Sõnale talve leiti 411 luuletust
Naudi talve
Lumi üle saabaste
ja vahel sääre sees,
vesi üle varvaste
on ära sulades.
Tuulekülma punastades
kindad tõmban kätte,
talveilma avastades
libedas jään hätta.
Mütsi tõmban silmini
ja salli kaela ümber,
vahel väljas tormab nii,
et kolisemas ämber.
Naudi talve, kuni saad,
on varsti kõikjal sula,
roheliseks muutub maa
ja kaobki lumi juba.
- Tarmo Selter -
2023
Talve hakul
Valgusväravad avanevad neile
kes talve hakul on valmis
vastu võtma uusi otsuseid
püüdma uusi eesmärke
loendamata vanade päevade patte
kas joondus, "OM" ja "namaste"
on su põhiolemus
või miski, millesse põgened,
et kogeda ühinemist iseendaga,
sest kes sa oled ilma iseendata?
ma võin valida, mida kõike ma tahan
buffee on lai ja avardav
kui sa saad luua, mida iganes soovid,
mida looksid
kuulsin seda lugu, kui lehitsesin Oscar Wilde'i teoseid
nad endiselt kirjutavad, et ma olen sisukas
ja põhjalik
see ometi peab ju olema midagi minu algolemusest,
muidu nad pi .....
Keset talve
Kui kuskil keset talve
ma äkki näen ja tunnen,
mis toimub sees ja ümber.
On aega mõelda selgelt,
mõista - oled kallis!
Ööjahedus mul tasa olla käsib,
kuid soovimast mu hing ei väsi,
et jääksid kalliks mulle.
See on mu ainus palve
keset talve.
20. november 2003
Talve võlu
Lumistele jälgedele
eelnevalt on läinud keegi,
kes on talve nautimas.
Puude alla hangedele
lisaks palju lund on veelgi
okstelt alla langemas.
Tulen mina läbi tuisu,
läbi hangede, on teegi
jälle libe nagu klaas.
Jooksen helvestega võidu,
muidu mööda läheb seegi -
talve võlu Eestimaal.
- Tarmo Selter -
2022
See talve 1. külmapüha
On sellinne pakane
et kõnge külma kätte
kusi väljudes on jäine
ja lapsed jäävad koju omaette;
kui olete Ida - Eestis
on õueskäimine perses
mil Saaremal -3'ga päike paistis
Jõgeval oli miinus kahekümneseitsmes;
Celsiuse skaalal
mis parem, kui mingi Farenheit
valge kõrb on ilmataadi õlal
kõnniteel libiseb vanaeit;
ja sittudes külmub urruauk
seda lisaprobleemi mõikad?
koormat kergendates kostab pauk
sest alt väljusid soolikad
ning auto ei kävitu
isegi see teab, kui loll on inimene
ei paku kümaga tööleminekuks sõitu
pole see külmapüha esimene
.....
Valge talve valge uni
Kuskil kaugel talv veel magab
laugudel valge härmatis
silmanurgas jäine pisar
Ons tal süda kusagil?!
Valge uni on nii magus
lumes kapvad hobused
Lakad hõbehärmatised
nahk on siidist siidisem
Maa ja taevas valges vatis
valged virmaliste keed
Kuusirp jäiselt taevas rippu
ei kasva,ega kahane
Valgetiivulised inglid
valge tähesära sees
kümblevad ja keerutavad
Varsti Maa poole teel
Kuskil kaugel talv veel magab
laugudel valge härmatis...
Mina ootan juba ammu
Jääpurika tilkumist
Talve bluus
Lõpuks õues külmapühad
katab valge vaip kaunid vaatekohad
aga see ilm sobibki Eesti mehele nagu mina
mul meeldib saunas panna tina;
põis hakkas laulma
tatsusin õue külma
tulime kusele kaksi
ja näitasin paljast noksi;
siin seistes temperatuuritaju kadus
minuga see viga kordus
ei paista, et uriini suriseks
suguti tõmbus tumesiniseks;
ja ei jätnud noku jonni
on külmunud seest kanal kinni
alla abitult vahin
ei aita kui pihku nühin;
tormasin tagasi sisse
soojaga kusi jälle niriseb
tühjendasin häda sülikividesse
nüüd leiliruum haiseb
Talve kuub
Kumavatest taeva väravatest langeb helbeid,
neid valgeid, nahka silitavaid, helgeid.
Nüüd kui tuisuväravad on valla,
kogu loodus ja maa jääb valge koheva vaiba alla.
Kõik kohad on täis keerlevate lumehelveste lusti,
ei ole kurbi, üksildasi kohti, pori loikusi musti.
Kumava teki endale peale on kogunud aas,
puhkab rahus ka kunagi lilledest pungil olnud laas.
Uue kuju on võtnud põhjatud rabad ja vesised sood,
vaikseks on jäänud vete kiired, vulisevad vood.
Härnalilledega kaunistatud aknast ei näe ma enam rammusat mulda,
ei saa ma enam katsuda seda vilja kandv .....
Kevade tulek, talve minek
Tuli kevad ruttu,
hommik mähkus uttu.
Kevade aeg oli käes,
lindu oksal nüüd näed.
Ojad vulisesid,
jõed rõõmsalt mulisesid.
Kevadpäike kõrgel taevas
talv omale varjuauku kaevas.
Kevad jää sulatas,
meile abikäe ulatas.
Tali oli lahkunud,
kevadesse ta ei mahtunud.
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Poisikese rõõm talve pärast
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv,
kui mõni rahvas mõtleva,
kee külmä hõngu pelgävä.
See talv, see kange talv
ei ole joht nii halv.
Kui ilm, kui kik see ilm
ka tänitäp: Või külm!
sis meie, poisi, kargame
nink hammeväel me mängime.
Kui ilm, kui kik see ilm
Ka tänitäp: Või külm!
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää:
sis meie, mehe, liugleme
nink jalaravvan jooseme.
Kui jää, kui nilbe jää
om vee pääl, sis om hää.
Nii virk kui tuul, nii virk
nink kerge nii kui tsirk,
me hulgan ree pääl istume
nin .....
Talve ootuses
Varahommik,härmatis veel maas.
peagi talv,meil saabub taas.
Merelt kuulda veel viimast lappajate häält
neilgi viimased korrad tulla mere päält.
Saabub talv,mõni loom unne poeb
kuskil oravakene oma varusi üle loeb.
Talve leevendab,mõtted uuest suvest
tule ruttu,meil kärmelt siiber saab lumest.
Varakult väljas juba pime
sõidad kodu poole,läbi jäise udu vine.
Varu välja lõhenenud huultele salv
meil kätte jõudmas on talv.
Marko Vaima