Sõnale te leiti 9921 luuletust
Küsimärgiga ja ilma
Eesti majandus puhkeb õitsele
lugesin täna ma lehest.
Küsimärk oli lõppu lisatud
saa nüüd siis aru sest mehest?
Prognoos on ju ilus ja kõlab hästi
see annab lootust ja rõõmu teeb.
Meil varsti kevad, sel küsimärk puudub
ja õu on õites, pidu särab ja keeb.
Sõprus
Ei ma iial näha taha
sõbra silmis pisarat,
kui, siis ainult rõõmupisarat,
suurt ja helkivat.
Ei ma iial jäta hätta
sõpra parimat,
kui tal saatus olnud kuri,
siis hädas me mõlemad.
Ei ma iial reeda sõpra,
sõprusel on hind,
head suhted sean esiritta,
et rahul oleks hing.
Sõprusest sündinud on sõbrapäev,
üks soojematest soojem päev.
See päev on nii imeline ja kaunis,
ta kui päikesesilm,
mis südamel särab ja sätendab,
nii kuum on.
Ilusat sõbrapäeva sõbrad head!!
aeg tulnud
ööl tunnil unetul mõnel
teki all käed paned
palves kokku
tänad kõiki tüdrukuid
kes sind on armastanud
lased sellel rõõmul
ennast täita hetki sellest
mälul omatahtsi läita
kaob kellast aeg kui
mälestuste aeda läheb
lahti vahel hommikuni
raske värav sealt kostub
pillimäng ja vali tantsukära
öösse nii arutu ja särav
Talv lahkub
Natukene talve jäänud veel,
tal jäine silm ja jäine on ta meel.
Oh tuleks natukenegi lund veel,
ja kataks kinni mured kõnni-ja sõiduteel.
Muidu talv on olnud kena,
lusti täis ja rõõmusäras.
Jõuluaeg-, see kõige kallim oli,
iial meelest läe, ei tohi.
Hinges Natukene valu ka,
et talv hakkab ära minema.
Kuid kevade igatsus on suurem,
ta valu silub
ja on su südame juures.
Eestimaa on minu kodu
Eestimaal ma kasvand üles,
niitude ja aasade süles.
Meri, mis nii suur ja lai,
elu lahutamatuks osaks sai.
Mererand ja kajakad merel,
kalalaevad, kajakate kisa järel.
Ei unusta ma majakat, mis merel vilkumas,
ega väsinud südant, mis ootamas.
Eestimaa uhkuseks on hiied,
pühad paigad kaunil kodumaal.
Sinitaevas ilu juurde annab,
oma südames ma kallist Eestit kannan.
üks soov
valguse
pühitsemisest
igal hommikul
täitugu sul meel
milline avarus
siis on ees
milline tee
*
valguse
pühitsemisest
hommikul täitugu sul
meel et näeksid milline
Tejo jõe suudmes Lissabonis
Atlandi ookeani avarus siis
on ees milline Hispaania nõlvade
vahel Santiagosse palveränduri
jalad rakku käies pikk
pisarates käänuline tee
iseendani jõudes
milleks muutub see
Tasakaalupunkt
Lagi on pea kohal lõhki
ütleme vaikides üksteise mõtteid
hõljutab külmunud õhkki
eluajajõe jäätunud katkeid
Ootame pingsalt kes ütleb
teeks tule mis südamed sulatab
kelle sõna ja surmvaikus kätleb
kumb tikud ja paberi ulatab
Laetalade pragudest sajab
imeilusaid helbed me tuppa
küll naeraks ja nutaks su najal
hetke lumma kui suudaks vaid tappa
Arresto momentum ja viibe
sinu tõsised hoolivad silmad
silmis seiskunud ajajõevaade
lombid põrandal- kevadeilmad
Laetalad on pea kohal lõhki
just säärased olema peavad
hõlmad taanduval talvel teen lahti
sii .....
Tammed
Kaks tamme kasvavad keset põldu kokku kui väädid,
kümnendi, veerand sajandist ja lõpuks sajandi,
kuniks tuleb tuul, rebides nad lahku ja langeb üks,
kui lõpuks mädaneb esimene mullaks, teine tamm jääb üksipäini seisma,
kas näed sa seda tamme keset põldu?
kuuled sa kuidas tuuled teda tirivad?
kes ometigi püsima on jäänud aastakümneid, veerandeid ja sadu,
kuidas tal ka läheb?
kas ka tema on kõrges eas näeb kasvamas noort tamme tema kõrvale?
Sõbrapäevast matemaatiliselt
Sõprade ring, kolmnurk ja ruut
kohtusid pargis õhtul pealt kuut.
Ring oli suurim ja alustas juttu
lubas veel lahkelt, et kõneleb ruttu.
Lood on nüüd nõnda, teadustas ring
et varsti on sõbrapäev, teab iga hing.
Mis arvate teie, mu hulknurksed kallid
kui hülgaks kõik vanad ja moestläinud mallid
ja liidaks me kokku ühised jõud
siis kõik oleks sõbrad ja lõpeks see põud,
et mõni on üksi ja kuskil on tüli
vaid igaüks oodatud on avasüli.
Lahus
Elas kord päikseke
Elas kord kuu
Kaugele paistsid nad
Paitas neid tuul..
Elasid rõõmsalt nad
Päeval ja ööl
Kumbki ei näinud nad
Sest teisel pool.
Üks elas päeval
Ja pimedas teine
Paistsid nad lootes
Nii suur oli ootus...
Mõistsid kord kadudes silmade eest
Öösel ei leidnud kuu päikest taas eest
Päeval taas päikesel kuu oli varjus...
Nõnda nad tiirlevad
Igalühel oma elu
koid
mu pilk sai selgeks, aga juba on õhtu,
ei oska päevalt miskit tahta, olen loid,
andesta, pean minema, vajan värsket õhku,
lähen otsima sõnu, mida söönud on koid.
ärkan, ja mind kutsutakse lavale,
naeratan, kuid voodis laman veel.
ma skisoidne, piirialane,
mulle öeldi, et niipea ma ei parane.
ma tahtsin kirjutada autoportreed,
ei tule see välja, mida muud ma teen?
proovisin vaadata endasse, sügavusse,
kuid ei näinud seal miskit- jäin teadmatusse.
oma tunnetest öelda võiksin ma lahti-
mul pole nende talumiseks lihtsalt enam mahti.
enda ärkvel hoidmiseks .....
Unistaja
Lumi hakkab sulama,
maapõue vajuma,
pilved hakkavad hajuma,
päike pilvist piiluma.
Kevad hakkab tulema,
puude vahelt hiilima,
pungad puudel praksuma,
ilmaelu õitsema.
Unistajal magusam uni,
ärgates ta silmi pühi,
ta päev ei ole iial tühi,
valmib uute unistuste kuhi.
Nii need unistaja päevad
õhtusse veerevad,
mõtted elust, olust
ette tõttavad.
Unistaja unistab
elust magusast,
mesimummid töökad, agarad,
mett lilleõielt mekivad.
katastroof
mul on nutt kurgus kinni,
ma ei tea, mida enam kardan,
istun üksi tühjas toas,
see on mulle hea, ma arvan.
ma tahan lahti lasta,
ma ei saa lihtsalt aru,
miks keegi mu palvetele ei vasta,
kui mul käimas on torm ja maru.
millest põhjustatud on mu hinge kadu?
vastuseid võib olla tuhandeid, sadu,
kuid mis oli see hoop,
mis mind tappis?
proovin elada rahus, kuid katastroof,
see mu hinges mängib.