Sõnale tali leiti 133 luuletust (pop)
Tänulaul
Värvilise lille
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
kevad,
selle eest!
Värvilise marja
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
suvi,
selle eest!
Värvilise lehe
leidsin rohu seest -
tuhat tänu sulle,
sügis,
selle eest!
Täitsa valge rõõmu
leidsin lume seest -
tuhat tänu sulle,
tali,
selle eest!
Teadmata autor + /Mari*Uri/
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
Mida Sa Türa Teed!?
Mida SA türa teed?
Hipi kalkar; shikilt narkar;
litslik maakas; ambaali kargas;
Mida sa Türa teed!?
Autoriteet? Inimkonna Lohviku dieet;
Alla käinu mentaliteet; Kuningas oma Pasa sees;
Nii, et käi vittu! pugeda,et äbarikule meeldida?
Tõeline värdjate planeet; kelle uhkus-ülbus ära hellitas;
ei mingit perse lakkumist siit; otse jalaga kobaraisse;
vot see on aus stiil; arva mida tahad; sassis tropp;
terve elu vältel su pea ainult täis paska- Ennast alla laskmas;
sest teised kõik siin kartsas on sellisest käitumisest killukese haarand;
Eks kõik on õigustatud; vastu kar .....
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Novembri lõpp
Nii roheline muru jälle
On paljaks poetund üürikese lume alt
Ja sina tundud äkki külm ning kauge
Su huuli tunnen võõralt lõhnavat
See on novembri lõpp
Just kadripäeva hõngu õhkab
Sest sinihämarusse mattund
sügavsumbest varaõhtust
Jah veel on vara
Igatseda taliharja karget külma
Kuid liigselt hilja
Et võiks tunda suve sooja hõlma
See on novembri lõpp
Mu hing ei enam suuda
Vaid taluda su külma võõristust
Mis elu jälle hellaks muudaks
Maren Toom 1983
Kaltsunuku luuletus
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema pehmed sammud, nagu peakski olema,
tema hoolas pilk, nagu
tubli põllumees,
toimetamas-talitamas, põll ees.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
tema vilkad vardad, sõrmed
valmis õmblema,
tema aus nägu, ninal prill,
nagu kõige armsam krokodill.
Korra päevas ikka meenub mulle ema ema,
mulle ammu kunagi pani nime tema -
ja nüüd ma olen isegi
nagu vanaema...
Väga kena!
Leenu.
/Mari*Uri/
Päikesega teele ...
Tuul väle väljal jookseb.
metsa - sasib , mühiseb.
Viib lehed kuivad puul,
murrab oksi , sügiskuul.
Linnud, lahkumas teele,
päikesega soojale veele.
Siin harv ta kuldne kiir,
üha nõrgem , valgusviir.
Sügis , suveaja talitseja,
tormi - rajude valitseja.
Raugemas , suvine ilu,
kurbus , hinges sul vilu.
Hansi!!!
Õige viis
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu lähen siit
kurvi taga olemas ehk
mõni mõistlik viit
Palju kordi
olen juba
liialt kaldund teelt
kuigi mõistan kosmopoli-
tiivselt mitut keelt
Jaga mulle oma süda
kaasa talismaniks
et ma seekord
täpse suuna
ja kompassi valiks
Tahan näha läbi seinte
lõigata kõik nurgad
minna vastu lootusetust
köita rahvahulgad
õnnistada inimesi
nagu nähtud ette
usaldades - löömata
hirmu-risti ette
Kes ma olen
kust ma tulen
kuhu liigun siit
sõber - ainult südamega
kuulen õiget viit
mis vilistades viitab
kus on labürindiniit –
.....
Talihommik
Ma olin ammu unustanud juba,
et rahu annab taevaserva hõõg,
et talihommik vilistada lubab
ja metsahärmas hingab sügav rõõm.
Tuul uueks tormiks puhkab laante taga
ning valgeid laineid vaikselt kannab nurm.
Silmnäolt käib metsasihis umbne rada,
all jalge vajub lume pehme murd.
On puhkepäeva rahu kõikjal ringi,
ees raiesmiku seisatama jään.
Kriiks kostab metsamaja ukselingilt,
üks eksind puhang riivab männi pääd.
Siis mõne hetke vaatepiiril talub
silm päiksetõusus õhetavat lund.
Ning pikad varjud jooksvad üle palu -
maailm täis põhjamaiselt .....
Enesehaletsus
Kohv tassis jahtunud
Illusioonid purunenud
Kössitan kui külmetav varblane
Püüan kokku koguda seda
Mis minust on järele jäänud
Küünal alusel kustunud
Plaat mänginud lõpuni
Mõtted tulge koju
Lootuse külvan uuesti kasvama
Aga vaevalt et tärkab ta taliharjal
Kui päikest nii harva näeb
Söed ahjus kustunud
Pisarad kuivanud
No kuidas ei saa nüüd enesest jagu
Kõrvus sosistavad
Ei saa ei taha ei suuda
Siia vist jäängi
Sõrmed külmunud
Mõtted külmunud
Suutmised külmunud
Kuni mu varigi põrandal kaob
Sest ükski valgusekübe
Ei igatse enam siiapoole .....
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
SP;KA
Kui täita oma süda armastusega,
selle värvilise ja udusega,
selle elu turgutava droogiga,
siis miks kurat me selles pettuma peame?
Miski nii õilis ja õrn,
ei tohiks meile haiget teha.
Aga ta teeb,
ta halvab ja salvab, ta tapab.
Võta oma julgus kokku ja tunnista seda juba!
Sa armastad teda. Armastad!
Ära lükka oma võimalust eemale,
sest ta ei oota sinu järele.
Kui võimalus lahkub,
saabub surm,
hingeline surm,
mis ei jäta sind rahule.
Ta teab mis sa tegid,
või õigemini, mida sa EI teinud
ja jääb sulle meenutama,
seda argpüksi, seda narri.
Niisiis m .....
Märguanne
Puhun lõkkele
su silmad,
armas uba:
aja-aja
idusid,
kevad juba!
Peagi tuleb
suvi, sügis,
saabub tali -
elu, mis sul käes,
ei ole
kõigest nali...
Hinga - hinga
julgemini
sisse sõõm,
allapoole kasvata
sügav rõõm!
Üles-üles,
maailm on ju
ärganud -
ja mina olen
sindki, kallis,
märganud!
/Mari Uri/
Taline külaline
Viit, viit!
Oh kui külm on nurm ja niit!
Kas saan terakese siit?
Tulin kurja külma käest,
värisen veel tormi väest.
Viit, viit!
Viit, viit!
Lend’sin läbi tervet hiit,
viit, viit!
Juba vara koiduga:
midagi ei leidnud ma –
viit, viit!
Viit, viit!
Eile oli tormisõit!
Mitu, mitu sõbrakest
uinusivad igavest’ –
Kas saan terakese siit,
viit, viit!
Kes on jõuluvana päriselt?
Nonii, lapsed, läheb lahti, jah?
coca cola ja lumi ennustab jõule
õues miinuskraadid kah
ning säravad tuled kõigile;
aga mul on teile tõsist juttu
sellest kes on jõuluvana päriselt
olge ettevaatlikud, kui minemas tuttu
sest peate tõde võtma tõsiselt;
Soomes elab kuusemetsa mäes talijumal
kes pärineb saami rahvaluulest
"Joulupukki"ei pesitse küll mujal
aga ta toitub kõikidest rahvastest!;
et teda rahustada
tõid vanemad oma lapsed ise ohvrianniks
muidu hiilib ta päkapikkudega kodudesse sisse
tapab ja pistab teid pintslisse .....