Sõnale tiib leiti 141 luuletust
Igatsus
Kured laksutasid nokki,
saputasid tiibasid,
klu,klu,klu,
veel kajas õhku,
rännutee neil algaski.
Tõusid õhku tuhinaga,
juht ees ja rivi taga,
silm neid veel seletas.
Minu hinges miskit murdus,
süda muutus haledaks,
kured kaugenesid aina,
valu kasvas suuremaks,
ma ei tea,-mil näen neid jälle,
tulemas..
Vaade aknal
Kolm tuvikest sulistasid lombivees,
lendas juurde neljaski,
valge rüüga.
Soputasid tiibu,kudrutasid,
valge rüüga tuvi,pea õieli,
lombivees end pesi,
nagu teisedki.
Hallid tuvid kõik,
olid nokkapidi koos,
valge rüüga tuvi,
tiibadega rapsis,täies hoos.
Puult lehekene langes,
teinegi,
tädikene aknal jälgis,tuvikesi.
Sünnipäev
Täna tõusen hästi vara,
mul on sünnipäev,
päike paistab,aknal sära,
mul on sünnipäev.
Lilled noogutavad aasal,
mul on sünnipäev,
linnud rõõmsalt siristavad,
mul on sünnipäev.
Pajud maani kummarduvad,
mul on sünnipäev,
tuule pehme musi põsel,
mul on sünnipäev.
Meri laksudes loob viisi,
mul on sünnipäev,
kajakad tiibu lehvitavad,
mul on sünnipäev.
Eemalt mägedestki kostub,
kaja kaikuv hääl,
mul on täna sünnipäev..
Ootus
Vaata,linnud lendavad ära,
kallim,lähed sina ka,
või ehk siiski,jääd veel täna,
tiibadeta ei lennata saa.
Las need linnud lendavad ära,
kevad saabub uuesti,
kurbus hinges,ei tea mina,
kas sind näen veel iialgi.
Tuuled linde kandvad ära,
mul on tiivad tugevad,
sinu juurde jõuan täna,
südames ma tunnen nii..
Need päikesega hommikud
Need päikesega hommikud su süles,
kui ajasid mind vastu koitu üles...
Need kastepiisapärlitega kõrred,
need linnulaulu kandvad oksaõrred...
Need vaikusega vürtsitatud toad,
kus omaette olemise load...
Need ämblikniidipeened suhtevõrgud,
kus tiibadeta kõige kohal kõrgud...
Need avatud ja lukkudeta uksed,
otsaesistele varje loovad juuksed...
Need metsatukka peitu viivad rajad,
need küsimused: kas mind ikka vajad...
Need viljapõllul kummarduvad pead,
alleede hämariku pimeduses read...
Need kohtumiste oodatuimad teod
ja lahkumiste hetke sõlmis peod...
Need pà .....
SA KURADI INGEL
sa kuradi ingel, seina peal
kes sul palus ilmuda !?
sa kuradi ingel miks oled sa siin.
miks pole varem näinud ma sind
kes küll tiibu sirutades tuleb mu juurde
kes mind valvab unepealt
kui oleks varem seda teadnud
poleks ärganud ma eal.
ma rahutuid öiid mööda saatnud,
teadmata et ta on seal
ja veel palju muutki tehutud,
loodan et tea ei tea
kui kuradi ingel, sa tungisid mu hinge
sa tahad kõike, mis mul anda on,
sa kuradi ingel sul annan ma hinge
kuid minema siit, siis tuuled su viiks
sa kuradi ingel,..
Õhtune promenaad ...
Vaatlen rannal kuis tuul lainetama tõstab vett,
kaldal rebenemas vahuks laineist voogav kett.
Uljad kajakad , neil tiib merepinda puudutab,
plinkiv majaka valgus ööpimedusse sähvatab.
Üksi päris promenaadil , minu kohal ilmaruum,
päike mere taga koitis uus seal hommik kuum.
Sinu üle miljon tähte , kuusirp selge helendab,
lõppmatuse ees meil hing härdalt kummardab.
Siin kõiksus ta looja universum koos teie ees,
kaugele pole tulla asud võimsa süsteemi sees.
Planeet Maa meid hoiab , kosmilise ohu eest,
meie rajada jääb maailm vaba turvaline seest.
Hansi!!!
Lenda
Lenda, vaba lind.
Lenda lõunamaa poole.
Lenda, kui käsib su hing
su loodud pesa võib jääda mu hoolde.
Lenda, mu värvuline.
Siruta tiibu vabade maal.
Lenda, mu imeline.
Ma üksigi talvega hakkama saan.
Lenda, mu tiivuline
ma sind kauem külmas hoida ei saa.
Lenda, mu imeline.
Kui sulab maa, veel näeme ehk taas.
Lenda, mu lind
ära kauem mind oota.
Lenda silmapiirini
ja ära tagasi vaata.
Lenda kaugele ja lenda kiirelt
sulle miskit pakkuda mul enam pole.
Ma sulle järgi vaatan, üks nukker käeviibe
ja ära sa lennanud oled.
Pragu Fasaadis
Positsioon ja Staatus;
Nokk loom ja apaatsus;
Ekonomism kõikjal kuhu mul jalg astub;
Oleks ma finantsiliselt mõtetum;
mind poleks paljaks röövitud;
koheldud kui rõvedat röövikut;
tähelepanu saades alles kui nukust koorunud;
imeliste kirjude tiibadega; siis ei taha keegi liiga teha;
kuigi ei koti kedagi kui virkalt elad;
Tähtsad linnule nokkimiseks on terad;
Motivaatoriks vaid hirm raha ja nälg;
Segadus; ahnus ja instinkt;mätas jõuka järgi märg;
Lõug püsti ennast tähtsaks teinud;
Sellise käitumise eest enest olen peitnud;
Olin tõesti loll kui uskusin inimkonna v .....
Poolik ja karlova burger
Hinge matmas; karjudes kuniks keegi vastas;
Kartmas; nii mis jaksan; et teada võin saada;
kõik saladused; palavuses; mu avaldused;
kasva suuuureks,kuulen nende hukka mõistvalt huulelt;
mineviku juurdles; polnud truud need; kujutuslikud;
lurjus mus kiindub; ootan viivuks; ringutades tiibu;
kirjutades viimsust; mis veel häält katsub leida;
vastu seina; reastatult; teades kahtlust; pean veel vastu;
jaksu; jagades matsu; vastu kannikaid punetava laksu;
virutades; kirun vales; sirgun valgeks; pihus pintsel;
ja haamer; tahuda; arutan; kasutan vastutan;
õnnetus ootab mind luules; ki .....
Liblikas trellidel ...
Tahaks rõõmust valju hõisata,
väike - liblikas olla , kevadest.
Tuulel soojal kanda end lasta,
üle metsadest , jõgede veest.
Vaid lennul tunned end vaba,
maine piir tõkked kõik kaoks.
Hõljuks voore ja niitude taha,
kuhu päikene loojakul vajuks.
Tõuseks kõrgele , taevani üles,
näeks igatsus õnnemaa randa.
Üle mere kui tiib jõuaks kanda,
lootus kustumas lainete süles.
Hansi!!!
tunamullu
Mäletan tunamullu kevadel
tahtsin leida õnne
purki püüdsin valge liblika
tolle nägemise tähendus
pidavat olema õnne ettekuulutus.
Päeva lõpus heitis ta hinge
ajapikku tuhmus tiibade läige
närtsis välimine kaunistav ilu
seda nähes trööstisin end.
Vangistada ei saa asju
mis teevad Sind õnnelikuks
möödanik muudab need mälestusteks
õnne ei saa tunda endal enne
kui ütled lahti minevikust.
hingelind
Hingelind -
Sinu sisemuses
ära kärbi Tema tiibu
pigem anna ruumi
lendamiseks ja
unistamiseks.
Tema teab Sinu soove
ning kõiki emotsioone
olla väliselt õnnelik
aga hingeliselt
vangistatud see
on tõeliselt kurb.
Alusta tänasest
lõhu puur ja selle
trellid.
Anna vabadust
las kujutlusvõimel
kaovad piirid.
Hingelind -
nopib soovid
Sinu soovikaevust
ajapikku täituvadki
osaliselt need.
Hingelind -
Sinu sisemuses
ära kärbi Tema tiibu
parem silita neid
ja hinda seda mida
kõike Tema
Sinu heaks teha
TAHAB.
saatuse tuulelohe
lendleb kõrgustes saatuse tuulelohe
kord ülesse kord alla elu teda veab
juhitavuse raskusest kostub huulilt ohe
automaatpiloodist loobuma kahjuks peab.
väsinud käed hoidmast paigal
jalad surutud niigi maa ligi
mulda tambid rohelise vaiba
krundi hinnaks - rakud ja higi.
vaatad teiste olude kulgemist
tööriistad käes omal aialapil
vajuvad unne.. peale silmade sulgemist
kartmata saaduste peal trampimist -
sigade söödaks salaja tampimist.
lendleb kõrgustes saatuse tuulelohe
kord otse siis jälle ekslevalt kõrval
kostub elaja - surija huulilt ohe
on algus ilus .....
Põhjala sügispäev ...
Veel sadu piiskadena , langeb maha,
halli pilve õhtuks , klaarib meretaha,
Kui häbenedes päike , roosas taevas,
sealt viimse pilguga meid , saatmas.
Viib koidukiired kauge maade randa,
kuhu unistuste tiib , võib sind kanda.
Öös sumedas päev , puhkeb koitma,
meil jahe kõikjal, hallad katnud maa.
Hansi!!!
Tormilaine hinge ...
Suvi, merel vaikne laine voogab,
neid randa toob, sealt jälle viib.
Me vaimu, temast rahu hoovab,
see puudutus , kui õnnis inglitiib.
Sügis, ta pind , marutuulte vallas,
nüüd kitsaks jääma, kipub kallas.
Su hinge randub tema tormilaine,
taas muremõtteis, olemine maine.
Hansi!!!