Sõnale tiib leiti 141 luuletust
tsüklist „Poisiiga“
ei pilgu käe sõnagagi
saa puudutada enam Sind
kui otsa oleks saanud
hinge liblikalend
kulunud tiibadega
ta õhku suuda tõsta end
seal kus algab
igatsuste viirg ja piin
kaks valguskiirt
mis ei lõiku iial
meid kaasa endaga
ei enam kunagi vii
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Sõja 34. päev
ma ikka veel ei saa aru
mis sunnib meid hakkama
tapma oma vendi
kuidas muutuvad äkki
sellisteks hing ja süda
me terane aru
mitte hullunud peas
oh hoia mind ema
Presidendi käsklus
seersandi sõim
iga ülemuse võim
sõduri elu ja surma üle
ja sellest piisabki pühaks sõjaks
oh hoia mind ema
hoia mind ema
*
nii nagu tubaka suitsetajad
on aetud kohvikutest ja
kontoritest tänavale
olen minagi ajas olemiseks
otsinud endale luule jaoks ruumi
enamasti olen seal üksi
harva eksib sinna ära
mõni parm õlle jaoks
küsima rah .....
Puuoks ja linnuke
Ãœks linnukene toksib oksa peal,
toks, toks,toks.
Lendu tõuseb siis
ja oksal laskub taas,
sest puudub lennupiir.
Pea viltu vaatab,
tiibadel värin sees,
puuoksake tal kaitset pakub veel.
Oks hakkab tuules kiikuma,
lööb linnu oksal õõtsuma.
Lind õhku tõuseb kiiruga,
kuid taevas,see on madalal
ja raskus rusub pilvi.
Nüüd väike oksanääpsuke
on kindel tugi linnule.
Nokitab ja vaatab jälle...
Mida linnukene tunneb
või mõtlen mina nii?
Küllap linnukene tunneb,
mida tunnen minagi.
Siidine sall
Vaarema kaisutas tüdrukut "Kallis
annan sul enese iidseima väe
peida end paha eest siidises sallis
sall tõrjub eemale kurjema käe
Suguselts alati usaldas siidi
otsides armsamaks ausamat meest
tõprad ja alatud määrati süüdi
iial ei astunud ihudel eest
Hiljem kord istusid tüdrukut poissi
kaksiti hämaras voodipea kõrval
sidusid eneseid käsiti silmitsi
käed käisid arglikult piirete serval
Vaevalt said teineteist pisuke maitsta
tahtmised tuikamas kummalgi huultes
enam ei hoolinud endast et kaitsta
vaim hõljus hämaras hämaras tuultes
Poisil ei käed enam kà .....
Valge tuvi
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maailm laotub
pillapallakil on ilm
Eestimaad nüüd aita kaitsta
meie valge Rahulind!
Tule taevas appi, aita!
Rahutu on maailm!
Valge tuvi tiibu laotab
ebakindla taeva all
Allpool pilvi maake ägab
Laota tiivad!
Palun Sind!
Sügis tiibu lehvitab
Sügis tiibu lehvitab
linnud traadil ärevad
marjapõõsas klutipaar
õunapuu all küpsend klaar
Sügis tiibu lehvitab
mustjasvalge taevakaar
päike vähem kulda kallab
hinges kurbus mind nüüd valdab
Sügis tiibu lehvitab
öödki kõik on pimedad
vaikust häirib tuulevilin
kõrvu paitab metsakohin
Sügis tiibu lehvitab
kuskil keegi kannatab...
Viirastus
Nad kõnnivad seal, salamisi hääled sosistamas peas,
keegi ei tea, mis paberile veab need read, arvavad head,
kuigi juhtideks kasu ahned Orwelli sead, minema peab,
oodates bussi siin peatuses, read ise enesest tulles, sulle,
kes sa ei kuule, ega ära ei tunne, krimpsutamas kulme,
kui heli tungib läbi kuulme, läbi hämaruse, tänavalaterna,
punakas kumas hõõguva tule, lähedale-lähedale su juurde,
rinnus surve, silmuse sulgeb, kirjuks muutes, pihus muster,
mis hirmu tunneb, maast madalast, õudustest magalas,
närvihoogudest end tabamas, kui karjus kui sajatas,
kaela sadamas, .....
Mälestus
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea
Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames
Vidiit,vidiit
Vidiit,vidiit !
Kaugel siit
Vidiit,vidiit !
Kus on niit ?
Vidiit,vidiit !
Niidul mu kodu
Vidiit,vidiit!
Pesas poegi rodu
Vidiit,vidiit !
Kõrgel siit
Vidiit, vidiit !
Kaitse all on niit
Vidiit,vidiit !
Poegi kaitseb tiib
Vidiit,vidiit !
Kaugel siit
Vidiit,vidiit !
Maha jääb niit !
Riigikogus hall on taevas
Riigikogus hall on taevas,
sünged seal on pilvedki,
kõuemürin mõne närvid,
kokku-lahku lõi.
Kuidas lahti saada vaevast?
Kuidas olla prii?
Valge tuvi tiibu laotas,
üle Eestimaa
Kord Sa vabaks oled saanud,
ära lahku päiksekiirega!
Kui Sul rinnus põleb tuli,
Süda sees lööb sädemeid,
Sõprusele anna voli,
hingata saad sedamaid.
Valge tuvi lendu tõusis,
Riigikogus vaikseks jäi.
Rahu,Rahu! tagantjärgi,
kauaks õhku kõlama jäi.
Olen juba 16 täis
Olen juba 16 täis,
kuid ikka nööripidi käin.
Tahaks teha oma rida,
mõelda oma peaga-mida?
Ema aina tänitab,
isa rihma vibutab.
Vanaisa on küll malbem,
emast,isast veidi kangem.
Vanaema keelitab,
pannkookidega meelitab.
Ma ei saa ju kogu aja,
olla nende pesamuna.
Tiibu tahaks sirutada,
laia ilma avastada.
Ei tahaks olla kärbitud tiibadega,
ega jalarõngastatud lind.
Hingedepäev
Inglid saputasid tiibu,
valges vahus tantsisid,
lumehelbekesed kõik trilli,tralli,
maa peale sadasid,
Inglikoorid hingedele
häid pühi soovisid,
hingedepäev nüüd algas peale,
ööst pimedast väljuti,
inglikoorid ühes-taktis,
hingedega hõiskasid.
Hinged lennul siia,sinna,
rõõmusõnum kaasa viia,
sinna, kus on kallike,
maha jäänud ema,isake.