Sõnale tiib leiti 142 luuletust (pop)
Kevade igatsus
Kostus lumiselt kingult,täna hella helinat …
tuuletiibadel kandus ta minuni …
meenutas kevadiselt meeldivat oja vulinat ,
kuigi lund on veel rohkem, kui põlvini.
Mis hääl see oli,jäi mõtetes kumisema…
nii tuttavlik…tegi südamele hella pai …
kusagil aknavahel kukkus kärbes sumisema,
temalegi talveunest vist villand sai.
See helin nüüd minu rinnasees,
enam rahule jätta ei taha…
jääb hangeks kuhjunud lume sees,
jääpurikast tilkunud lohuke maha.
Iga pisimgi märgike looduses näitab,
enam kevade kaugel ei ole…
ka külmakraadides päikene paitab,
taanduv .....
Suvepuhkusele!
Näe, kevad lehvitab, teeb pai!
Soe päike suve algust teatab.
Meil kolmas aasta otsa sai -
kõik õppetööga seotud peatab.
Taas õpetaja jagab mappe,
neis te enda tehtud edusammud.
Ka emmed koristavad kappe –
sa kärsitusest trepil tammud.
Nüüd aeg teid suveteele viib
ja päike pruuni jume annab.
Toob naeru näole kirjutiib
kui tuul ta maasikale kannab.
Aeg edasi kuid ikka rühib
ja sügis piilub õunapuul,
tuul sügislehed kokku pühib
me kohtume taas naerusuul.
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!
Igavene kevad
Loodus sünnib taas,
tärkavad tuhanded hinged.
Päikesekiired pimedust hävitavad,
vabastades end talve külmast embusest.
Taevas selgineb.
Silmapiiril virvendavad heledad, õhkõrnad värvid.
Linnud leidsid paari,
liblikad tantsivad.
Metsatukal tärgand esimesed sinilill ja ülane.
Aasal heliseb habras lumikelluke,
habras kui Emake loodus.
Kajana kostus jää raksatus,
jõgi nüüd vabana end tunda saab.
Kaldal aga väiksed kased ja pärnad
mis unised veel,
end taeva poole sirutavad.
Kõik see laulab.
Hingab ja naerab.
Minagi seisan aasal kellukate vahel lillelises kle .....
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Sünnipäev
Täna tõusen hästi vara,
mul on sünnipäev,
päike paistab,aknal sära,
mul on sünnipäev.
Lilled noogutavad aasal,
mul on sünnipäev,
linnud rõõmsalt siristavad,
mul on sünnipäev.
Pajud maani kummarduvad,
mul on sünnipäev,
tuule pehme musi põsel,
mul on sünnipäev.
Meri laksudes loob viisi,
mul on sünnipäev,
kajakad tiibu lehvitavad,
mul on sünnipäev.
Eemalt mägedestki kostub,
kaja kaikuv hääl,
mul on täna sünnipäev..
öö hommikuks
Öö ootab hommikut, et homne siluks tiibu
Jääb depressiivsest tänasest vaid meelde maik
Nii justkui kolimine- kraam saab ära viidud
Sest kuskil alati on hoopis parem paik.
Uus paber. Sõna. Uued puhtad keeled
Aovalgus paitab selgemaks kõik aated
Veel mõned tunnid, et saaks minna, teele
Öö ootab hommikut ja avab uued vaated.
Heliriin Puistamaa
On siiski kurb
On siiski kurb, et pärib surm
selle südame,
selle südame, täis joobumispuhke,
täis soovide sinisädelust - kuid ometi loobumisuhke.
On siiski kurb, et pärib surm selle südame
ja kõik tema laulmatud laulud -
Ah, nii kurb, nii kurb, et pärib surm
selle südame laulmatud laulud!
Meid hoopis teiseks teevad mõned ööd:
kui viimne peotäis valgust ära võet,
päev maha langeb nagu kalts,
siis on ka võetud kõige arv ja mõõt;
hirm sul, kui oleksid teind veretööd,
ja oled süüdlane ning poeksid rettu,
kui irdub sinu ümbert päeva pahkund koor.
Ja si .....
Räämas suvelind
Hiline sügis mu tahtejõudu kildudeks taob.
Tean, see aeg pole minu jaoks.
Sulen oma hägused silmad ja viivuks siit kaon.
Tajun transformatsiooni, öö muutub aoks.
Tahan edasi minna, mind takistab aeg.
Olen liblikas ja mu tiibadel puudub puuder.
Pakane himuralt naerdes mu tundraid saeb
ja vaid mina oma piinlevaid haavu suudlen.
Ei oska enam naerda, ei nutta, ei tunda,
kui sõõrmeisse jõuab laibakoristajate hais.
Olen räämas suvelind siin tumedas tundras,
kel otsas kõik, mind päästaks vaid mai.
Eva Pärnits
Igatsus
Käest sul hoida võisin
ainult ühe viivu.
Kuniks ajavalu karge hetk
mis põletas me olemisse
linnutiibu.
Näpuotstes tunnen veel
su armastuse kaiku.
Sinisilma viimast viivu näol.
Huultel sinu päiksesooja maiku
paitamas mu igatsuse häält.
Sa ei tea, kuid ootan sind
ja enne veel kui lumi langeb puudelt,
enne veel kui suvi suudleb mind,
uueks saab me armastuse puude.
Talvine tihane
Tihane lendab mu aknale:
kaela alt valge, kõht kollane;
nokib, nokitab, vaatab targasti
sisse – tihase viis on see -,
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti sain seda mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga
teine ka!
Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jään neid vaatama;
mõlten ma: tuli ta
lahtistel tiibadel lennuga –
teine ka!
Meie väikses eestis
Inglismaal elavad inglid
Saksamaal vaid saksad
Aga meie eestis väikses
Ennast lolliks maksad
Itaalias palju itimehi
Poolas ülbab pollar
Aga meie eestis väikses
Iga teine kommar
Rootsis mega rotipesa
Venes venivillem
Aga meie eestis väikses
Ringi hiilib killer
Portugalis pornohullud
Keldis keelitajad
Aga meie eestis väikses
Lastemeelitajad
Sambias kanged sambomehed
Kongos konutajad
Aga meie eestis väikses
Ainult pordumajad
Komis kõigil veenikomud
Austrias ausad mehed
Aga meie väikses eestis
Valetavad lehed
Armeenlased on armastajad
Tiibetlastel tii .....
Sind ootan
Seisan toas akna ees,
südamerütm pulbitsemas.
Ootan sind,ise teades-
sa tuled,mind armastad.
Puudeharud maja ees
kõrgustesse end sirutavad.
Sooja kevadtuule käes,
lehed päiksekiiri püüdmas.
Klaasi taga muru rohelus
võilillede kollases kumas.
Lindude tiibade puudutus
õrnalt oksi riivamas.
Autosid ärevalt jälgin,
sealt tuttavat otsides.
Haaravad silmad neid kõiki,
seda õiget leida lootes.
Ei jahtu kirg rinnas,
tahan sind endiselt.
Rahutu keha janunemas
su hellituste järele.
Kuumi suudlusi igatsen,
kallistusi veelgi ihkan.
Ootan südame põksudes,
s .....
Tutvus armastuseks
Me võõrad olime,
kuid nüüd sõprusesse kolime.
Tutvusime neutraalsel tasandil
ja sel 21. sajandil.
Algul kohtusid meil pilgud.
Me jälgisime üksteist iha pilgus,
siis me rääkisime viivu
ja mina lehvitasin oma armastuse tiibu.
Olime üksteise seltsis otsinud kaua,
kui poleks leidnud - kaevaksime hauda.
Nautisime teineteise seltskonda,
et tuua üksteist perekonda.
Oli algul sõprus,
mis oli mahlane kui tsitrus.
See arenes enamaks
ja meie teguviis muutus kenamaks.
Lahkusime nagu vaja
nägime vaid kaugelt üksteise maja,
kuid siis kohtusim .....
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
Liblika ilu
Taevas pilved liblika rahulikest kehajoontest,
silmad valusad päikse kiire nooltest.
Otsin kujundeid, lootes, et sest taevast
äkki leian veel midagi ilusamat, kuid vaevalt.
Kui liblikas, kelle kujutlevat ilu ma näen,
puhkaks kas või korra oma tiibu siin mäel,
siis kogu maailma suur kadeduse mõõk
ta hetkega seal samas tiivutuks lööks.
Mälestus
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea
Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames