Sõnale teadmatus leiti 53 luuletust
"Miks hüüab ta mu nime"
Istun üksi muuli peal
ja vaatan kaugusesse.
Kurb on mu meel,
sest liialt kinni ma
olen oma mälestustes.
Merel on torm, on pime,
on pime ja on külm.
Vali tuul ja võimsad lained,
äikest lööb ja paduvihm.
Ma kuulen kellegi häält,
kuis hüüab ta mu nime.
Kuis karjub ta appi,
sel tormisel merel.
Kes ta on?
Kuis välja näeb ta?
Miks hüüab ta mu nime
ja kas tunnen ma teda?
Need küsimused hetkel mõlguvad mul peas.
Kas kuulen-näen viirastusi
või pesuehtsaid ingleid enda ees
seismas üksteise kõrval rivis, reas?
Üks inglitest hüüab mu nime
ja minu su .....
Tunne
Ma tundsin kohe,
Et oleme teinud pisikese vea.
Mida kõike me juba
Üksteisest ei tea.
Ma ei ole printsess
ega Sina ka lohe,
Kuid me teame, et
Kummalgi kohtumisel naeratuse suule
Kisume kohe.
Meist keegi pole ju veatu
Aeg me ümber iialgi ei peatu.
Milleks istuda vaikselt ja teadmatuses siin,
kuid võiksime asjad selgeks rääkida kohe
See poleks ju piin?
Märg haud
Heledamad küünlaleegist
silmad, mis täis kurbust ja valu.
Vaatan ennast peeglist,
seda valu ma enam ei talu.
Igal õhtul mõtlen ma sinust,
lauanurgal auramas kakao.
Silmad täis kurbust ja igatsust,
sest mälestused ei kao.
See öö oli külm ja pime.
Järsku tõusis torm
ja tuli suur laine,
mis ümber lükkas
me väikese laeva.
Karjud ``Appi``, aga keegi ei kuule.
Ujun, võitlen elu eest.
Tahan tagasi su juurde.
Viimane suudlus,
su huuled on külmad.
Viivuks saame üheks,
see on suudlus enne surma.
Mu käte vahelt vajub
su elutu keha,
triivin teadmatusse, .....
Vajumine unustusse
Praegu keset merd ses suures laevas
olen kurb, kuid ikka mõtlen sulle.
Tähed säravad selles öises taevas,
säravad eredalt ja ainult sulle.
Ma loodan, et homme tuleb parem päev...
...parem tänasest,
millest homme saanud eilne päev.
Kuid on hetked, milles elan vaid korra
ja on päevad, mis kahjuks kunagi ei kordu.
Ma ei ole kindel, kas uue päeva algust näen
ja ei ole kindel, kas tänast homme enam mäletan...
...sest...
...tänasest päevast saamas on viimnepäev,
homme keegi mind enam ei näe.
Keegi ei mäleta ja keegi ei mälesta
ja eda .....
Loll kõne
Miks pidin taas kõik ära rikkuma
ja sulle helistama.
Mulle meeldis teadmatus
ja sinu sõnapidamatus.
Sinuga rääkides unustasin kõik.
See oli üks tähtsusetu lõik,
mida ma ei pea oluliseks, tähtsaks,
et seda nüüd kellelegi nähvaks.
Miks olen ma rumal,
võiksin olla ju jumal.
Sa oled mulle nii armas
nagu minu väike varvas.
Kadunud hing
Ma ei lubanud Sind enda südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Ometi tungisid mu hinge sügavustesse -
kaevasid üles, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
ma jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Tundsin esimest korda elus, et viimaks olen vaba,
tekitasid tunde, et olen kõik, mida otsinud olid..
Kuid teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäi .....
Vale tunne
sa kõigest kuula ja tunneta
see on miskit erilist
pikapeale sa mõistad
mittemiski polnud mõtteta
sellel õrnusel ja ükskõiksusel
oli olemas tunne
tahtmine suur
aga kartus suurem
sina ei tea seda, ja teadmatusse jääd
sest mina tahan nii.
tunne meid liiga kaugele viis.