Sõnale teadma leiti 161 luuletust
kell 3 hommikul
jälle ma leban kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat und
mõistuse segaseks närviliselt vähkren
veel pole kumbagi uksele koputama tulnud.
on see ülemõtlemisest tekkinud stress
või elus kujutlevate tunnete deliirium
tagurpidi keeratud mu maailma progress
olles kõigest enese mina tühine varjund.
süngelt must tähistaevas ja unetu kuu
kiirenev pulss ning külm higi teeb oma töö
paanilised hingetõmbed kuniks kuiv suu
loodan üle elada järjekordse raskust täis öö.
enam ma ei leba kell 3 hommikul ärkvel
oodates hirmuga surma või ilusat .....
jalajäljed
tänavalt kiirelt möödume
inimestest küsimata nime
sammud nii päevaks mõõdame
igavikuks öös kui on pime.
talla all laiaks astutud näts
kuivaks tõmbunud mustjas pori
ei huvita kedagi kuidas läks
sinu pilkudes ei otsi ei sori
võõra uudishimu pinisev sääsk.
plaatidest laotud kõnnitee
elust läbi helendav jalajälg
teadmata lõppu... tupikut ees
summutab mõtteid varjude mäng
elusolemise järgi olev pidev nälg.
unistuste linn
Sinna kuhu teeviidad ei vii
maad mõõta ei saa miilides
ega ka kilomeetrites
üle põldude ja kraavipervede
hüpeldes jääb mägede taha
imeline Unistuste linn.
Murtud ja üksildased varjud
siin enam igavest pimedust
pelgama enam ei pea -
lööb särama alles jäänud
lootuste valgus näitamaks
teed peatuspaigani kuhu
oodatud vana või noor
väsinud eluraskustest
räsitud hing.
Sule silmad kui tunned
et enam ei jõua...
Unistuste linna siis tasa sõuad
teadmata et varsti hoiavad nemad
turvaliselt ja hellalt kuniks
paraned ja tugevana saatusele
taas Sa vastu vai .....
las südamed kõnelevad
las meie südamed jutustavad loo
teineteisele õhtuses embuses
kuidas sündis lummav valgus
tavalises armastuse muinasloos
tunnete päikselises soojuses.
pilgud kohtusid teadmata
et vajame vaid üksteist
ennast korda seadmata
leidis elu parima meist.
kududes ühiseks kaks eraldi
olevat hinge mälestustelõngal
siis me järele salaja tuldi
kinkides suhu kõnelemiseks sõnad.
las me südamed jutustavad loo
teineteisele õhtuses embuses
kuidas sündis meie elude algus
kõrgema poolt suunatud valgus
et leiaksime ülesse muinasloo
mis on loodud armastuse soojuses.
Miks on see nii?
Miks on see nii,
et taevas on tähed?
Miks on see nii,
et armastust vähe?
Miks on see nii,
et raske on olla?
Miks on see nii,
et nutt tahab tulla?
Miks on see nii,
et mõtlen aina?
Miks on see nii,
et sa mind painad?
Miks on see nii,
et aeg läheb mööda?
Miks on see nii?
elukunst
elukunstnikute hoovid
havi käsul mida soovind
suve paksu tumma mekki
vahel vihma, piisad plekil
uneukse nähtut linki
prōmmib kinni lahti mindki
rooste riivab paljasvalu
kōike palju mida palund
kuhjund koormaks tahted-tahan
teadmatuse tandem aval
vanakaval peenelt muigab
ise ikka ennast huijad
ilmakaared kōik on sootud
taktikepil uudne ootus
enda tehtud viisijuppi
samme sätin, sätin tähti
vōōrdun harjumustest valla
elukunst käib üles - alla
puts.®
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Lollvara
Üllatus
Tulles sõnal mille mõistmine jääb teadmatuks,
Peaga puus, seadmas suus, ei peata puur,
iial laps sees ei muutunud, ei murdnud tuul,
muunduv kõik pealuus, midagi kindlat küll
ma siin ei uskunud, kutsun kuud,hämaras,
ta puudutus, katab maad hõbedane kuub,
üksindus, milles kuulnud muud, kui naabri koeri,
miks puuris lind laulab?
kui kauua, kui kauua,
pole mõõta võimalik mis saanud armsaks
laulan, et ma kardan, et ei saagi kunagi vabaks,
võitlusest, et jahimees mind ei tabaks,
või perepoeg sulgi ei kiskuks mu sabast,
Kui kaua, kui kauua? turvapaika endale .....
Silmapiiril Silman Lilli
Korda kolmandat ma luuletan,
uhkena ei suutnud oma nina hoida,
ja tuju on muudetav,pummeldab,
süda kui kuulekalt, rutiinselt süüdata,
soovin müüri mis mind müürimas,tüürimas
uppuvat paati karidele, variseb kokk mu lüürikas,
süüdista mind,ma süüdistan ka, et ei suutnud küündida,
sinna kus vajalik, juudase elu nad kõik taga ajasid,
vajasid vaid selgust, inimeseks ma tehtud,
jumaliku kogemusega see elu kestvust,aina peegeldab,
sõnu heegeldab, mis on reegel tal? AUSUS, laulnud oma laulu,
mõtlema,su jobimokka pannud, paadund, ja karlovas edendas kasvu,
nii .....
Kogu ta süda
Kõik konfliktid mida kogenud, enda ootsustest ja lootustest tekitatud,
mekin valu, jälgin kuhu kannab ta mu arusaamu kui elu-keeris saabub,
võitlematta, näen kuidas kõik laabub, iga tunne mis mul oli,
viimaks taandus, iga hingetõmme mille võtsin, must rahus lahkus,
voolates mööda jõge aina allapoole, enam pole mul füüsilises reaalsuses kahtlust,
vahest on siin jõe voolus külm, külmutab mu hinge, paksendab naha,
kuid ükskõik kui kaugele mind see jõe vool ka ei kanna,
Ei näe ma kunagi lõppemas seda rada, näen kuud puude ladvas,
kui mina talle-tema mulle otsa vaatas, .....
Pahandus
Kus vitust ma, peaksin teadma, heaga,
panen alati peaga,kui värssi hakkan seadma,
ei nad peata, seda, võivad neada, lukku suu jämeda reaga,
mis siin ikka teada, alustan veaga,
Pillun mürki, kümme kükki, pole ma üksi, kohe saad kümpi,
nobedalt süttin, närivad küüni,võrku nad ammu püüti,
ammutand müüti, lammutan müüri,veri ei hüübi, keegi on süüdi,
maha müüdi, kolisid heina-küüni,veidralt keerasid tülli,
nüüd näed kütti,võbelevat sülti, lihvimatta jäänd külgi,
lotendab-lotendab, ohkega rohkelt saand, enest popuatada,
kopertab-loperdab,torke .....
Vait
Kas armastan
või ei armasta?
Teaks ma vaid,
kuid oled vait.
Vait ja ei räägi.
Kuidas peaks ma teadma,
kas olen armunud sinusse endasse
või ainult sinu pilukil silmadesse.
Sinu silmadesse, sinu huultesse,
sinu kaunitesse juustesse.
Mis saab siis, kui avad suu
ning läinud on see küsimus
- kas armastan
või ei armasta.
Leek
Põleb, viimaks ometi.
Ma leidsin sinus midagi rohkemat.
Teadsin, et süttib, pidi
miski muutuma meis kummaski.
Nüüd leegitseb
ja vot nüüd me ei teagi
kes meist kahest
saab kõrvetada tulelõõmas.
Tikk, millega läita
käskisin sul vihas iseend
on võtnud tuld,
aga võib-olla minus…
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Invest in Li-Fi
Kui küsid,
mis toimub mu peas.
Siis seal asub mu maailmake,
minu mõtted.
Universum isemoodi,
Kuulub ainult mulle. ¤
Selle toonid-võnked
vibratsioonid.
Kõige külluses rikastunud emotsioonid.
Lihtsalt värvid,
varjud.
Puud-põõsad ning linnulaul.
Kolm kõrget sammast südamel.
Taamal pilvilõhestavad topelttornid.
Minnud-Mjaugud, Lotted-Jussid,
Aadud-Katjad.
Teadmata-teatud mõttes transformatsioon.
Muutused ning paigalseisud,
edasiliikumised ideaalsed.
Inimesed reaalsed
sürreaalsed, õiged-halvad parimad.
Tee peale jäänud kohad sammudes seljatan.
Peaga mõtlen h .....
On minemises alati ruttu...
Tänasega lõppemas aastaring
Peata aeg vaata endasse ning
Ära rutta teadmata edasi
Maha jääda võib oluline sedasi
Peata aeg hetkeks endas
Loe mõtetes läbi kõik päevad
Mõtled kuhu aeg küll lendas
Tihti mures kuis teised meid näevad
Ela endale nii täna kui homme
Iial teised ei mõista sind nii
Viisakalt,, kuidas sul läheb,, on komme
Need sõnad meid tõeni ei vii
Sina ise täna just praegu
Vaadates mõtetes tagasi
Täidad lünki ja täiendada vagu
Ära oota ta möödumist vagusi
On alati minemises ruttu
aastaajad mööduvad omas kiiruses
Mõ .....
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Sind oodates
SINU TULEK NII TAVALINE NÄIS
JA ESIMESEL ÕHTUL VÕISID MINNA
SEST MINU MAAILM OLI TÄIS
MINU PERET - NAD KUULUSID JU SINNA
KUID SÜDAMEST MA KILLU KAOTASIN
SU SUUDLUSTESSE, SILMADESSE, HINGE
MA ENESESSE UKSE PAOTASIN
SIND OOTASIN - MU KEHAS ÄREV PINGE
SA VEEL MU LÄVEPAKUL SEISMAS IKKA
EI LAHKU - SISSE KA EI ASTU...
KAS TÕESTI PELGAD OOTUST PIKKA
KUID MA JU POOLDE ELLU TULEKSIN SUL VASTU