Sõnale tibu leiti 48 luuletust
Tibu
Koore raksudes sala-sala
tuleb munast tibu,
hakates siis ahastama,
kas on kõikjal pidu?
Munad kõikjal igat värvi,
tema koored kollased,
ajades nii täitsa närvi
pisitibu kullase.
Koputades koore pihta,
mis nii õrn ja roosakas,
lõhkus muna nõnda lihtsalt,
välja koorus tibu ka,
munad andsid palju värvi,
keetmata veel need,
pandud olid lihtsalt korvi
olles pliidi poole teel...
Tibudel nüüd hakkas kiire,
ehk saab teisi päästa veel,
ületades oma piire,
munad purunesid teel
ühest korvi otsast teise,
kahest tibust kümme sai,
nii põgenedes järgi jäid veel
.....
JÄNKUPOISS
JÄNKUPOISS SEE HÜPELDES,
AIAS RINGI KARELDES,
LEIDIS AKNALT MUNAKORVI,
ARVATES, ET MUNAD TOODI
AINULT IKKA TEMALE,
KARVASELE, KENALE,
TUBLIMALE JÄNKULE,
TAGAAIA VÄLGULE...
JÄNKUEMA KURJALT TULI,
OTSIDES, MIS KADUND' OLI,
LEIDES POISI KORVI SEEST,
MILLE SEES NÜÜD ELU KEES,
SEST EI TEADNUD JÄNKUPOISS,
ET KUI JÄÄB TA MAGAMA,
MUNADEST SIIS TIBUD SAAB
SOOJAS VÄLJA HAUDUDA...
JÄNKUPOISIL KURI KARJAS,
NÜÜD EI SAA JU KOKSIDA,
ENAM POLE ÜLDSE NALJA,
EI SAA MUNE OTSIDA,
SIISKI LOHUTAMAS TEDA
PISITIBUD VÄIKESED,
KELLE EEST SAAB HOOLITSEDA
JÄNKUPOISS NII TUBLI .....
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari Uri/
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Ema töö
Rohkem aega pole mul
olla allpool nulli,
päästerõngaaukudes
hoida õhumulli...
Elupuu see tahab hoidmist,
päevalilled tuge,
tibud-tuvid hüva toitmist,
kahvlid paariks nuge…
Suured mured väikseks seadmist
läbi pika päeva,
väiksed soovid suureks teadmist…
Kuni tuttu lä'eva.
/Mari Uri/
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab
Selle aasta essa lumi
Eile lõpuks sadas lund
millest näinud und
essa kord see aasta
ja polnudki vihma - saasta;
ilmataadil kusehäda läbi
mille üle tundnud häbi
et suvel seda alla
soristas
nüüd sügisel mahedusega leevendas;
isegi pajutibud juba lahti
pidanud ka ma rohelusele vahti
mille pungad lehtpuudel olemas
nagu uus kevad algamas;
AHHHA - aga vat tali tuleb
kevadelootus ullikestel sureb
sest essa lumi maas
sellega olin seda lullat alustamas;
FAKT: vihm on kui kusi
ning ka muud nähud on täis üllatusi
nt. kui helbed maha sajavad
siis inglid ilmataadiga pihku taovad;
v .....
Ole särav
Veidike tibutab vihma,
lehti veel puuoksalt langeb,
tuuleiil toomas on siia
hetki, mis külmad ja karged.
Värvid kõik kadumas vaikselt,
masendus võtmas on maad,
loodusel olla nüüd laskem,
sära enda seest leidma pead taas.
Ole särav kui hommikupäike,
veel soojem kui suvine tuul,
nii maailma süttimas väike
rõõmuleek, mis varsti on suur.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis kolab ringi
Sügis tallab mööda metsaradu,
korvi korjab seeni ilusaid,
kärbseseened jätab kaugel maha,
korvis kohta pole mürgistel.
Sügis kummikutes sohu astub,
jõhvikad ja pohlad meelitavad seal,
kuigi kummikutes vesi lirtsub,
tasakaal tal püsib mätta peal.
Sügis pähklipuul pähklitega mängib,
orav pessa pähkleid veeretab,
vinge tuul ladvaokstel kiigub,
pilvist vihma alla tibutab.
Sügis aias uitab ringi,
järelkärus küpseid õunu veab,
aidauksel vahib ringi,
saak salvedesse saama peab.
Nõnda sügis tuulab mööda ilma,
kolab aias, metsas, mere peal,
tahab jääd .....
Elu õpetab
Varsti peab arvestama, et kõik on selgeltnägijad ja kõik
hakkab välja kooruma nagu munast kooruvad tibud,
prõksutades oma koore lahti,
tõde paisub ja paisub nagu maisitera,
mis enam ei kannata kuumuse käes vedeleda.
Ma suren taas,
Sinuga koos
suren taas.
Surma pole olemas,
kuidas muidu ma endiselt elus oleksin?
Teades, mida kõike ma läbi olen elanud,
nüüd ma usun asjadesse,
mida ma ei arvanud, et võivad kunagi nii tõesed olla, aga
nagu öeldakse, elu õpetab.
Elu õpetab ennast ise
ja surm õpetab elu märkama.
Ei saa sotti
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
nii-kui välja pistsin nina,
hakkas vihma tibutama.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
hakkasin ületama teed,
valgusfoor mul näitas punast keelt.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
otse risti minu eest,
jooksis must kass üle tee.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
kannalt ringi keerasin,
kodupoole vudisin.
Ma ei saa nüüd sellest sotti,
miks mu tuju muutus äkki,
kodu-uksest sisse sain,
vihm jäi üle jalamaid.
Rohkem kevadet
Pesitsusaeg on käes
ja avanaevad lilled terves väes
tuleb uus soojalaine
aga mehele on tõeline õieke naine;
seega ma mõtlesin
kui rohkem silmailu vajasin
et teeks naistevahetust
tooks linnadesse noorust;
lähevad vanad naised kusagile kolkasse
mil tulevad tibukesed minu asulasse
pole soojal ajal midagi teha vanadega
sest on just rohkem kevadet noortega
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
Unelaul
Äiu, äiu, kussu, kussu
kus on rahu, linnuke?
Äiu, äiu, kussu, kussu
valvan sind mu tibuke.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kurb on täna kevade.
Äiu, äiu, kussu, kussu
rindel sinu isake.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kaitseb sind mu rinnake.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kuskil paistab tuluke.
Äiu, äiu, kussu, kussu
kodu on nii kaugeke.
Äiu äiu, kussu, kussu
kutsub sind su vennake.
Äiu, äiu, kussu, kussu
laugudele langeb uneke.
Äiu, äiu, kussu, kussu
paljud jäänudki on päris unele...
