Sõnale tiib leiti 142 luuletust
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
Mõõdukus
Mõõdukus pole neile,
kes oskavad piiri pidada
vaid neile,
kes üldse piiri ei pea
lenneldes vabalt valutu tuleviku poole
tiibades kramp
oht kukkuda kõrgelt
on pots-pots-pots
ära taha olla ainult ladvaõun,
kuigi need on kõige magusamad,
magusaine; suhkruasendaja
lappes, mis lappes
tarokaartide ennustused
käigupealt taksojuhtidega suheldes
kingi veel üks pidu,
veel üks aine,
veel üks mälestus
Suitsiid oli nii lähedal
Üks hetk käis maa ja taevas kokku,
minu hinge sees.
Kogu maailm purunes kildudeks,
süda suri sees.
Küll lükkasin valu endast eemale,
kuid ikka ta tuli mu peal',
kogu aeg hingas kuklasse,
ulgus mu südame peal
.
Olen kinnise loomuga,
kedagi ei süüdista
ei taha ma oma hingevaluga
teisi koormata.
Ãœks hetk hakkasin toitu pugima,
et toime tulla valuga,
kuid valu paisus suuremaks
koos minuga.
Mere ääres kõrge kalju peal,
istuda oli hea...
Taevas oli nii lähedal,
ringi käis mul pea.
Ãœksik valge kajakas,
ta ingli moodi näis,
mu pea kohal tiibu saputas,
süda s .....
Tänapäevane
Ahnus lehvitab tumedaid tiibu,
lahtub kiratsev tõemuinasjutt.
Valelimukas tihedalt liibub,
südant läbib liimligane jutt.
Muutuv siseilm ei tunne häbi.
Hingeprillide peegelklaasist
korraks kiirena sähvatab läbi
mõte tabude välkmiraažist.
Kustub tõelisus hulluseuimaks-
lekib tundeid sünk kurjuselaev...
Uppuv lootustäpp plingib end tuimaks...
rinnus pilgeni mürgiveekaev...
Kollane liblikas
Ãœks kollane liblikas
lendas veel aasal.
Miks suvi ei võtnud teda
endaga kaasa?
Võib-olla oli kollasel liblikal
ilus olla...
Ei tahtnudki ta
suvega kaasa minna.
Mesimumm lilleõiel
uuristas mett.
Mulle ta meenutas
kevadet.
Kollane liblikas lilleõiel' laskus,
tiibu saputas ja siis lahkus.
Kerge lennuga
pilvede poole, pilvede poole.
,
Sügis
Sügis kullast lehtedega
vaikselt siia liigub,
tuuleiilis vihmadega
kergitamas tiibu
linnud, olles jälle teel
kaugele sinna,
kuhu hallad järele
ei saa iial minna.
Suvi öiste külmadega
lehed värvib need,
jahedate ilmadega
vaikselt rajab teed
sügisele, kes nii vargsi
tulemas on külla,
suvi see ju lahkub varsti,
et siis jälle tulla.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Sügis juba lehti veeretab teel,
krõbisedes mööduvad jalge eest,
poolenisti päikene naeratab,
pilvesülest vihm end välja upitab.
Peas tuiskab ringi mõtetelend,
tulebki sügis, aasta üheksas vend,
tiibadesahinal tuleb lennu järel lend,
vahest pilvedes tunda tahaksin end.
Vares ja Harakas
Vares kraaksub tankitoru peal
uhkelt püsti hoiab oma pead
noka taeva poole sirutab
järjepidevalt kraaksutab.
Läikima löödud ta sulekuub
rind on puhvis
kaelas pihlakee uhiuus
varba vahel lilli on kuus.
Kädistaja harakas platsi tuli
teda meelitas sära ja küünalde tuli
ja uudishimu suur-kes tuli, kes suri?
Vares tankitoru peal lehvitas tiibu
seal jagas harakale uudiseid uusi
ja siis lendu tõusis viuhti
Kädistsjal harakal infopagas suur
nüüd kädistab õige mitu kuud
ta isegi ei tea, mis õige, mis vale
ja kas üldse jõutaks tõele lähemale?
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Kulgemine
Pimeduse samettiibseid linde
vilksatamas vastu õhtukiirt.
Ükski öö ei ole järjekindel,
hommikhämus õõtsub uduviirg.
Tundetulva toetab kahtlus õla,
avameelsust eitab eemalhoid.
Savijalgselt hiiliv ebakõla
mäslevast agooniast on loid.
Ülejooksik valetõotuspiirilt
kannab siidjaid lõvinahkseid susse...
Päästes valla toone halle hiiri
liugleb elu usjalt loojangusse.
Suislepa Veski kohvik
Majesteetlik! Uus ja hele vammus,
kõvakaap- see uhkus kutsub kaema.
Mehe selget mõistust, käte rammu
kulus palju, palju nähtud vaeva.
Maapind sajandite koormast võngub...
Võrsub endistviisi põllul rukis...
Põue talletunud muistset hõngu
kandub veskikivilt tuule kukil.
Aastatega muutund kest ja sisu,
kindlalt sammub uuenduste poole.
Õdus õhkkond heietama kisub,
aromaatne kohv lööb punkti loole...
Välja serval valvab võimas tante...
Möödakäija adub aja sõudu.
Meistri nimi ürikusse kandke!
Tiibadesse tuult ja lennujõudu!
vares
mu unest üles äratas
vares kes pärast vihma
koduteel nokk lombis jõi
see hetk
ta ilma lähemale tõi
mind nähes kraaksatades
lendu tõusis
tiibadega eemale sõudis
nii üürike siis ongi
kohtumine linnul inimesel
üks kraaksatus
siis maandumine
maantee ääres posti
otsas traadil
13.07.2022
Armastus
Armastus on kui tiibadega lind,
mis kõrgele taevasse sind lennutada võib.
Armastus on kui kaunis õienupp,
mis avab oma südame, sulle just.
Armastus on kui lõõmav päikene taevas,
mis tundeid suuri üles kütab.
Armastus on kui värske ja mahlane õun,
mida südameni ära süüa sa võid.
Armastus on kui sümfooniline muusika, mis kõik tunded paneb sus elama.
Armastus on kui sõrmkübar su näpuotsal,
mis kaitseks on, kui nõel sind torkab.
Armastus on kui üks avastamata üksik saar,
kus vahel mõelda hea....
oma elu peal'.
Pole soolikad = pole võitu
Kõik meeled ainult suhtlevad
kõik tunded ainult lõhkevad
selles Unustuse ilmas
kiindumus ja vaim erinev igas silmas;
see ootus täidab hinge
lase vabaks hirm ja pinge
näed rohelisi mehikesi liikumas
siis las olla püssid paukumas;
kättemaks on siis, kui üle piiri
lennutab haubits kiiri
kaugele üle Dnepri jõe
on võit sinu, ära põe;
pole soolikaid = pole võitu
kõik lähevad saatusega sõitu
leidlikus ja julgus on kõige tugevam
ja üleilmne abi kõige vägevam;
pidage vastu, kuni Euroopa järele annab
oma rahvaid teie maale kannab
et idatiib uuesti itta là .....
Päike.
Ma ei pidanud eile vastu, jah
ma murdusin igas mõttes katki, kildudeks, pooleks
avardusin, pooldusin
ja mida kõike veel...
Oli intensiivne.
Kas see palavus,
soolane merevesi või
kõrbenud keha,
aga olek muutus armastusele avatumaks,
südame hingekeeli nagu puudutati, sest
ma lasin seda teha ja küllap kõigel sellel oli ka kõrgem plaan:
Sisemise Lapse tervendamine.
Ma ei loobi sõnu,
kuigi žongleerida võin nendega,
üldiselt kui kirjutan,
siis ka mõtlen.
Neptuuni retrograad ehk tagurpidi liikumine
illusioorsus loob oma varjundi kõikjale
isegi kui silmad hommi .....
Judas Priest
Pühapäeval Sakku tormasin
rahvaga ukse taga seisin
et saaks sisse templisse
mis avab ukse hevimuusika maagiasse;
sain T - särgi ja hängida
ning lava ees tantsida
koos teistega meistrite ees
kus põleb see võimas leek mu sees;
pole vahet, kui vana või noor
energiast vappus maakoor
mul sellist emotsiooni pole olnud eal
isegi Kristjan Jõekalda oli seal;
need pool sajandit, mõtle vaid
kui kohal olid, sa tunda said
mis tähendab Halfordi häälevägi
iga õnnis hing teda nägi;
minu suvi algas siis
kui kuupäev oli Juuni viis
metallist jumalad saabusid
oma raskeid .....
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.