Sõnale teel leiti 893 luuletust
Linnuke
Marjapõõsas linnuke kössitab,
lehekesed sulgede peal.
Kes-teab kaua nõnda kössitand
ja hirmul olnud seal.
Sõstrad kobaras on koos
allpool linnu suud.
Põõsalt marjad raputand
on mahe sügistuul.
Rännuteele hiljaks jäänud
on linnukene vist,
või on haige tiivakene,
mis segand rändamist.
Siutsugi ei tule enam,
värin on ta peal.
Jätan marja-korjamise,
päästan linnu sealt.
Üks ettevaatlik väike siuts
on kuulda noka pealt.
Ma linnukese kaasa viin,
tal leian pesa hea.
Taevas põleb
Taevas põleb nüüd hommikul tihti,
kui öösel on härmatand´ maa,
mis katmas on öökülmas pruunistund´ lehti,
öötaevas on selge kuukaar.
Päikesetõusud nii kirevad näivad
just siis, kui on vaikus maa peal,
viimsedki linnud nüüd kaugusse kaovad,
ehk rahu nad leiavad seal.
Naudi taevaseid tähti ja päikesetõusu,
väikseid külmasid hommiku eel,
mis Sinuni jõudmas on silmade kaudu
ajal, mil oled Sa teel.
- Tarmo Selter -
2022
Ma võiksin
Ma võiksin rõõmul
hõisata ja laulda,
kuigi mure pureb südamel,
võiksin poole murest
ära anda,
kuid jaksan kannatada veel,
katsun ise tugev olla
ära peita silmaveed..
Vahest raske on
rõõmuga kurbust seljatada,
kui hing on raske
ja jalad nõrgaks teeb,
siis laulgi ei rõõmusta
mu rinda,
sest liiga kurb on meel.
Ma ikka proovin elust üle olla,
parandada elu,
mis katki läinud seest,
teen kõik selleks,
et rõõm saaks tagasi tulla,
et kannatusi poleks eluteel
ja rinda rõõmu jätkuks veel.
Metsarada
Kõnnin mööda metsarada,
õhtuvaikuses.
Taevas kuu veereb sama rada,
valgusküllane on tee.
Tähed kirkad taevavõlvil,
püüda neid ei saa.
Õnnelik ma oleks siiski,
kui näeks tähte sabaga.
Nii ma kõnnin, mõtteis lähen,
mööda vaikset metsateed.
Saatjateks on kuu ja tähed,
sellest rõõm on südames.
Metsarajalt mõtteid nopin,
rahu otsin eneses.
Kõik need tunded taskusse topin,
hingetaskusse, metsateel.
Õpetajale
Õpetaja oled ja õpetajaks jääd,
sest oled tark ja hell
iga
päev.
Kuigi kool mul ammu läbi Sa ikka meeles veel,
kasutan Su õpetusi,
tööl ja eluteel.
Kiitmast Sind ma iial ei väsi,
meeles mul Su terekäsi,
mille ulatasid mul,
kui kõlas esimene koolikell.
Tänud Sulle südamest,
kallis õpetaja hea ja hell!
Sügise vallatu meel
Oh seda sügise vallatut tuult
ta ei rebigi lehti puult
ei kipugi mantlikrae vahele
ei tõukagi tormi merele
Oh seda vallatut sügise vihma
ta ei piitsutagi rõõmsat meelt
ei pillugi lompe kõnniteele
ei uputagi ilma silmaveele
Oh neid sügise vallatusi küll
ta ei olegi nii kurb ja nii külm
veidikene kulda puistab su meelel
veidikene aega istub su keelel
Valik
Ma valikut pean kahe raja vahel-
üks kuiv ja kitsas, teine lookleb rappa,
kus piirdeks lauka lõppematu ahel-
vaid ekslik samm, ja muda võib sind tappa.
Ka kitsal rajal kuidagi ei suju.
Samm konarlikuks jääb ja kivine on tee.
Ning pööraseks ja hulluks muutuv tuju
koos luikedega lendaks Linnuteel
ja jätaks rajad mõlemad. Võib- olla
teel lõppeval on siht- ja vahejaam.
Veab iga kulgemist, et ajas olla,
edasi vaid õige arusaam...
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
Taaskohtumine
Kui me taassünnis kohtume teel,
tean, et tunnen sind ära , mu arm.
Siin siis kõnnime käsikäes veel
ja mind endiselt võlub su sarm.
Oleks taas kesksuvine juuli.
Meile meenuks, et olime kord
õnnelikud neis ajatuulis,
jätkub kajana viimne akord.
Oma hing ava mulle, mu arm!
Siis südame kingiks saad vastu.
Saatus polegi äkki nii karm
ega varjuna meile ei lasku.
Jumal, luba meil kohtuda taas,
raja siledaks tunnetustee,
et me unustusõisi ei saaks,
kui kord taassünnis kohtume veel.
Unistus
Tumm vaikusehärm ümber sinise kuma,
taustavärviks mil tardund neoon.
Eleegia sinus ülim tunnetusjumal...
rohmakas võltsillusioon...
Sus haihtuval linnuteel kuukiiri hangub...
pilvisse hääbuv versioon.
Hall maailmatunnetus kriginal vangub,
taas ohvriallikal joon.
Kord välkude sähvides päriselt lähed,
sihtmärgiks kõrguste joom,
kus valguse embuses säravad tähed,
väreleb kummastuv hoom...
Naeratus
Just nagu suvepäike sillerdaval veel...
su naeratus mu murekortse silus.
See naeruvirv jääb oma leebes ilus
nüüd hoidma soojust minu hapral hingeleel.
Hetk õnne vahel pöördub. Pääsu otsib meel
ja ootab naeratust ses argses ilus.
Neist sõnadest, mis mõttesopi vilus,
on raske leida õigeid, tõrgub keel.
Hing sumeneb kui suure lumma eel-
sest avaneb me südamete värav
ja tasanduvad konarused teel.
Su kaunis naer on pärlendav juveel
ses elulabürindis- kirkalt särav.
Jääb hoidma soojust hapral hingeleel.
Haavatud lind
Vastu öö haku pehmet satiini
eksles haavatud tiivaga lind.
Tuikas loojangutaevas rubiini,
neisse kiirtesse peibutas sind.
Vastu loojuva päikese puna,
härmaniitidest lõuendi all,
rapsles püünises jõuetuna-
südant kahutas varane hall...
Vastu ergavat loojangupuna
nõrkes haavatud tiivaga lind...
Elu ohverdust nõudis... ja luna-
igal elatud aastal on hind...
Positiivsus
Kui rõõm on Sinus eneses,
ei seda peita suuda,
ole Sa või kaugustes,
Sa teiste elu muudad.
Olles ikka positiivne
kõige kurva kiuste,
kurbuse Sa kahte poolde
pühid oma teelt veel.
Kurbus tõmbab kurbust ligi,
negatiivsus halba,
kõike seda tõrjudagi
positiivselt saad Sa,
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Sügis kolletunuid lehti kingib,
vihmapilv end valmis seab,
tormituuled kaugel teel veel on,
piksenooled pilvis sügaval.
Seenemetsas seend mõnulevad,
rappa, sohu jõhvikad ja pohlad peitnud end,
vesised on sügissilmad,
vahest nukkergi on ilm.
Rukkipõllul kõlisevad viljapead,
oma mõtteis leivapätse ahju sean.
Küpsend vili...leivapäs tuleb krõbe, hea...
Meenutab elu, kord oli valge linikki laua peal.
Rändaja
Rändaja
tühjas ja eluta kosmoses
ümber vaid tähtede vilked
surnuks külmunud liha
ja külmunud hing
skafandrile maalitud pilked
Möödujaid
pole- pole huvi miks
olen siin tühjusse paisatud
miks mina
just moondatud kivimiks
vaimu kandjana rändajaks raisatud
Ema nuttis
kõrva hingas- rända aasta või sajand
kodu leiad sa küllap mu laps
olin soovimatu
mu pere mind lihtsalt ei vajand
võttis pesast- skafandrisse surus- kosmosse lajatas paps
Nüüd rändangi
hulk igavaid tähti planeete
kuni ilmub üks sinakal kumal
näen ülalt
kuis mehed ja naised ja lapsed .....
PAIGALOLEK
Paigaltammujate sammul
eluunistuste püüded –
kadunud on ammu
lühitiivuliste hüüded.
Nooruspõlve tegudest
ei saanud kandev tala.
Omaenda eluteelt
sa libisesid maha.
Vahenditest polnud puudus -
malendeid ju küllalt.
Laiskusele kiitsid truudust,
ei nõudnud rohkem endalt.
Ehkki elus puudus vaev,
siis hetkeseis on sünge:
otsa saanud sinu aeg
ning tühjus matmas hinge.
isa värssidest
kui kurgus otsa saab
päikese hele sõõm
teel olen teise ilma
hing lahti laseb elu küljest
nagu oksalt leht kaob kergelt
päevast rõõm
kuis kardan kohtumist
Issand Sinuga silmast silma
kui igaveseks jään
ilma maisest kodust
linnulaulust haljast rohust
eha valust kase tohul
mul kõiksusega rääkida
tuleb igavikus lõputult
üksnes tema keelt