Sõnale tee leiti 2199 luuletust
Tee
Tee nii pikk, nii lai...
Hirmud kasvavad, annavad pai.
Surm hiilib ümber minu,
lõpuks haaravad ka mu armsama - Sinu.
Külmaks läinud on mu süda,
suurenenud on ka minu viha.
Kui kord seisan taevauksel,
mis siis kirjas mu südameuksel?
Süda, mis nutab musti pisaraid
tahab rahu, kuid saab kisa vaid.
Mis toimub küll sellises südames
kus armastus läheb ära - nuttes.
Selles südames valitseb heitlus.
Kartus, hirm ja needus.
Vaid üks suudab seda muuta.
Mu Päästja, tule seda juba muutma!
Kord ma leidsin tee
Kord ma leidsin tee
Seejärel kaotsin selle
Ei ma leia veel
Mind rahustavat eluteed
Minu elu oli justkui lill
Kuni tungis hinge vihmapilv
Kui lahkusid mu maailmast
Kadusid lill ja päike fantaasiast
Oh, kuidas tahaksin uuesti tunda
Sind mu hinge lähedal
Oh, kuidas tahaksin uuesti näha,
Sind mu kõrval alati
Tee ja tegija
Olen tee
ja tegija.
Kaotaja ja
võitja.
Olen õhtust hommiku
voole-poole sõitja.
Mul on kaasas
kannike.
Armastan
ta aimu.
Uhkeid roose
ma ei talu
ega nende vaimu.
Värvilisest
vikerkaarest
olen kudund salli.
Soe on see ja
ennekõike
lemmikvärvi -
halli.
Saadan kirju sõpradele
igast peatus-
kohast,
otsin üles aadresse
sest kogumise-
vohast…
Ütlen:
ärge muretsege,
mul ei ole vaja
telki ega
varjupaika
ega mingit
maja…
Olen ilmas,
olen ilma.
Taevas, Maa ja Tõde
mulle isaks, emaks, vennaks…
Puudu on vaid
õde -
aga tema tahab olla
vab .....
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv
saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi te .....
— Karl Ristikivi
Kahe rännumehe tee
Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
Aga mehed sellest niigi aru said
Noorem rändur võttis neiu kätele
Üle jõe ta viis ja pani kaldale
Tuli tagasi ja kuivatades end
Ütles teisele: meil aeg on minna vend
Paari tunni järel küsis teine mees:
Kas sa puhas oled oma südames
Kas ei toonud sulle patumõtteid see
Kui sa neiu viisid süles üle vee
Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
Jätsin neiu mitu tundi tagasi
Mina neiu panin .....
Tule ja tee
Tule ja istu mu juurde,
pane käed minu ümber ja,
suulde mind suule,
kuni on sügisene oktoober.
Libista sõrmedega läbi,
minu pehmetest juustest,
see tuletab meelde kõik mälestusi,
selleks piisas vaid ühest liigutusest.
Sa lamad vaikselt mu kõrval,
pead toetades mu sülle,
oled juba oma unemaal,
kui mina alles tähti silmitsen.
Avan silmad kui juba päike tõuseb,
ta kollased kiired paitavad me nägu,
sinu silmgi avaneb,
jääme jälgima valguse mängu.
jalge all kildudeks on tee
Jalge all kildudeks jaotatud pind -
päevad möödumas endist viisi.
raugenud jaks, ammu kustunud ind
trellid - kui kodustatud lind...
kärbitud tiivad, lauldes kurba viisi -
rannale sammutud jäljed.
Igatsusse - mälestustesse meid viivad -
külm tühjus, kui südant riivaks.
Veedetud aeg üksinduses
muutnud mind tugevamaks.
Rajad - keerukad looklevad teed...
igavene päev, korrates teda veel.
Väsinud silmad õhtu eel -
unedeski kostumas endi hääl.
Saatus on meie poole teel..
meega tee
teen kesköise jalutuskäigu randa
tuul on mängimas tasa lainte vahus
jahedad liivaterad kõdistamas kanda
vilkuv virvatuluke soovimas öös rahu.
südame teejuhiks sul joonistan
ees on ju kaugustes piiritu piir
punaseks asukoha siis toonitan
värvimiseks murtud päiksekiir
mille armastuse värvipotti pistan.
hakkab aeglaselt siin jahe
kiiremad sammud tagasi teen
soojus tekib ainiti kahe vahel
teepadjake ning vesi mis keeb
omavahel segunedes muutume me
meega termoses auravaks teeks.
Visaduse tee
Rutakalt möödusid aastad
ja sahtlid on konspekte täis.
Korraks heldid, kui tagasi vaatad -
algus raske meil kõigile näis.
Töö, lasteaed, kodu ja kool
virr-varrina segi on ajas.
Hetk tundus, et teen ainult pool,
siiski leidsin end tagasi majas.
Nüüd hinges on rahu ja vaikus
ja pisut ehk tühjusetunne.
Korraks õppejõu hääl meeltes kaikus,
siiski vajun nüüd rahulolu-unne...
Tee bermuudasse.
Need jalad läksid,
Mööda vanalinna mäkist.
Et saada täna hukka,
Jalutati bermuda kolmnurka.
Alustati esimesest baarist,
Ei hoolita joodud laarist.
Astutakse järgmisse kohta,
Kuni jalad ei kanna,
Baarmen juua ei anna.
Veel viimane pauk,
Pimedus ,mäluauk.
Sõdalase tee
Taevased kommid, mis langevad sajus
Maapeale kukkudes saab neist pommide raju.
Vikerkaare värvilised lindid nunnude lipsudena ümber
Sügavas lehtris lihatükike liiva sees kümbleb.
On saabunud aeg surra ja surmata
järjepideva lollusega elevat kurnata
No andke mulle ka üks bazuukake väike,
millega päikeseküllases kõrbes saaks liivale sodida
musta skorpioni käike.
Võtaks osa sellest meeletust hullusest
pimesi järgneksin juhil-kuni viimaks
Mõni sõbralik kuul, mu teadvuse Alg Ollu juhib...
Nüüd olen teises ilmas kangelane suur
postuumselt mulle selga aeti kolone .....
Lõppematu tee
Hoova sellel lõppematul teel,
Igavik on terve ees veel.
Näha aegu, mil veri soontes kees,
Grandioossed kavatsused silme ees.
Eile justkui oleks see toimunud,
Diivanisse oma lohku muljunud.
Eile justkui oleks see alanud,
Punastades nurmel suudlusi andnud.
Äraminemise rusuv koorem,
Ei muutu see, kord olid noorem.
Veel igaviku kestab hingepiin.