Sõnale teekond leiti 35 luuletust
Teekond õhtusse
Hommikupäikese sätendav helk seinal
Kohvi vahune piimapilv kruusis
Termostassi kallan, et juua teekonnal
Teekonnal järgmise uneni
Ja koputab aknale tasaselt keegi
Nii märkamatult õhtu õuele luusis
Head ööd!
Taaskord üks päev, läbi sai seegi.
Teekond
See ettearvamatu tee,
mida mööda ma kõnnin
on hämar ja tormiline.
Silmapiiril ainult kummituslikud varjud,
mis mind spiraali tõmbavad.
Võtavad minult energiat
enne kui minunigi jõuavad.
Seljataga armastatud õudused,
mis mulle järgi jooksevad.
Pole ainsatki kõrvalteed,
kuhu põigata peitu ning
oma elu eest joosta.
Sellest tsüklist pole pääsu,
lõpetan oma lõputu jooksu,
langetan käed ja annan alla.
Elu on teekond
Rahutu raju
Mäslev meel
Oled teel
Ohtlikul veel
Purjesid sead
Hirm on
Kuid ometi tead
Pead minema
Sadamas õõtsudes
Roostetab raud
Puit määndub
Lõpuks on haud
Küll elavas vees
Ent mõtetult vara
Saab alusest sara
Laev peab liikuma
Tormides kiikuma
Otsima sadamaid
Jõudu kus koguda
Sihte seada
Alati teada
Elu on teekond
13.02.22
Jõuluvana teekond
Jõuluvana tore mees,
Tal on kingid koti sees.
Kui kingid tehtud said,
Tegid päkapikud taadile pai.
Kui jõuluvana üles ärkas ,
Siis ta kinke märkas.
Päkapikud pakkisid,
Kingitused äragi.
Jõuluvana tänas,
Päkapikke vägagi.
Kui ta reele läks,
Siis ta teele läks.
Kui ta reega sõitis,
Laste südamed võitis.
Kui kingid viidud said,
Siis jõuluvana magama sai.
Ainult loodus tunneb mind
Kui meest tõesti nii raske ohjata
on me veedetud aeg ilmaasjata
kuis oled läinud, teen mis tahan, kuidas ja millal tahan
vahest tunnen, et sind ikka vajan;
pärast kõike me enam välja teeme
kuni üksteist võtame nii, kuidas oleme
isegi sina igatsed tiiva all kedagi
aga nüüd pole alles midagi;
ainult loodus tunneb mind
Refr:
olla omaette pole vaev
aga mu süda murdub iga päev
ning sellest lugu ei pea
kui üksteist me endiselt ei tea;
sest, mis mehe & naise vahel
ei küsi valu sool me kahel
nüüd üksi taevast vaatlen
ja nii ma mõtlen...;
ainult loodus t .....
Kutsake
Kutsu,kutsu,kutsake,
ära karda,
viin su räästa alla,
kes sind nõnda tuusteldand,
et karvad sorgus sul,
vihm, mis pilvist tuleb,
ei pese puhtaks sind,
tuul, mis nõnda vali,
muret kaasa vii,
usalda nüüd mind.
Kutsu koonu alla lasi
ja siis heitis pikali,
otse minu jalge ette,
turvatunnet tundiski.
Tasa,õige tasa,
liikusime vaikides,
keegi ei otsind kutsat taga,
häält ei kostnud kaugusest,
-on see vast peremees.
Kutsu,kutsu,kutsuke,
võtan sind sõbraks endale,
pikk, pikk päevake,
veerend õhtusse.
lase mul minna
lase mul minna,
kas pole ma piisavalt kannatanud
lase mul minna
sinna
kus paraneksid mu valud
kus ööminutid mööduksid uinudes
mit´su draamakeeristes suigudes
lihtsalt, palun
lase mul minna
enne kui syda mul tolmuks kuivub veel
siis lase mul minna
ja leia uus syda, keda purustada
neid sydameid palju on su teel
olgu sul vähemalt valutu
-Reijo Roos-
25.1.2020
Valu ilu
Uus öö, uued mõtted, uus arutelu.
Mis on hingevalu? On see surm, on see elu?
On see miski, mis tuimestab ja tapab?
On see miski, mis äratab ja seejärel alles taipan?
Taipan, et nauditavana näiv on vaid igiomane
ja valu võib olla silmi avavalt suurepärane.
Olen vanemaks saanud ja olen hakanud
vaatama valule teisiti, valutamast lakanud.
Olen õppinud seda tunnet tundma ja läbi nägema.
Mind äratades ellu hetkes, andes emotsiooni uuema.
See tunne on kaunis, ilus mitmete teiste seas.
Nii tõetruult hõõrub nina alla viimsedki vead.
Valu narrib, röövib õhu mida hingata,
t .....
Siidisabad
Mul külas käis ühed eriskummalised olendid.
Müstilised, mustjad ning mõnusalt siidised.
Sisisedes, sillerdades seinast väljusid.
Neid polnud palju, umbes kuus või nii
Tulid kaugelt, sealt kus mõistusel on piir.
Soovisid anda ühele Meist ligipääsu
infoookeani kus negatiivne on väär.
Teadmisi pea kõigest,
mis olnud, mis veel ees.
Keegi, kes räägiks kõigi eest
ning juhataks karja õndsuse teel
Ei oskanud mina valida,
keda nad võiks võtta harida.
Tundub, et maailm pole valmis veel
käima jumalikku teed.
Jalutuskäik mõtetest maailmasse
Kõnnin kenal kaldal.
Paremal iidne säng,
milles voolab kena vesi.
Rahulolust süttib äng.
Miks see vesi ei väsi.
Kuhu voolab, miks ta voolab.
Kas olengi loodud jalutama kaldal.
Otsiks silla ? Läheks üle ?
Ehk peaks sukelduma,
jooksma kaldal
voi kas üldse vaja seda jõge.
Äkki loodud mägedesse ma, vallutama tippe meeletuid,
seltsiks šerpa nõder.
Hõljuma hõredates pilvedes.
Ãœleolevalt vaatama alla
maailma katuselt.
Saadan teele
Jälle saadan teele
ühe tobu...
Ta saja aakri metsa
kaotand kodu...
Klamberkinni hoiab
tuule käest,
alla ronib
üles viivast mäest...
Omad annan kaasa
jalavarjud,
kuni paljasjalu
nendes harjub,
kuni kivistub ta
liivaloss –
seniks aitab
jumal-teab-kaloss.
/Mari*Uri/
siuts
upu või uju
teekond ei suju
süda ei kanna
unustand ranna
virts mis virts
sõua ja sõua
kuskile ei jõua
sein on ees
soga on sees
virtsavees
miks keegi ei anna
keegi ei paku
söödavat pole
näri või laku
virtsade virts
sitta see sirts
see kõigest virts
paras paik
kes pirts
Sanya
Mu sõber
Leegil
pole armastust.
Tulel on vaid süda,
mida räsib kurvastus,
muudab sisuks tuha.
Jõud ja vägi hukkuvad
vastu tuuleklaasi,
liblikana nukkuvad,
nägemata aasi.
Tundeil
pole vabadust.
Vetel kõigest vool -
ta tegemistest sõltub ainult
kulus liikuv pool.
Kui on kaldad kinnised,
ägab kuivand maa.
On su meeled vindised,
neid avada ei saa.
Mõtteil
pole lennukust -
neid kannab puhas õhk.
Lämmatavat palavust
taastoodab umbne põhk.
Viidad kokku jooksevad,
kui rühid kiivas rada...
Su luuad tühja pühivad,
et teekond unustada.
Juurtel
pole julgestust.
Maa .....
Teeme elu värvilisemaks
Meil kõigil on kiire,
meil pole enam piire.
Kuid meil on kohustused,
tähtsamad kui ohutused.
Me teeme iga päev,
ühte ja sama,
see on meie jaoks kui tava,
kuid see on ju puhas jama
terve elu oleks nagu lava,
kõik vaatavad su kava.
Paraku emotsioonides pole ava
kõik on üks ja sama.
Me oleme kõik mõtetega
telefoni sees,
kahjuks meid ei huvita,
mis on otse ees.
Me mõtleme ainult enda peale,
kuid mitte enda tehtud veale.
Nii paljud vajavad ju abi,
kuid me ei saa omavahel läbi.
Me peame parandama ühiskonda,
laiemaks tegema teekonda,
ning rõõmustama oma perekond .....
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Ma joonistasin kääbiku
Ma joonistasin ta,
viimistledes kaht silmanurka ja üht ninaotsa
Ma joonistasin ta,
pannes ta huultele naeratuse, mis soojaks teeb
Ma joonistasin ta,
uskudes, et temast saab mu parim toes; keegi,
kes ei unusta
Ma joonistasin kääbiku,
viimistledes kaht põsesarna ja üht hambavahet
Ma joonistasin kääbiku,
pannes ta suule sõnad, mis jäid ütlemata
Ma joonistasin kääbiku,
uskudes, et temast saab mu parim sõber; keegi,
kes ei unusta
Aga ta oli kõigest kääbik,
armsate põskede, veidrate kõrvade ja karvaste jalgadega mehike,
kes elas läbi teekonna imelise
TEEKON .....
Konnade kolonn
Kevad äratanud konnad,
tee peal konnade kolonn.
Teed nad ületada võivad,
märguandeks "krooks" neil on.
Tublid autojuhid ikka,
hästi kannatlikud on,
varuvad nüüd pisut aega,
et üle tee lasta konnade kolonn.
Ãœkski konn ei tohiks minna raisku
ega lõpetada oma teekonda autorataste all.
Nii tore on tiigipervel kuulda konnade krooksu,
kui päike õhtusse vajunud on.
HingeMootor
Liigub
Nii kaua ta liigub
Kuid seisab ta teekond
Ei edasi ei tagasi
Ãœles ega alla
Vaid paigal seis ta tee on
Ta muudkui seisab
Väsimatult liigub
Vahel kiirelt vahel aeglaselt
Ãœhe koha peal kiigub
Alati ta peidus on
Keegi teda ei näe
Vaid kui haigeks jääb
Keegi ulatab tal käe
Aga kui ei jäägi haigeks
On tal lõpuks ikka kombeks
Aeglustada teekond
Mis igaühel sees on
03.02.2021; 15.16
Ood meestele
ood meestele, kes avasid mulle oma sisemaailma
hinge keerdkäike ja -treppe, millel sain ekselda
et mõista, miks oleme ometi inimestena nii traumeeritud
ja kanname kaasas taaka
rahu saamata
ma nautisin, naudin seda teekonda,
mida mulle usaldatakse
ilma reetmata, ilma saladuseloori katmata
ma usaldan ennast ja usaldan teid
kui kord siit ilmast lahkun,
võtan kõik oma kiivalt hoitud saladused kaasa,
need on minu vara
ma ei lase kellelegi tulla kellegi südamekambri juurde
sest seifi koodinumbrid on pidevas muutumises
ma olen olnud avameelne, usaldav
piire kõigutav ja kà .....
