mind painad?
Miks on see nii,
et aeg läheb mööda?
Miks on see nii?
Täna õhtul
Täna õhtul, kui väljas on pime
ja tähedki taeva all.
Ning puudeltki langenud lehed.
Seisan mina sel talvisel tänaval.
Ei loe tarku raamatuid ma,
ega õhtuti kuula bachi.
Vaid sinusse armunud olen
ja sellest tundest ma ei saa lahti.
Su silmad on kui värelev vesi
Ja su süda on armastust täis
Ning sinu ilust ma iial ei väsi.
Sest minu hing sinu hinge kõrval käib.
Ma tahaks hoida käes sinu kätt
ja jalutada sinuga pargis.
Ma tahaks kuulata lindude laulu,
Kui sina vaid minuga räägid.
Ma tahaks istuda sinuga murul
ja oodata päikese tõusu.
M .....
Ulmeline Vend
Kas see on nüüd luuletus,
või see on unetus,
mis edasi veab seda pummelust,
kummaline päev uurida unarust,
keegi oli siin pussanud,
aga ei kõssanud,
kas tuli see sõbra suust,
või sai võimalik just võimatuks,
võigas tuul, lehk läbi luude lõiganud,
paistab, et täna ei tulnud kõva junn
ekskremente terve elu uurind,
Eureka!
Lugupeetud Professor Punnsilm!
Õhus on gaasi! Jah! Mina seda esimesena tundsin!
nõnda said tehtud esimesed sammud-uurida eeterliku olematut,
taevalik ilming alati mu näos asub, kui keegi rõveda käraka
peeru mu akna all pannud, kui hais kadu .....
sōna
sōnaga luuakse lossid ja loitsud
säravad suhted teel hääbunud sammud
kole ja kauniski sōndest kootakse
taevasse tähed, kuusirbid ja päikene
sōnaga külvame sōda ja sallivust
armunuid paare kel keelepeal armulust
kaunemaid kombeid kesk koduseid homseid
surrakse sōnade sapises sooles
sōnast saab alguse, sōnaga lōpud
tundmatud tujud, teed ōnnede tippu
mōōga ja meepoti, muretud laaned
vikerkaar värvides endale kaare.
puts.®
Mäng südamega
Me olime kui liblikad, kes lendasid ümber tule
Nii valgete ja vabadena
Et olla koos- olla sinuga
Hommikune kastegi maas veel lamas
Päike meid kauguses äratas
Õrnalt avades silmad, sind suudlesin
Tõustes üles – sirutades end su poole
Vaid hetke seda õnne tunda sain
Keeristorm end kauguses ilmutas
Kaasa meid rebis
Vana udupasun
Kaugel udulooris hüüdis „Tuli põletab!“
Torm keerutas mind hetke ja rauges
Maha jäin, vaevu jalule sain
Hetkeks toibuda ma jõudsin
Uus keeris mind taas endaga tõmbas
Lõputus sügise sajus, räsitud rajus
Tahan pääseda- lahti rebi .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....