Sõnale tolm leiti 155 luuletust (pop)
Maga, mu kallis
Maga, mu kallis, maga.
On puu meil akna taga,
ta pimedas vaikselt oma kiikuvaid oksasid kehitab
ja sulle oma südamelehtedega uniselt lehvitab
pärast päevatööd:
"Head ööd!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On kuu meil akna taga,
ta pilvede vahelt sulle magusasti naeratab läbi une,
nagu sind valgesse pehmesse vativoodisse heituma meelitaks:
"Tule, tule!"
Maga, mu kullake, maga.
Maga, mu kallis, maga.
On tuul meil akna taga,
ta heasti tasakesi sulle oma kauneimat vileviisikest luulutab
ja kosutavat parimast paremat unenäolist muinasjuttu
kuulutab:
"V .....
Purunenud maailm..
Sõnad on näilikult tühjad,
Pilk nii süüdlaslikult helge.
Südames kahetsuse kuhjad,
Hinges kõik nüüdseks selge.
Mõtted vajuvad masenduse rajale,
Tunded lahknevad raginal kaheks.
Seletusi võib anda ühele või sajale,
Jääda võib sellestki liiga väheks.
Unustuse rajad keerutavad üles tolmud,
Mälestusi sügaval hinges hoides ja peites,
Ununeda võib kõik kaunis, mis olnud,
Meenub alles vastastikku mälestustega seistes.
Nii tühi pilk, nii kaudselt selged soovid,
Nii kibedad, nii valusad pisarate varjud.
Kui selgus selge teadmine, et siiski hoolid,
Miks .....
Meenutades vana-vanemaid
Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.
Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.
Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi nei .....
Igav elu
Elektrit juhib pinge
Ja õpetaja ütles: minge
Tahvli juures istub Aadi
Kes jõuludeks sai vaadi
Vaadi sisse pani ülu
Nüüd mekib nii mis mõnu
Aadi õllest täis
Kuid omamoodi kaine näis
Kodus Aadi sai veel rihma
Ning pisaraid tuli kui vihma
Tunnen väikest Erlet
Kes omakorda tunneb Merlet
Õhtuti käisid väljas
Hommikuti olid nad näljas
Tunnen ka veel Mikku
Kes sai Meeli käest nikku
Pauku lendas nii mis kole
Kahju et kondoomi pole
Meeli sai lapse
Sellepeale võtsin väikse napse
Ristiisa olen nüüd
Sina hapukapsaid müüd
Taga istub Jaanika
Kel tunnis väike .....
Kui kustutan tule,
jään vaid mina ja
jäävad vaid mõtted sinule.
Kui kustutad tule, siis loodan,
sinagi mõtled minule.
Me mõtted põimuda saavad vaid viivuks
kohtudes mustaval merel.
Mõttejõul toon su enese juurde,
kuid ei suuda sind hoida siin.
Sa pudened tolmuks
mu silmade ees nagu
polekski olnud me mõtteid
mustaval merel, kesk tähtedest tiinet taevast...
Sõbrannale
Su suurtes silmades ajuti kurbus
Oh! Kuidas tahan pühkida silmavee.
Vaata maailma täna!
Tuul vallatleb tolmusel kõnniteel,
Sasib su juukseid
ja sikutab kleidiäärt.
Oled mu maailmas iga sekundit väärt!
Anna andeks, et aeg piire seab teele,
kuid ei mu südamest keegi sind kisu.
Minu silmadki kipuvad igatsusveele,
kuid, sõbranna, tähtis on vaid me sisu.
Mõtisklus.
Ilmuvad täies üksinduses, mälestuste tolmud,
neid unustustetolmu õhkõrnast kihist puhastan.
Mõtlen siis kõigele sellele, mis kunagi olnud,
mõne meenutuse peale ma endiselt punastan.
Unustama kipun kauneid aegu, halvaga asendan.
Mõne asja meenutamine on jällegi mõrkjalt magus.
Mõni südant valusalt riivab, sisemust masendab.
Kurbi sündmusi minu mälestustes piisavalt jagub.
Vead, halvad teod, end nende pärast siiani nuhtlen.
Ei saa olla nende üle uhke, ei saa neid ju unustada.
Hoolimata sellest, et mõnega neist ma veel suhtlen,
kes mu tegusi tundsid, siiski ei saa .....
Õe tuba
Vaikseks kõik on kodus jäänud
Liiva mõõdab luitund kell
Sahvris viimne leivajäänus
Hiirtele näib jäävat veel
Istun keset tuba halli
Vihmamantel tilgub veest
Aknast sisse hämab päikest
Nukrus ujub vannivees
Seal ka roosiõied laotand
Käsi hoolas kellegi
Mitte mulle, seda tean vaid
Pole tuba minugi
Vaikseks sumbunud on elu
Õhkki seisatades heitleb
Iseenda kujutelma
Taban jälle seinakella
Aeg on närind seina augu
Krohvi pudenema pannud
Õlimaalilt laenand toone
Kuid ei sellest keegi hooli
Ootan, ootan, tean, et ootan
Oleks tore teada veel
Keda tege .....
Inimloomus
Ajas tagasi vaatamine ei näita sulle reaalsust, ainult möödunuid ja moonutatud pilte näha sa saad, oma tühist algust.
Langev täht sulle ei sosista ega ütle "tule, kanna mind oma kätel, sest lõputuna kõik algab taas".
Pika ja talumatu ajavoona elu paljudele vahel tunduda võib ja sageli endilt me küsime "kas elasime kingitud elu pikalt ja põnevalt, mida muuta me suutsime, kas tulevased põlved ka mäletavad meid kunagi olemast"?
Mis on saanud meist nüüd, kui meid jälitab vaid kõle ja külm materiaalne hüüd, kuhu on kadunud meie hoolivus ja head .....
Folk
Tornikell on löönud kolm
tänavail vaid udu, tolm.
Öiste hulkurite rajal
kõlama on jäänud kaja.
Eksirännakutel linnas
mõndagi mul hakkas silma:
moosekante-kooserdajaid,
trepil-pingil looderdajaid.
Öö täis nalja, naerukaja -
täpselt see, mis mul on vaja.
jagasime vett ja õhku,
hiljem et võiks minna põhku,
igaüks küll ise linnas
igatsusekübe rinnas...
Miski kripeldab veel sees -
soovin, et kord seisaks ees
mõni sedasorti öö,
mil ununeb nii kool kui töö.
Justkui teine dimensioon
maailma meil uueks loob...
Looja
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui vesi pole kastmas,
närtsib taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Kui valgus pole paistmas,
närbub taim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Joonistaja pildiks saamas
avar aim.
Tolm ei ole mustus,
meel ei ole vaim.
Lehvitades lahkub loodu
kaduvaim.
/Mari*Uri/
Suhtelt valutolmu pühid- peegelsirgeks klaasi
Närtsind õied uueks eluks tärkama sead vaasi
Nutuvõrud üllal soovil naeruks koolutad
Tingimusteta end mulle Eluks loovutad
Selgitad, et ajalukku jäävad sõjad, armid
Homne algab tänasest ja lugu puhtalt lehelt
Vabandad, et vigadele osatasid karmilt
Kõigest üle saab vaid tahtes, tulemusi tehes
Kuulama end paned. Korrutad- sa jääd ja aitad
Ilusaks mind mõtled või ehk tõesti nõnda näed?
Sa ei vaiki. Süstid sõnu, et need nutud paitaks
Tekib usk. Me edeneme tõesti. Käsikäes.
Heliriin Puistamaa
Teel
Minu vana hea truusilmne hobu
Täna kaua veel oleme teel
Maha jätame koplid ja kodu
Võõras mets ja jõekäärud on ees
Ma ei tea mis meid ootab ses öös
Ma ei tea mida kaasa toob koit
Ma ei tea miks mu süda nii ärevalt lööb
Kuigi hommikuks lõpeb me sõit
Ma ei tea kuidas neidsamu põlluteid
Homme tagasi pöördudes sammume
Kas siis ülemeelikus piitsutab meid
Või me lööduna teetolmus tammume
Minu suksu see koit meile saatuslik saab
Hommik selgeks teeb elu ja õnne
Pole tähtis mis seljataha on jäänd
Kui kaht inimest valdab üks tunne
Nüüd puhkame vähe s .....
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984