Sõnale tava leiti 1356 luuletust (pop)
Sünnipäevaks
Ära iialgi arva, et üksi sa oled,
et muret või rõõmu sul jagada pole
kui väsinult õhtuti magama lähed
sind saadame valvama kuu ja ka tähed
kui tunned, et eksinud on sinu meel
meie parimad soovid sul näitavad teed
meid leida võid päiksest ja vihmasajust
sind eemale juhime maailma valust
kui südamest midagi ihkad või soovid
on alati keegi, kes kuuleb ja hoolib
vaid hüüa, kui tunned, et sõpru on vaja
me sinu jaoks alati leiame aja
sul soovime armastust, õnne ja edu
ja tänaseks maailma parimat pidu!
Gailys
Õnnesoove
See sünnipäev, sinder, on selline päev,
kus õnnest sul kokku kantakse mäed
ja suurima rõõmuga ulatab käe
ka see, kes sind iga päev näeb.
*****
Olgu sul päikene südames,
tulgu, mis iganes tuleb.
Saatjaks olgu sul eluteel
tuli, mis südames põleb
*****
Ta tuli ja ta silmis naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid ta käes.
Läbi lume nii kahlates tuli
naerdes – su sünnipäev!
*****
Ole õunapuu õite valgus,
mitte lõpp vaid alati algus.
Ole kastanikà .....
Kevad on nii ilus kuu
Kevad on nii ilus kuu,
laulab linnukese suu.
Lehti sahistab kasepuu,
tal mahlane on koorest kuub.
Päike lilleõiel peatab,
pilvekannud täis on vett.
Mesimummid tantsu löövad,
tervitavad kevadet.
Kevad kõikjalt hääli püüab,
ilmamööda laiali pillab.
Ilu õitseb kevadel,
rõõm, see rõkkab südamel!
Parimale Sõbrale
Võõra mehe sulgedega ennast sa ei ehtind
Olid justkui tavaline, õitsemiseks arg
Sinu jaoks ei olnud olu, ainult Elu kehtis
Sidunuks su enda külge, kuid see olnuks karm
Vist ei teatud ühtki sinu hingesisest soppi
Sinna oleks olnud vaja leida mõni tee
Olid loodud vabaduseks- kes end sinna toppis,
ahistas su indiviidsust, kiindus, tahaks veel
Möödakäijaid täheldasid, nägid nende selga
Tulemine toimus korraks, minemine jäi
Mina mäletan su nägu, inimest, kes pelgas
arusaama, et on Ingel. Minule nii näis.
(Heliriin Puistamaa)
Õnnesoove pulmadeks
Sügistuules sõprust nüüd sõlmides
pooleks vaagige okkad ja õied.
Elu rõõmudest avaraks võlvige,
mõistke teineteist, toeks olge kõiges.
*****
Tänast õnnepäeva sära
hoidke argipäeva jaoks,
et ei tuhmuks tunded ära
ega siirus soosse kaoks.
Kallist kulda, kalliskive pole elus vaja.
Jätkugu vaid armastust kogu eluajaks.
*****
Tammed on tugevad sügistormis,
luiged on ustavad surmani.
Olge ka teie kui tammed ja luiged
elutee viimase tunnini.
*****
Palju on maailmas nuttusid,
lausutud sõnu ja räägitud juttusid.
Palju on rohtunud teedega laulusid,
palju on rà .....
Tänutäht
Mõnikord on tunne mul,
et olen juba läinud...
Sest et nõnda pika tee
olen maha käinud.
Äsja oli juudi juubel,
nelikümmend neli,
õnnitlusi saatsid sõbrad,
tuttavad ja veli...
Kõige rohkem pakub aga
pinget minu pere:
olen andnud neile oma
eluloo ja vere -
nemad mulle unistusi,
lootusi ja usku,
mis ka ainult vaimuna
mu südamest ei kustu!
/Mari*Uri/
Ilusaid jõulusoove
Kas tunned õhtut, kuhu vaibub tuul
ja kogu ilm käib muinasjuturadu
ja kauge inglilaulu taeva alt
toob maha imepehme lumesadu?
Sel õhtul jõuluime ette koos
kõik hardalt kummardavad küünlavalgel
ja nagu ükskord sõime kohal täht
lööb headus helendama igal palgel.
.................
Salasoovid – küünaldesse
Jõulusära – silmadesse
Usk ja lootus armastusse
Jõulurahu südamesse
.....................
Võbiseb küünlaleek kuusel,
selles on soojust, kui tunned,
selles on valgust, kui vaatad,
selles on soov .....
Vanaema
Vanaema
kirstukaanel
kokku lapituna
sukapüksid,
villakleit ja
tinavalupärg...
Mina, kümneaastane,
seal seisin
sõnatuna,
soolasamba asendis,
pisarnõremärg.
Mulle tundus:
kohe-kohe
lõhkeb minu süda,
voolab alla
sõrmedesse
vasakumast käest...
Soovinuksin
miskit sooja
vastu väikest põske
või et oleks
keegi võtnud
vaikselt kinni käest.
Pärast tundus
üsna tihti -
käies haua manu -
vanaema
tegelikult
polegi ju seal...
Siiski laulsin laule talle
uuemaid ja vanu,
rohides
ja rehitsedes
äärekivi peal.
Jõuluõhtul
küünlakumas
jätan laual to .....
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....