Sõnale tahistaevas leiti 24 luuletust
Öine tähistaevas
Öises taevas on miljoneid säravaid tähti,
iga täht peidab endas kindla õnnemärgi,
arvan, et kui väga tahta saavutada eesmärki,
tasub kindlasti sammuda erksate tähtede järgi.
Tähed ei ole lihtsalt säravad täpid taevas,
tähed on kauneimad aarded kosmose laegas,
muutes kosmose müstiliseimaks paigaks
ja olles öist taevast kaunistavaks vaibaks.
Tähtedes peitub tundmatu võlu…
Ehk peitub neis ka mõni kindel sõnum
või äkki unistuste täituminegi neist sõltub?
Soojal suveööl neid vaadata on mõnus,
tähtkujude avastamine omamoodi lõbus,
võib olla sünnibki .....
Ootus
Oodates valgust, vaadates tähistaevast külmal, kuid miskipärast armsal ilmal,
olles vaba absoluutselt kõigest,
mis kord ka piinas -
ma usun, et on sellel seletus.
Arvamus, mis lõhestas hinge,
on nüüd seinal mälestusena,
tähendusena minevikupilkudest.
Lebades kastest märjal rohul
koos oma nähtamatu sõbraga,
ma rõõmust nutan.
Tuul läbib su juukseid kui jää,
puudelatvadel paistab kumav päike,
mis ületab unistuste mäe.
Meil minna on aeg, näe!
Kuuvalge öö
Sa vaata kallim, kuidas kuu särab,
sel vaiksel pimedal ööl.
Ja tähti pillutab tähistaevas,
süda nii armunult, armunult lööb.
Kuu naeratab meile
ja pimedust pole
ei ole meil lootusetust hingede peal.
Olla koos lõpmata, lõpmata tore,
armutuluke vilkumas silmade sees.
Sa kuula kallim seda öö ohet,
mis armunutele nii tuttavlik on.
Kas mäletad aega, mil üheks saime
ühel ilusal, ilusal kuuvalgel ööl.
Kuuvalges
Õhtul kuuvalges kõnnin,
taas ellu ma sünnin.
Tähistaevas särab,
keegi kaugel naerab.
Tuule kohin mu kõrvus,
südames mu hoolivus.
Vihmapiisad langevad,
mõtted mind painavad.
Kuulen kellegi samme,
keegi mängib trumme.
Veeloigul mu peegeldus,
rõõm mu sees kadus.
Mõeldes Sulle
Armastan Su silmi ja armastan Su suud,
koos tähistaevast vaadata ja imetleda kuud.
Veel armastan Su kõrvu ja armastan Su nina,
saan rahulikult magada, kui kõrval magad Sina.
Sa alati tood päikese, mis-sest, et ilm on hall,
Su käed mu kaela ümber on paremad kui sall.
Mul terve kere suriseb, kui annad mulle suud
ja sosistades kõrva mul lausud “vaata kuud”.
Tea, et Sa oled kallim kui kogu ilma kuld,
mind lahutada Sinust võib ainult viimne muld.
Üllatus
See naeratus huulil,
Su olemus soe,
see hetk nii imeline on.
Su häält ma kuulsin,
see hinge mul poeb,
Sul mõttes lilled ma toon.
Hoiad päikest Sa endas,
kuud silmade säras,
tähistaevas see kirjeldab Sind.
Kõik võtad Sa kanda,
nii jälle ka täna
Sa naerusuil üllatad mind.
- Tarmo Selter -
2022
Naudi
Naudi kõiki neid ilusaid päevi,
neid hetki, mida kord näedki
enda ümber ja südame sees,
oma lähedaste silmades.
Naudi naeratust enese sees,
teiste huulil ja tunnetes veel,
püüa särada päikesena päevas,
kuuvalguses öises tähistaevas.
Naudi kõike, mida teed, ole ise,
tuues välja endast hetke õnnelise,
jagades hellust ja hoolivust ilma,
luues sära ka kõige kurvemasse silma.
- Tarmo Selter -
2022
midagi ehtsat
äkki linna serval sööklas
puhked nutma
lume lagust purjus sõimust
tuule käes ripakil aknast
tema räämas tahmund ruudust
et keegi elu su õde
litsiks rämedalt hõigub
midagi ses ilmas
ka kevadega pole muutund
hing vappudes
end tühjaks nutta nuuksub
kuni päikselaik seinalt
teda hellalt puutub
*
ma täna unes
nägin Su pisaraid
ärkasin üles
et kuivatada neid
kuid Sind ei olnud
tuul üksi käis trepil
tõi hangedelt lund
vastu akent peoga virutas
siis aihtus see ime tund
õitsva oksana
mis päeva end sirutas
*
ah millal see oli
lõi metsa lainetam .....
Talvetunne
Igal päeval talvetunne
rohkem hinge poeb,
hommikuti rohkem külma
tähistaevas loob,
langenud on jääkristallid
kõikjale, kus ruumi,
kerkimas on lumevallid,
teki saavad puudki...
Lumehelves lumetuisus
veidi sooja toob,
kallimaga tuulevarjus,
hetk see tundeid koob.
Kui on külm, siis Sinu käsi
talle sooja annab,
ole lihtsalt, ära küsi,
aeg see tundeid kannab...
- Tarmo Selter -
Gagarini päev
Külma sõja aastatel
nendel jürikuu kevadpäevadel
raadiost teadusuudist kuulame
et lennata orbiidile pole ulme;
kell 9:07 Votstok - 1 stardib
rakett esimest inimest impordib
Gagarini päev on hiilguseks
meenutame sündmust igaveseks;
108 minutit on ajalooline uhkus
Gagarin teadis mis temaga juhtus
ta polnud lõksus oma kosmuselaevas
vaid lõbutses UFO - tüdrukutega tähistaevas
tähistaevas
Öö endasse rutiinselt peidab
alleedele rajatud puud
lahkunu maise rüü seljast heidab
jahtunud teetass laual -
ootab oma kohtamata suud.
Televiisori ekraani kuma
helgib veel mõnes aknas
aja mõnikord paneksin -
peatuma.
Silmad on tähistaevalt
viimaks röövinud une.
kell 3 hommikul
jälle ma leban kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat und
mõistuse segaseks närviliselt vähkren
veel pole kumbagi uksele koputama tulnud.
on see ülemõtlemisest tekkinud stress
või elus kujutlevate tunnete deliirium
tagurpidi keeratud mu maailma progress
olles kõigest enese mina tühine varjund.
süngelt must tähistaevas ja unetu kuu
kiirenev pulss ning külm higi teeb oma töö
paanilised hingetõmbed kuniks kuiv suu
loodan üle elada järjekordse raskust täis öö.
enam ma ei leba kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat .....
ühel päeval
ühel päeval...
lahkun taevasse täheks
särama eredalt igaveseks -
soovin et hästi läheks
kellega aega jäi väheks -
rääkimiseks
armastamiseks
nägemiseks...
ühel päeval...
lahkun taevasse täheks
särama eredalt igaveseks -
naerata siis vahest
öösiti tähistaevast nähes
minu hetkeliseks mälestuseks.
lastekodu agnast
Toas voodiserval tihti ma unistan nüüd siin ,
et mööduks päev ja õhtul saaks koju tagasi . Ja
öösel taevas tähti siis üle lugesin kui unepealt
ma äkki taas nutma puheksin .
Ref : Nüüd lastekodu aknast ma maalin pärnapuud
näen suurim sadu lakkab ja vakka jääb ka tuul .
Kus on mu ema , isa oh ütle kulla puu . Kus
leida võiksin nemad mu igatsus on suur .
Ei lootust too tema , ei lootust toida puu .
Kus tähistaevas särab seal läbi pärnapuu .
Ma mõtlen sulle ema sa olla võiksid siin , siis
tulla võik ka isa kes minema meid viiks .
Ref : Nüüd la .....
