Sõnale tibu leiti 61 luuletust (pop)
Munadepüha rõõm
Siis, kui kevad jõuab ligi,
Päike taeval särab üha,
Ja kui viimaks ometigi
Tuleb palmipuudepüha,
Siis peab meelitama kanu,
Noori tibusid ja vanu,
Et ei oleks pesa tühi
Vastu kalleid munapühi.
Nüüd vast algab kibekiire:
Teha sülti, teha saia.
Toimetustel pole piire,
Joosta poodi, poest majja.
Emal korvis tuhat pakki,
Mitut sorti munalakki.
Mis nüüd muud kui munad patta,
Lakiga siis pärast katta.
Küll on õhinat ja lusti !
Kollast, rohelist ja punast
Värvib Ann ja väike Kusti
Rõõmu tunneb igast munast.
Aga ometigi n .....
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Kevad tuleb!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimesed rõõmsaks lä'evad!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal -
ning terve aasta püsib seal!
/Mari*Uri/
September
Kui ahtamaks päevad jäävad
Pea leekima vahergi lööb
Tean kindlalt: on sügis tulnud
Ja ootamas ees hallaööd
Ei armasta mina tuuli
Ei koltunud lehekõdu
Kui jalutan üksi muulil
On tuju nii nukkermõru
Meri veeretab halle laineid
Ja tibutab külma vihma
Külm närtsitab õisi kauneid
Suvesoojust tagasi ihkan
Ehkki päikesekulda olen
Ma meelisse tallele pannud
Sügis ootamatuna tuleb
Toob tormiööd üksteise kannul
Astri sügavpunased toonid
Ei suuda mind lohutada
Kui sügis põõsastel troonib
Ning proovib mind kohutada
Maren Toom 2009
Kevad
Tali on läbi - kevade kord,
talve sõpradel on jälle nägu morn.
Taevas nüüd taas on sinine-hall,
õue peal lendab laste käes pall.
Maa taas rohetama hakkab,
kevadine rõõm kõigile ju nakkab.
Puudele pungad tekivad,
pajule tibude kerkivad.
Õhk õues on värske ja soe,
suve ootus vaikselt põue poeb.
Lilled nüüd jälle õitsevad,
kõik oma ilu poolest võistlevad.
Kuigi kevadväsimus on päris suur,
on inimestel ikka naerul suu.
Kõik on rõõmsad, armastavad, head,
unuvad talvel tehtud vead.
palju õnne
vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu
kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale
head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel
jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida
Sanya
Ema töö
Rohkem aega pole mul
olla allpool nulli,
päästerõngaaukudes
hoida õhumulli...
Elupuu see tahab hoidmist,
päevalilled tuge,
tibud-tuvid hüva toitmist,
kahvlid paariks nuge…
Suured mured väikseks seadmist
läbi pika päeva,
väiksed soovid suureks teadmist…
Kuni tuttu lä'eva.
/Mari*Uri/
Olen sinu...
Kallis,
võin olla
meelespea,
olla kitsetall,
olla lahtirulluv sõnajalg,
olla udu lõhn,
olla puuduv õhk,
olla hõng männimetsa all.
Võin olla
piimatilk,
olla veinikilk,
olla värv tibukollane,
olla atlasslips,
olla kabenips,
olla kõbla jube-mullane.
Veel võin olla
tamiilirull,
olla mõistatus,
olla hullult sassis lõpmatus,
olla nätsumull,
olla kassitapp,
olla mälestuste kinni mälukapp.
Ent enamgi
võin olla
lapse palg,
olla seelik napp,
olla toimekuse valge tiitelleht,
olla igatsus,
olla ehe eht,
olla unistuste paberlennuk
sinu teht'.
/Mari Uri .....
lapse EMA
Oled parim ema - kas ise seda üldse tead?
samuti kui kuld on pilk mis tema silmis näed
samuti kui süda soojad on su käed
kui hellalt silitavad oma tibu pead
Oled elu talle andnud
vaid seda kaitsnud hoidnud
lohutanud nukraid nutte
lugenud rõõmsaid unejutte
Oled tema kaitseingel
paistku sulle virmaliste valgus
ei see ole lõpp või algus
vaid teekond mida sammud
Kevad
Paistab päike, vulisevad veed,
kõnnin lumest puhtaks saanud asfaltteel.
Mu jalge ees on esimesed lombid,
kus väike tüdruk juba trambib.
Lumikellukesed nüüd helisema löövad
ning lapsed metsast neid rõõmsalt koju toovad.
Pajutibud pehmed, hallid,
oksal reas on nagu pallid.
Linnud taas on tulnud koju,
laulnud rõõmsaks meie tujud.
Tegus pere
Võtan ühe väikse sõna,
panen teise juurde -
naljaks lükkan mõlemad
mõttejuppi suurde:
kes küll arvas, et see pull
kestab nõnda kaua...
Muudki teha oleks mul!
Mees just kattis laua.
Pidulikult küpsetab
tütar pardipraadi,
piima kannust lüpsetab,
lisab šokolaadi.
Väike tibu laua all
legopäid loeb kokku -
tal on seltsis põrandal
tuhattosin nukku.
Poja õpib iPadiga
varsti seitset keelt,
sõpruskonda tervitab -
kõik on sama meelt.
Kuts on ka veel kusagil
pimedusse pugend -
tahab juba magama...
Pole kella lugend!
Telekas ei mängi meil -
ei olegi .....
Sile ja karvane
küülikul kaks karvast muna
kanal neli kiilast poega
kasukas ja karvutuna
olid kõik nad tähtsa moega
kana kallal muna kiiksus
ega äkki külm sul pole
tibu vapralt vastu piiksus
udemetes koor on kole
ruigas tüdinenult siga
rokased te kõigi lood
ärge lootke pikka iga
olete ju gee emm ood
JÄNKUPOISS
JÄNKUPOISS SEE HÜPELDES,
AIAS RINGI KARELDES,
LEIDIS AKNALT MUNAKORVI,
ARVATES, ET MUNAD TOODI
AINULT IKKA TEMALE,
KARVASELE, KENALE,
TUBLIMALE JÄNKULE,
TAGAAIA VÄLGULE...
JÄNKUEMA KURJALT TULI,
OTSIDES, MIS KADUND' OLI,
LEIDES POISI KORVI SEEST,
MILLE SEES NÜÜD ELU KEES,
SEST EI TEADNUD JÄNKUPOISS,
ET KUI JÄÄB TA MAGAMA,
MUNADEST SIIS TIBUD SAAB
SOOJAS VÄLJA HAUDUDA...
JÄNKUPOISIL KURI KARJAS,
NÜÜD EI SAA JU KOKSIDA,
ENAM POLE ÜLDSE NALJA,
EI SAA MUNE OTSIDA,
SIISKI LOHUTAMAS TEDA
PISITIBUD VÄIKESED,
KELLE EEST SAAB HOOLITSEDA
JÄNKUPOISS NII TUBLI .....
Pakasevärvid
Pakane leidis me värvivee üles
Lapsed need tuppa viivad kõik süles
Paberil liuglevad jäävärvid reas
Sinine ringleb, oranž teiste seas
Kokku neist paberil saab värvimeri
Hiljem tulevad tibud, kes nokivad teri
Tibud soojust pildile lisavad
Pakane peitu poeb suurema kisata
Hommikused askeldused
hommikused säutsumised
sosistasid kõrva
tõuse üles inglikene
uude päeva lenda
tibud juba siblivad
Virgutused vagurad
unelevad silmad
vajuvad veel
klõpsti kinni
võtaks veidi
sulgpehmet vanni
näe juba askeldan
köögis, kohvi joon
nüüd ruttu välja
ootab kook
ja moos
Mitte, et see midagi ütleks
aga nii see välja tuleb.
Appi, appi appi,
kass on ära läinud....
vist läks kappi.
Koer on sahtlis
taskutes kahvlid.
Riiulitel tähetolm-haldjapuru.
Ära seda küll ninna suru.
Taevas lendleb kiviklibu.
Ülisuur, helesinine tibu
põikleb ja pusib.
Kuid ikka õhus ei püsi.
Lillad elevandid lontidel kükitavad
kohas kus maa ja taeva piiri pole.
Island, kui kole.
Neli näljast nõrkevat nirki niblivad niudevöölt ninanipsu.
Jõllitavad Ilvese kenat kikilipsu.
Kuusikustki kostub hääli.
Dissidendid säälgi.
Ümber nurga ilmub sein, .....