Sõnale teadmatus leiti 53 luuletust (copied)
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Kuristiku serval
Kuristiku serval ammu
oled enesega.
Edasi ei ühtki sammu,
tundud ebalevat.
Käed sul kütkeis, kinni seotud.
Silmadki sundima suletud.
Ühel pool on kaos ja hirm,
teisel vabadus ning arm.
Ümber pöörata ei saa -
seal vaid minevikuvarjud.
Suunda valida ei tea,
sa ängistusest karjud.
Võin su vastu olla hea
ning ulatada käe.
Kuid olen aus, et ma ei tea,
kas ise rohkem näen.
Mina võingi olla see,
kes sind ahastusse rihib
teisalt äkki sama tee,
meil tuleviku kingib.
Unistuste poole teel
Poolenisti olen sees,
pool veel püsib pinnal.
Teadmatuse süvaveed
mind neelamas teekonnalt.
Kas ma olen õige mees,
kui ära kaotan suuna?
Või on nurjumised need,
mis õige sihi toovad?
Tõusen üles üha veel,
ja maksan selle hinna.
Unistuste poole teel,
ma olen kuni hingan.
Tundmatul merel
Üksinda mööda tundmatuid meresid
silmapiir kaugusse hajuv
Liueldes sinna, kus kannavad hoovused
meeledki suunda ei taju
Kas ujun või olen vaid merede kanda
katsun nüüd püsida pinnal veel
Mida küll oleks mul merele anda
kaotamaks kooremat südamel
Mida mul merele anda, et teenida
suunda, kust leiaksin sadama
Mida mul merele anda, et väärida
inimest, kellega jagada
See koorem põhja mind tõmbamas
suunda nüüd selgemalt tajun
See laine mind tihedalt embamas
väsin ja varsti ka vajun
Teadmatusega homsest...
Ma kõndisin ääretus tühjuses
Pimedas linnutee serval…
Otsides valgust, janunedes soojuse järele.
Nagu mäng, mil keerutad õnneratast
Astusin galaktika tolmus.
Ainult valikud on meie ees…
Õiged-valed, kas on sellel üldse tähtsust?
Kas on vaja mürgitada meelt
vaadates kõverpeeglisse…
Otsides olemasolevaid vastuseid-
Gravitatsiooni poolt väändunud tõest.
Kas on mõtet ekselda kaugel
Püüdega lahendada mõistatust,
mis on elus tähtis?
Aeg voogab läbi mu elu
Viies kaasa tükke mu hingest.
Lammutades hetke, milles olen ärkvel.
Ma ei näe und selle .....
Tunne
Ma tundsin kohe,
Et oleme teinud pisikese vea.
Mida kõike me juba
Üksteisest ei tea.
Ma ei ole printsess
ega Sina ka lohe,
Kuid me teame, et
Kummalgi kohtumisel naeratuse suule
Kisume kohe.
Meist keegi pole ju veatu
Aeg me ümber iialgi ei peatu.
Milleks istuda vaikselt ja teadmatuses siin,
kuid võiksime asjad selgeks rääkida kohe
See poleks ju piin?
Teadmatus ***
ei tea, kas tänada
kadunud aegade hiilgust
või selgesõnalist korraldust,
mis tookord mulle andsid
ma nägin sinu silmades oma isa peegeldust
see, mida tema kirjeldab on kui moos,
mis podiseb kuumaga tulel
sarnsus, mis tõmbab ligi
hommikud, mis täis õppetunnidesse ruttamist
ma seisatasin uksel ja mõtlesin,
kuidas saaks kord selle ümber pöörata
kas heldida nende tunnete müras
või visata keraleek staadionile
ja vaadata, mis saab kui paotab suu hiireke,
kellel on lõvi tunne
see kõlab nagu muinaslugu
vaadates tagasi, saan aru
mis süttiv leek selle laudlina lee .....
Puuoks ja linnuke
Üks linnukene toksib oksa peal,
toks, toks,toks.
Lendu tõuseb siis
ja oksal laskub taas,
sest puudub lennupiir.
Pea viltu vaatab,
tiibadel värin sees,
puuoksake tal kaitset pakub veel.
Oks hakkab tuules kiikuma,
lööb linnu oksal õõtsuma.
Lind õhku tõuseb kiiruga,
kuid taevas,see on madalal
ja raskus rusub pilvi.
Nüüd väike oksanääpsuke
on kindel tugi linnule.
Nokitab ja vaatab jälle...
Mida linnukene tunneb
või mõtlen mina nii?
Küllap linnukene tunneb,
mida tunnen minagi.
Ma paluma ei hakka
Ma paluma ei hakka,
kui rääkida ei oska,
kehakeelest piisab,
et otsi kokku viia.
Ma paluma ei hakka
ning kauem ma ei oota,
Su olek ütleb kõik,
las Sinule jääb võit.
Ma paluma ei hakka,
ehk lootus ajas lakkab,
ma teadmatuses lähen,
nii ongi Sulle parem.
- Tarmo Selter -