Sõnale talv leiti 544 luuletust
VALGE KÄSI.
Vastu aknat tuiskab lund:
ei saa und, ei saa und!
Olen naisi vist näinud vähe:
meelest üks valge käsi ei lähe!
Nagu marmor, meistritöö:
vilgub ja välgub läbi öö!
Tuksub süda ja kuumab palge:
küünarnukini paljas, valge!
Ah, üks mõte südant sööb:
kelle ümber see käsi lööb?
Kelle kaisus ta praegu magab,
kellega armu ja kirge jagab?
Käänlen, ei saa uinuda,
nõnda üksinda olen ma.
Nõnda palju mul tuiskab põues,
kõle on toas ja vingub õues.
Mis küll ihkab, õhkab rind?
Valge käsi et vaigistaks mind.
Tuleks ja kallistaks salakesi,
huultele .....
TALVINE HOMMIK.
Veel virgudeski raputasin tusa lõõga.
Nüüd pääsnud une vaenuliku odadest
pää kohal tõelikkuse aiman mõõga.
Kui pelgupaika otsin metsakodadest.
Ma kütkestatud päevi, öösid lohistanud
nii avatlevaks tunnen puude valged paod.
Kui poleks tuuled, sajud iial kohistanud
siin vaiksed seisvad okste härmatanud haod.
Näe, üle öö kõik udud hõbedaks on tahkund
ja ehtes helkivas kui õnnes tardub kask.
On hääletuks jäänd võsa, linnulaulud lahkund,
kuid veretades lõõmab idataeva vask.
Kiirt kiire järel saates kaugeist ladvust hargub
ka päike viimaks, lume lä .....
MEIE AJA MUINASJUTT.
Astusime läbi lume,
pilves oli taevas tume.
Mis sääl vastu paistvad ööst?
Need on kodu metsasalud,
metsa taga tutvad talud,
magus uni päeva tööst.
Hingas korra tuulehoog.
Kuulge, mis see öö seest kaikus?
Üles kohkus talve vaikus,
rinnas kerkis hämar voog.
Kelle õhked, kelle nutt?
Mitmekordne hädakaja
kostab üle koduraja.
See on tume muinasjutt.
Süda äkki jahmatas,
luust ja lihast läbi lõikas:
keegi musta öö seest hõikas,
keegi naerma pahvatas.
Ära kaua kuula, mees!
See on hädaohtlik lugu.
Oled ise seda sugu,
see on kodu meie ees.
Astu .....
Tööpäeval lebotamas
Tulime Tallinna tööle
võtsime Storendist tõstuki
saime halva tõuke päevale
kui midagi ei töötanudki;
oli anda masin generaatoriga
mida asjatult käima tõmmata
töötada on raskem talvega
ja Storendile lahendus teadmata;
me niigi passisime parklas
et teada õiget rutiini
igasugu mõtteid on kuklas
et kuidas korrastada elektriliini;
täna me tööpäeval lebotamas
ainult pealinna sõitsime
vähemalt tunniarve ikka jooksmas
et lihtsalt kolmapäeva lõppu ootasime
Lauliku talveüksildus
Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
lumi keerleb tuulehoodest,
minu süda valudest.
Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest;
lumi kogub aia äärde,
valu minu südame.
Lumi tuiskab, mina laulan,
laulan kurba laulukest,
laulan, kuni hauas kaetud
olen jääst ja lumedest.
Kerkokell
Nii vaikse kodoküla talo,
kui undse Vooremäe pääl.
Teed kabelihe üle palo
lää lõunevahel lämmäl sääl.
Oh kuule: kerkokellä lüvväs,
see lööja om su oma lell!
Heng niikui taiva poole püvvas,
nii rasselt kaibap, ikep kell.
Om asja ilman imelise,
teed toda kävven mõtli ma:
sääl saatva kooljat peijelise,
siin jooksva latse lustiga!
Om asja ilman imelise,
nii jäi ma veelgi mõtlema:
sääl hauda kandva inemise,
siin mõteten veel astu ma!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
Ma tulli, .....
— Gustav Suits
Eesti luulet (keskkoolile)
Minu koolipidude tüdrukud
käivad väsinult kandekotiga,
igaühel on kodus perekond,
kühmus õlgadel --- argipäev.
Juba koolivendadest mõnelgi
kipub kiilaspea kergelt läikima,
kingakannad on lääpa tallanud
juba mõnigi uhke poiss.
Pole paljud õieti märganud,
kuidas märgiti ennast vanadeks ---
tulid lapsed, ja nii ta veereski,
pole parata, see on aeg.
Tulid tülid, riiud ja nääklused,
rahamured ja hallid kahtlused,
aga sinilind lendas minema,
lendas otsima noorusmaad.
Veel on vara sellega leppida,
vara tallatud tuhvleid otsida,
naervast kevadest vaikse talveni
kõige tähtsam on e .....
Elada on olla pidusöögil (lk 68)
Elada on olla pidusöögil,
olla palumata võõras jumalate lauas.
Lasta ennast pererahval nuumata ja joota,
naerda piduliste üle häbematult koos
ainsaga, kes sinuga midagi ei karda,
ja kelle kõrval hetked
on suujad uned elust,
mida elada on olla kevadel, maamesilane,
väike ilus paks
kuldne tugev kuril
mida elada on käia hommikul mustsõstraõites,
noortes tugevates kobarates, täna avanend;
mida elada on päevaharja ümber
käia sumisemas kirsiõites,
homme mahapudenevas vari-valguses,
mis lõhnab nagu õied ja nagu küpsed kirsid,
sügis, kirsijuured, külmad, talv,
talve üleelamine .....
Tule tagasi helmemänd
TULE TAGASI METASEKVOIA
Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik
vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk
ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud
tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metase .....
Albert Einstein
Olla pikem kui elu olla siruli raudahel
aja logiseval sohval, jalad üle ühe serva
jalad sündimatuses embrüo ümisev laulu
nabaväät lipunööriks tuvide hämarale
kalasoomusest lipule, pea üle teise serva
pea surematuses koidu nõrk oopium
ruumi hääletu torm sammastik laubal
Naerda öö üle naerda päeva üle
peos korstnatest malendid silm jõe põhjas
jalg metamorfooside trepil, kuule tungib
läbi kalendrilehtede naerda suve üle
naerda talve üle puil on kiskjate üdi
vulkaan sülgab jääd, lapse armutud silmad
isa luine nina ema pilvitet suu
Olla pikem kui elu olla lühem kui el .....
— Ilmar Laaban
VIII
Sinise lõputud varjundid kannavad sujuvalt
lapsepõlvesse Eestis, mu isa silmadesse,
männitahvelduses veranda lõhnavasse tarru,
kus esmakordselt tajusin kiirgavate akende kuju
ja oma keelt (soome-ugri, mitte indoeuroopa),
selle muusikat ja hingematva lühiduse imet.
Needsamad vokaalharmooniad viisid mu hiljem
soome labürintlikesse järvisse,
kus peegelduvad samasugused hingetähtkujud
ning ainult lüümus eristab
taevast ja maad, lõhi hüppab
otse läbi su südame, ja sa tead pea,
kus lõpeb maailm ja kuidas ja miks.
Jäätükk ütleb seda, ja häilitud klaas,
kuid üksnes Karjala kaljune .....
I
Peaaegu ütleks: Nüüd on jälle kevad,
nüüd sulab talv ja rännulauluks muutub
mu rindu kinni külmand paastuvaikus.
Peaaegu nagu eile, nagu mullu
lööb kohama seal kaljusaarte taga
mu lapsepõlve helkiv avameri ---
kui ainult kohe armukade mõistus
ei tungiks läbi une pehme vaiba
ja seletaks, et sinu laevastiku
viib iga hommik tõeluskaridele.
Ometi ---
meid kõiki maha jätab valge laev,
kuid sadamad on igale meist lahti.
Kui ainult unistada oleks mahti,
saaks ookeaniks umbne vanglakaev.
VII
Veel loeksin kord su unustatud nime,
kuid juba keegi pooleks rebind sildi,
ja vaatekastist, mis on juba pime,
ei loodagi, et leian sinu pildi.
Nii, varju vari, enam me ei kohtu...
Või mine tea, kes tunneb kesköö-tundi!
Haud ammugi võib olla kasvand rohtu,
kui hauas puhkaja veel jälgib vana sundi.
Ei, hoopis sa ei sure nõnda kaua,
kui mõte sind kuitahes kergelt riivab.
Nii iga kord, kui katnud värske haua,
laev uueks tühjaks reisiks ankru hiivab.
Ja tagatalve halli tuisu trotsiks
ma mõtlen kevadeid, mis mööda läinud.
Jalg lumes nagu vanu jälgi otsiks
kui keegi, kes on unes kodu .....
Üksinduse randadel
Mõnikord kujutelm endaga viib su
läbi maailma, mis magab.
Mäletan, igatsus ringutas tiibu
mu tolmunud künnise taga.
Kuidas mind kutsus ta lummurinime
hukutav imepära!
Ma seisan ses elus kui pärli ees pime
ja ometi naudin ta sära.
Mäletan, heledas hommikupuhtes
tõusin kui pakatav rohi,
aldina valu ja valguse suhtes,
rõõmus, et tajuda tohin
kõike, mis tundeile tarmukust annab:
kevadepuhanguid noori,
mängurikirge, mis õlgadel kannab
sõnatu kurbuse loori,
pahe ja vooruse võitlusenimbust
rahutuil otsisklusretkil,
joobumust, võimsalt mis meeltesse imbus
eneseületushetkil.
Magu .....
— Artur Alliksaar
Kaotati. Ei leita. tuleb ise välja
Kell näitab kehtivat aega. Päike ei hooli sest, ega kuu, kelle kumerus
oli öösel vasakult valge, siitpoolt vaadates, mõistagi. Siitpoolt.
On niisiis aastaaeg. Isegi nahkhiir kuuleb, et südatalv.
Seega siis 22. juuli. Üheksateistkümnes sajand, pluss-miinus 88
aastat. Kaheksakündseitse.
Munad tulevad poest, alevipoest, kui on; piim pudelist - on!
Juust Pealinnast. Sain Emmentali!
Emme! Issi!
Rannarahvas, mererand. Merepiir. Ka paadialusel puudub paat.
/Oma väikses valges paadis ja nii edasi/
Jäälõhkujad, külmutustraalerid toodavad .....
Harva on mul soe
harva on mul soe, ikka on mul jahe.
Harva on mul soe, ikka vähe vilu.
Muidugi on päevi, mil on mahe, lahe.
Juuniõhtul aias,
talvemantel õlul ---
siis on vahel koos
soojus, rahu, ilu.
Aga hoolimata
jahedusest, tuulest,
kõledusest, külmast,
taliõhtust, jäisest,
kostab sooje pause üle sinu huulte.
Hoovab suveluulet sinu käest ja käisest.
Kõigest ühe elu
sees.
Ma vaikin luulest.
Isegi läbi
isegi läbi
talveakende
kuuleb
rohutirtsude häält
vaikuse süda
tuksub ja valgub
minusse vaikuseveri
peseb mu puhtamaks seest
ja puud tulevad lähemale
iga tuli on valgem kui varem
selles hilissuves
selles eluöös
selles elupäevas
keegi lendab ja ma vaatan
ja ma vaatan et ma vaatan
ja ma naeran et ma nutan
kõik tähed üleval nii
nagu vanasti
taevas,
mis meil küll on!
See talve 1. külmapüha
On sellinne pakane
et kõnge külma kätte
kusi väljudes on jäine
ja lapsed jäävad koju omaette;
kui olete Ida - Eestis
on õueskäimine perses
mil Saaremal -3'ga päike paistis
Jõgeval oli miinus kahekümneseitsmes;
Celsiuse skaalal
mis parem, kui mingi Farenheit
valge kõrb on ilmataadi õlal
kõnniteel libiseb vanaeit;
ja sittudes külmub urruauk
seda lisaprobleemi mõikad?
koormat kergendates kostab pauk
sest alt väljusid soolikad
ning auto ei kävitu
isegi see teab, kui loll on inimene
ei paku kümaga tööleminekuks sõitu
pole see külmapüha esimene
.....
Punanina
Ei tea, miks nina tatine
kui maas on pakane
külmaga tatti alla neelan
õues kõndides seda üle elan;
ja toas nuuskan edasi
nohu on vastik asi
varbad endiselt külmad
lõpuks talvised ongi ilmad;
toidu saab soojaks varsti
asun sööma hapukapsast ja verivorsti
nüüd oma nina näpistan
muidu kogemata aevastan;
aga "Atsihh!" tuli endiselt
hoidsin hoogu tagasi ajutiselt
nüüd vaatan alla
tatt on ikkagi toidu peal valla
jätku leiba mulle siis...
