Sõnale tahed leiti 227 luuletust
Õhuke Joon(2)
mida ma ikka unistan,kauua ma selle maailma pahu pooli ise ei tunnistand?
Nõnda käike uuristan,seal kus eelnevad teadmised olid mind juhmistand,
aastaid infot, mitte midagi kasulikku,mängivad nad bingot,
sügavad ikka hõredat tagumikku, pettus kõikjal kus ma lähen,
särast pimestatud tähed, arusaamata sellest, et sigareti suitsust hääl
on kähe, Lapsel kordus-kasutuses mähe ja see paha hais
sigareti suitsuga ka ninast ära ei lähe,arulagedus,
kogu selle toodetud rämpsu tarbetus, tõde rääkides
muutud kardetuks,justkui tulnukas kes oleks esimest korda inimeste keske .....
Kõige Kallimale
Ma Sinuga olla tahaksin
homme ja ülehomme võiksin
Kevadel ning suvel sooviksin
Et Sinuga oleksin
Kui kurb või rõõmus oled
Sinu kõrval seisaksin
Kui raske või kerge
Minu kaisus oleksid
Oled minu kuu ja päike
Minu rõõm ning igatsus
Tähed taevas ja öine äike
Lootus, usk ja nii püha oled
Tänan seda päeva ilusat
Päeva mil Sind kohtasin
Tänan Sind kallist ilusat
Sind nii kaua ootasin...
Kes vastutab?!
Kes pani need mõtted mu pähe?!
Kutsuge selle eest vastutav!
Kas praeguselt toimuv on vähe?
On's minevik sedavõrd huvitav?
Kes pani need mõtted mu pähe?!
Kutsuge selle eest vastutav!
Kas praegune korda ei lähe?
Kas tulevik olla või üllatav?
Kes pani need sõnad mu pähe?!
Mina ei selle eest vastuta!
Mina vaid trükin need tähed.
Keegi seal kõrgemal korraldab.
Kes pani need sõnad mu pähe?!
Mina ei selle eest vastuta!
Enne me edasi ei lähe!
Enne ei ole meil praegust ka!
puidust tulbid
suvi sulab ja värvuvad lehed
sōpru teele toob jahtunud tuul
tähed sōnadeks, sōnadest lehed
riita laotud on augusti suul
sügis silmis mu armunud sōbal
viibib viivuks veel vōlutud hetk
päike pōleb end, pruunistun tuhaks
puidust tulpidel vahetan vett
August Puts
rada
veab välja see rada mis sohu viind ajas
sammal jalgeall kindel ja paistmas on kallas
puid teele jääb vähem
juba paistavad tähed
mōned parmud veel kallal, kuid neidki on vähem
väge täis käed kui head kannad tulles
südames kergus ja hing ärkab unest
vooruse väel pungad sirguvad puudeks
päev päevalt minnes ja kōik muutub uueks
Do not stand at my grave and weep
Do not stand at my grave and weep:
I am not there; I do not sleep.
I am a thousand winds that blow,
I am the diamond glints on snow,
I am the sun on ripened grain,
I am the gentle autumn rain.
When you awaken in the morning’s hush
I am the swift uplifting rush
Of quiet birds in circling flight.
I am the soft starshine at night.
Do not stand at my grave and cry:
I am not there; I did not die.
Mary Elizabeth Frye
Augustipäev Tartus
Istun, vaatlen möödakäijaid teel. Käib kohvikutes päeva müügimadin.
Suudlemas tudengid on Rae ees ikka veel. Ei sega neid purskkaevu püsiv pladin.
Ma ootan, aga mida, pole selge. Üks Luuletus lä'eb mööda püstipäi.
On peale teda pilk tuntavalt helge. Ta kahjuks teistes linnades ei käi.
Näen järjekordset tarka naljahammast. Eluaegne ülikooli fänniklubi.
Ronib Pirogovis üles piki sammast. Hoiab pöialt talle Püssirohu pubi.
Sild silla kõrval toestab Emajõge. Pajud kallastest ei lase iial lahti.
Vool mere poole kannab lodjanõge. Aeg üle Toomemäe peab visa-vap .....
KEVAD TULEB
KEVAD TASA KOPUTAB
VIHM PÄIKSESILMAD LOPUTAB
SIIS LUMEMEMM REISIMA LÄHEB
ÖÖ TAEVASSE RIPUTAB TÄHED
TUULEKE KEVADE LÕHNA KANNAB
PÄIKE SOOJUST JUURDE ANNAB
LUMEHANGEDEST TEKKINUD OJAD
OKSTEL PAJUKASSIPOJAD
SINILILL ÄRKAB JA PILGUTAB SILMA
KARUPOEG UUDISTAB KEVADIST ILMA
AIAS VILISTAB KULDNOKAPAAR
ÕHUS LIBLIKA LENNUKAAR
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
Sa oled mu kõik
Milleks öelda „mu kuu, päike ja tähed“
Kui sa ainult tuled ning siis taas lähed
Valu sa jätad mulle minnes
Paraneb see ainult tagasi tulles
Nii pikad tunduvad need päevad,
Mil taaskord sind näen ma.
Ilma sinuta ei ole mul rahu,
Peale sinu miski pähe mahu.
Kui su käte vahel lõpuks olen,
Ei tundu ükski ilm liialt kole.
Ma vajan sind, ei kedagi muud
Pole vaja taevast tähti ega kuud.
Kõik head sõnad on justkui loodud sulle,
Kui sa vaid igavesti kuuluks mulle.
Ükski vahend pole liiga palju,
Et hoida sind mu kõrval kui kalju.
Sa oled mu kõik ja rohkemgi .....
SEE ongi ELU - Charlie Chaplin
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et olen igas olukorras
õigel ajal ja õiges kohas.
Ja ma mõistsin, et kõik, mis juhtub, on hea –
sellest ajast peale ma suudan säilitada meelerahu.
Täna ma tean: see on USALDUS.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, kuivõrd see võib teist inimest haavata,
et ma üritan peale suruda oma soove,
kuigi ma tean, et aeg ei ole õige
ja see inimene ei ole selleks valmis,
isegi kui see inimene olin mina ise.
Täna ma tean: see on LAHTI LASKMINE.
Kui ma hakkasin ennast armastama,
mõistsin, et emotsionaalne valu on lihtsalt .....
koerapulm
ei lähe veel valgeks
ei lähe
taevasel tekil endiselt
tipitud tähed
ja pilvede diivanil pikutab noorenev kuu
minu luuleist
saab valsiviis
kui suudlen sind
mu paljasusest ballikleit
kui embad mind
kas nii vahune ongi me pulmatort
nagu räägib su keha
kas vanemad polegi õpetanud sulle
et koerusi
sünnis ei ole ju teha
ei lähe veel külmaks
ei lähe
meil sülede soojusest ikka veel
rohkem kui vähe
kuni jäätunud aknale koputab kärsitu lind
Sanya
Tahtev pilk
Värelevas loojangus, silmapiir kaob.
Oodates pilkude kohtumist,
tajudes iga aatomi sagimist.
Pilgud tõmbuvad - tunded metsistuvad.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Su kevadine parfüüm mind
kui mesilast neelab.
Su naeratus mind muudkui
keelab ja keelab.
Tundes tuuleiili hellitamas
su põske.
Olen vankumatu - hinges on rõske.
Sind tahan, sind tahan, sind tahan.
Sind vajan, sind vajan, sind vajan.
Taeva laterna sädelevas valguses,
me hinged põimuvad nagu alguses.
Miljoneid tähti vaadates igal õhtul
mõistsime mis tunne se .....
Täbarad lood
Olen maha jäänud oma rutiinsest argipäeva elust
Ei suuda loobuda enda heast sõbrast - lelust
Hetkel küsin endalt, kas näen ka helget lõppu
Või olen sunnitud minema oma pahega igavikku
Vihkan oma käitumist, mõtlemist, tegutsemist ning
Seda, kui mitmeks killuks on purunenud minu hing
On teada tõsiasi, et olen rumal, nõrk ja ennasttäis
Ei suuda lahti öelda nendest mõtetest, mis on peas
Kas kuskil vedeleb veel elu elamise käsiraamat?
Mina oskan elada vaid igalt poolt leides draamat
Pole mõistust, pole jõudu, tahet - mitte midagi pole
On valu, on mustad toonid, on maa .....
Sind ootan
Ma kallistaks sind
terve elu kui saaks,
sellel lõpmatu hind,
su embusesse jääks.
Sinust mõtlen kogu aeg,
mu mõtteis toimub laeng,
sest tean et sa varsti lähed,
sinust maha jäävad tähed.
Neid ma iga õhtu vaatan,
üle taeva laotan.
Oma pähe ära kaotan.
Need tähed kõige ilusamad
ma kuulen, need vilisevad,
mälestustest need kilisevad.
Sind ootan, aeg edasi ei lähe,
kuigi tean, et seda on päris vähe.
Kui sa lõpuks mu kätte jõuad,
siis aeg aint edasi sõuab.
Ma naudin igat väikest hetke
sinuga tehtud mõnusat retke.
Kuid tean,
et sul on aeg jälle m .....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....