Sõnale tolm leiti 155 luuletust
Meil hinges ja südames elab üks saatus
Saatus sünnist saati järel meil käib,
ta elab meis,
ta me jälgipidi käib.
Saatuse eest meil pääsu pole,
olgu ta siis hea või kole,
pime, valgusküllane,
ikka ronib sul' turjale.
Saatus pole tolm,
mida pühkida saab ära,
ta vaikne on
ei tee kära.
Ühel hetkel sa märkad
ja tunned teda ära,
kui sul viltu veab
või oled õnneseen olnud kogu aja.
kellega vaadata
kellega koos vaikides vaadata
kupu kuldsest õitsemist
pilvega järve kohal
raudrohu valgeid õisi
suveöös
tolmuse küla teega
päikest joovaid
januseid karikakraid
liblikaga teist korda
õitsvalt võilille õielt
mu käsi ta ehmatas lendu
*
maailm pole
enam endine
kui peenrale aias
variseb pojengilt
krabisedes õieleht
pilgeni täis sai
seegi hetk
Politseikroonika
Jooksev Meeter on tõsine
reportaažil Võsapetsiga võrreldes
aga mikrofon käes karvane
tolmune ja ei tööta korterisse astudes;
eelmise nädala õnnetus ikka veel
mis nagu Pinjata ootab tagumist
aga see pole telesaate ees teel
ja kuulda köögis jorramist;
panges võtab ruumi käsi
kirjas mustalt "SLAVA"
see teret surumas ei väsi
miks eraldi omanikust, vastust ei ava;
Tarmol uhked vuntsid ees
1 päev sünnipäeval olnud
temalgi pohmajoogid sees
dirigent pudeli põhjast käinud;
RAM4 tätokas tal olemas
häbi tundma ei pea
käinud Vor ju laulmas
aga kes SLAVA Bo .....
Kas
Kas päikese paitavas pales
veel midagi jäämas on alles?
Kas tõesti ei ühtegi piiska
meie põllule enam ei piisa?
Kas rohelus kadumas tolmu
selles põuas, mis päevades olnud?
Kas kadumas Eestimaa haljus,
millega oleme harjund´?
Kas tuuleiil kuivatab elu,
mis kadumas närbuvas ilus?
Kas suudame olla me ise
selles looduse närbumises?
- Tarmo Selter -
2023
Creedence Clearwater Revival - Someday Never Comes
Esimese asjana, mida ma mäletan, oli küsimus isale "Miks?"
Sest oli palju asju, mida ma ei teadnud
Ja isa alati naeratas, võttis mind käest
Öeldes: "Kunagi sa mõistad"
Noh, ma olen siin, et sulle nüüd öelda, igale ema pojale
Parem õpi see kiiresti, parem õpi noorelt
Sest kunagi ei saabu iialgi
Aeg ja pisarad möödusid ning ma kogusin tolmu
Sest oli palju asju, mida ma ei teadnud
Kui isa lahkus, ütles ta: "Püüa olla mees
Ja kunagi sa mõistad"
Noh, ma olen siin, et sulle nüüd öelda, igale ema pojale
Parem õpi see kiiresti, parem õpi noorelt
Sest kunagi ei .....
Maius õhus
Toomingad, tulbid, nurmenukud, viljapuud
ja mul polegi vaja muud
kui neid ja sooja ilma
värvid õues paistavad silma;
kevade parim aeg üle - eelmine nädal algas
millega alati hooaega seostatakse
täis roheluses ja aroomiga hiilgas
käiakse õitel, mida tolmust mekitakse;
on suur maius õhus
see omapära annab kevadele eelise
on see aeg nii tõhus
andes aastale tunde nii erilise;
olen rahul olevikuga praegu
aias musttuhat lõhna ja tooni
soovin, et need päevad iial ei aegu
kus loodus eksponeerib oma krooni
Omal ajal omal rajal
Rohi juba rohetamas,
rohi roheline on,
taevas värvi vahetamas,
taevas sinine on küll,
kruusateedel kruusakivid,
kruusatolmune on maa,
metsarajad, metsasihid,
metsas rohelus on taas.
Oota, kallis kaaslane,
kas läheme koos edasi?
Ole linlane või maalane,
kas kõik see jätkub sedasi,
et oleks naeru, rõõmulusti,
õnnelikum on maailm,
ei armastus saaks otsa ühti,
rõõmust säramas me silm....
Meil on kodud, maad ja majad,
kas ehk nõnda edasi
kesta saab me elu ajal
kõik veel ikka sedasi,
et üks hetk on ja jälle pole,
on elu üllatusi täis,
rahvas kaob, kuid e .....
Proua Kuu
Proua Kuu ilu
kahvatamas sinu oma ees.
Ta langetab oma helehalli pale,
et silmata
seda taevalikku valgust,
millega isegi jumalad võistelda ei suuda.
Valgust,
milles mina nii tihti
sinu teadmata peesitan.
Proua Kuu põlvitab aupaklikult Sinu ette,
laotades Su silmi tähed,
riputades kõrva planeedid
ja loovutamas osa endast -
tehes seda ilma igasuguse kahetsuseta.
Ta asetab Sinu ihule
rüü, millesse tikitud
kuldniidiga piirideta armastus,
hõbeniidiga igavene andumus.
Proua Kuu kirjutab
sinust sümfooniaid, harmooniaid ja meloodiaid,
sosistab need tundelisel .....
Kevad teisiti
Sel aastal tuli kevad teisiti
ta tuli üsna vastu minu tahtmist
kas minult küsiti
kui päikene ja sulailmad
õue veeti tolmund sahtlist
Ma olnuks surnud veel
ja seisnuks talvel külmund peos
jah olnuks surnud liha sääl
mul praegugi veel kindad sall
kunstkarakullist müts on peas
Ei õnnest hõiska kevadsooja sunnis
käin ette manat tuhakarva nägu
kuid siiski tunnen igas uues tunnis
mu süda justkui sulaks
ma rõõmustaksin nagu
"Elu klaasist majas"
elu klaasist majas
sa arvasid, et mulle meeldib seal
nagu roos istuda kupli all
ja oodata oma isandat
mingi ajani oligi see ustavalt tore
seni kuni valed hakkasid mind tuimestama
ja siiruse presumptsioon enam ei kehtinud
fantaasia võttis avatari kujusid
millest väidetavalt tundeid pidin vaid usaldama
aga hoolimata oma idealistlikust maailma pildist
ja salvrätikuga pühitud roosade prillide tolmust
tahtsin saada midagi elavat enda kõrvale
mitte Universumi Loojat
eile kuulasin teadvuse sagedustest loengut
iha on energiat kitsendav sagedus
samas kui julgus alustab energia .....
suvine kruusatee
suvine kruusatee
ja lõputu kuumus
ja sellel tolmul astumine
kus kõrval on lõhnavad põllud
saadused, mis ehk valmivad sügise tulekuks
seal teel on kerge ja lihtne
kui mahe suvetuul paitab su nägu ja keha
seal on kerge ja kerguses peakski elu kulgema
mitte raskeid kivisid endale taskusse toppides
Võimalikkus
ta oli vana hing
kes õpetas mind unistama kõrgemalt
ja pühkis tolmu ära nendelt unistustelt
millest unistasin teismeeas
justkui nagu ma saaksin olla keegi
samas ka mitte keegi
et see võimaluse kaart on lahti tehtud
ja tantsiskledes
oma mängleva kergusega
võin ma sellele kaardile maalida kõik oma ilusamaid
ning pastelseimad soovid
iseendale
ise iseendale
et minu maailm on täpselt nii suur ja lai
kui ma seda suudan ette kujutada
ja et iga täht väärib püüdmist
isegi kui see on vaid üks hommikukohv 19.sajandi rõdul
on sellel hõngus, mis võib kesta kogu elu
Lapsepõlve maa
Läevad mööda aastad linnutiivul
nagu põgeneksid kuhugi.
Kui peatuks aeg ja seisatuks veel viivuks,
mind lapsepõlve maale jälle viiks.
Ah võta mind sa kaasa lapsepõlve maale,
ma sinna tahaks minna ja seal me kokku saame.
Ah võta mind sa kaasa unistuste maale,
ma sinna tahaks jõuda, kord seal me kokku saame.
Rohi rohelisem oli siis veel
ja jões voolas selge allikas.
Hobu sõitis tolmavatel teedel
ja linnulaulust helises seal laas.
Kuidas saaksin tagasi kord minna
kui suletud on minevikku tee?
Vaid mälestustes vahel jõuan sinna,
nii armsad on minule nüüd need .....