Sõnale tolm leiti 155 luuletust
The Psychedelic Furs - Love My Way
Armee tantsupõrandal
See on relvaga mood, mu arm
Ukseta ruumis
Suudlusest ei piisa
Armastus minu moodi, see on uus tee
Järgnen, kuhu mu mõistus läheb
Nad panid meid raudteele
Panid meid kallilt maksma
Selle eest, et naersime neile näkku ja tegime seda omaviisi
Nende silmade taga on tühjus
Kõigi nende südametes on tolm
Nad tahavad meid kõiki lihtsalt varastada ja lahutada, aga mitte
Armastuses minu moodi, see on uus tee
Järgnen, kuhu mu mõistus läheb
Armastus minu moodi, see on uus tee
Järgnen, kuhu mu mõistus läheb
Nii et neela kõik enda pisarad, mu arm
.....
Rise Against - Hero Of War
Ta ütles: "Poeg, kas sa oled maailma näinud?
Noh, mida sa ütleksid, kui ma ütleksin, et saaksid?
Kanna lihtsalt seda relva, saad isegi palka."
Ma ütlesin: "See kõlab päris hästi"
Mustad nahast saapad, nii kirkalt läikiv
Nad lõikasid mu juuksed maha, kuid see näeb hea välja
Marssisime ja laulsime, kõik saime sõpradeks
Kui me õppisime võitlema
Sõjakangelane
Jah, see minust saab
Ja kui ma koju tulen
Nad on mu üle kuradi uhked
Ma kannan seda lippu
Hauda, kui pean
Sest see on lipp, mida ma armastan
Ja lipp, mida ma usaldan
Lõin jalaga ukse sisse, karjusin käs .....
Üks
Sa tahad, et ma sinu järgi jookseksin -
tahad, et Sind ihaldataks,
kuid sa ei oska armastust vastu võtta ning tood ettekäändeid.
Minu süda sureb mitu korda päevas.
ka minu elust on lahkunud lähedased inimesed...
AGA SA LÄHED EDASI.
Ma andsin Sulle ajavahemiku, kuid mulle tundub tõesti nüüd nii:
ajaliivad on tolmuka keerise üles ajanud
Ma andsin Sulle aja, kuid Sul pohhui, mul ka - ma väärin paremat.
Olen tänulik, et olid mulle mõneks ajaks kogemuse jagaja, kuulaja ning jälgija,
olen tänulik.
Sinus on mingil määral headust, kuid ka kurjust, aga kes o .....
Luul
Kas said mu kirja kätte
panin selle kollase maja
helesinisesse postkasti
midagi erilist sinna kirja ei pannud,
ainult et ootan meie kohtumist
kas päriselus või lennukis
kas Pariisis, alpides või tundras
Kõik vabad võimalikud variandid
Autovõtmed on kirjutuslaua sahtlis
minu mustandite all
helesinine kabriolett ootab garaažis
pead tolmust veidi puhastama
ei jõudnud
läksin päevalilli otsima
meie saksa lamba koerast sõber
ootab aias kiigu juures
puhkab, võtab päikest
värske kohv koos kaerapiimaga
ootab köögis
et teda valmistataks
õhtul tuleb terve pe .....
Uus ajajärk
Ilma äärtpidi tiirutab
valvsalt üüratu lohe.
Aja hambumust ähvardab
muuta täielik kaos.
Tundmatuid teidpidi tulijaid
ehmatab sajandi ohe,
nad ootavad lõpmatust
suletud silmil vaikuse paos.
Jäämägi mureneb
vetevoo pilgaris tolmuks.
Laienev silmapiir
igatseb vabadust püüda.
Tippu ei ole,
on koskede avatud uks,
ainus pargaselt pääsenu
tulutult appi võib hüüda.
Elu ehedat värvi
jätkub vaid määratud ajaks,
sest pindmiste kihtide jäävus
on kahtluse all.
Kuristik annetab ohvrite hõikeid
sumbunud kajaks,
laviini kaob jäljetult
viimsena visatud pall.. .....
üks meil kodu
üks meil sinuga kodu
mu päevitunud käel
roniv sipelgas
tee äärses tolmus
verev kurereha
õitsema hakanud takjas
suvetaeva valge pilv
järve kohal päevast
järgi jäänud kauge eha
üks meil kodu keskpäevaks
rohus kuivav kaste
teeäärsed suured kased
traadil kraaksuv vares
küla keskel
pesal alles tiibu saputavad
kure pojad
aias varju otsiv rohukonn
palavusest aknalaual
toas magav kass
Sina kes Sa emaüsas kannad
hellalt oma last
Kirik vajas koristamist
Tolmuimeja käes undab
palju müra hoones sees
külaline tuleb vaatab
see kahtlane, et koristab mees;
siin pole vabandusi
74 aastasel papil igav
kel teha maisied vajadusi
istudes koristada on mugav;
julgeid armastab jumal
seepärast norme vanake murdis
vaja imemist ka endal
seepärast silmad ka kõõrdis;
kohus nõudis nüüd raha
papilt, kes ainult tööd tegi
muidu Inglismaal see pole paha
kui mehe/naise rolle teha segi
Mida kõike sa ka raadio uudistest ei kuule.
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
Karmaloom
Moone on toimunud,
olen ühest enda lapsepõlvetraumast üle saanud,
moone on toimunud,
see ei tähenda enam midagi,
nagu mina temalegi,
nii see peabki olema,
lähen oma teed,
sa ei pea enam kartma,
miks kunagi üldse kartsid?
Inimesed ja nende hirmud,
poevad peitu ka jäätiseauto eest,
kui kuulevad selle muusikat
Jooksevad siis, kui ei mõista,
või ei taha mõista
ning enamasti ongi see see,
keegi ei taha mõista,
ainult ennast tahavad erksa valguse käes näidata
Sa ei ole minu jaoks enam midagi muud,
kui tolm,
olid seda ka siis,
oled ka nüüd,
kaua ma ennast sinu .....
The Cure - The Figurehead
Terav ja avatud
Jäta mind rahule
Ja magades iga öö järjest vähem
Päevad muutuvad raskemaks ja kaalukamaks
Oodates külmas valguses
Müra, karje rebib mu riided, kui kujukesed tõmbuvad kokku
Ämblikud nende sees ja tolm põrgunägemuse huultel
Naersin peeglis esimest korda aasta jooksul
Sada muud sõna pimestavad mind sinu puhtusega
Nagu vana maalitud nukk tantsuhoos
Mõtlen homsele
Palun laske mul magada, kui ma aknast alla libisen
Värskelt muljutud kärbes
Sa ei tähenda midagi
Sa ei tähenda midagi
Ma võin end kaotada Hiina kunstis ja Ameerika tüdrukutes
Kaotad .....
rääkimine
peaks nagu kogu aeg
millestki rääkima
või järsku enam ei peaks
õieti ei tahakski seda teha
kuidas näeks olemine välja
ilma sõnadeta
üksnes rohu kasvamine
puude lehtimine pilvede
liikumine taeva lael
lillede õitsemine aias peenral
liblikate laskumine õiele
õietolmu ja nektari järele
kuidas suudaksime me koos
hoida siis aega siduda inimest
kokku eluga
aidata tal olla päevas kinni
äkki ei peakski su käsi
olema kogu aeg ümber
elu kaela
kes teab kuidas peaks
hennapõõsad on hakanud
õitsema meel astuma
nende okste alla
kevadest suvesse
kõik ilmas suur on
pilv udu lehm
teede pori tolm
ruuge vahtraleht
päikse tõus ja loojumine
lume minek
loigu kortsuline virve
tema kuivamine
nagu aknast mets on näha
üks päev
siis kuu siis aastad
samamoodi haljas kähar
on hetk
kui teda vastu valgust vaatad
ole õnnistatud
kel laual on lahti
hetkete hurmav raamat
kes nende üle peab vahti
väsi neilt valgust saamast
*
nii lahti päev
nii suur on õitsemine
kes nüüd ei joobu
ei vääri elu imet
kui nüüd ei võta
sel kinni käest
siis ütle
millal
millal
üleni end päeva pillad
juuniga sa üksi .....
Armastus öös.
Ööpimeduses kiirelt on lendlemas aeg
üle linnutee tähtetolmu säras.
Kuuvalguses peatumas mõtete laev
kuukiirte lainetes täna,
luues müstilist ilu, maagiat ja võlu,
hetki enesest unetute öös,
tuues meieni hingede kire ja elu
armastuse südametöös.
Aeg lendamas kiirelt, koidiku kumas
kuu peitmas end silmapiiri taha
sel hetkel, kui süda armastust lubas,
päiksekiirtes oled ärkamas täna.
- Tarmo Selter -
2022
Ajavaip
Ma koon mineviku helilainetest vaipa.
Afrodiite laulust ja Kleopatra aariast.
Näkkide lembemeelitused kajavad Antlantise mere põhjatust igavikust.
Taevatähtede jumalannade kristalneklirin langeb vaibale tähetolmuna.
Indiaanlannade šamaani sajatused annavad vaibale tummise joone.
Rehetalu pirruvalgus asetab vaibale vanaema ragilauluse koduse pai.
ma ei taha Sinust lahku minna
Sa oled kogu aeg minus olnud
isegi siis kui Sind veel polnud
midagi väga habrast puhast
ja õrna sellist mida pelgasin
endale kogu aeg palusin
miks muutusid Sa äkki sõnadeks
ma uskusin meeletult uskusin
sellesse mida pilguga puutusin
kartsin eile trammis pärast
Sinuga kohtumist vagunist
väljumisel inimeste
puudutusi
ma ei tea kus on valu piir
sellistel öödel kui kuu pudeneb
meres kildudeks
jalgade all krudisevad lehed
mille pungi kevadel
Sinu asemel suudlesin
paadi kolksatused
aerude küljes kuu heledad killud
Sa oled mus alati olnud
kuula .....
pisut mängulusti
Pontusele
kes kindel on et uues elus
ta koer ei ole tal haukuda
ja maja valvata ei tule
ei siiski kartus see mind vaeva
koos pääseme kas Pontus taeva
mind piinab hoopis su niisket
külma nina kas silitada
saan ka seal või maiste
pattude eest ma tuhat aastat
põlvitama pean neid tehes heaks
nii lunastades andeksandi
mis saab siis sinust Pontus
ma ei tea
*
eluvankril jalad rippu
lasin
las mind veab ajakronu
kah mul mõni asi
kuhu perutades kipub
vankril pehkind põhk
tee tolmust paks õhk
eks siis kui vanker liialt
põrub lagub tema põhi
otsas .....
tähe tolmust me ilm ja hing
vesi jões õhus lind
hetk nüüd peata mind
et saaksin
tänus kallistada Sind
*
Oma õele
kummardun emaduse ees
mis kummargil sinus
nüüd on elu kohal
taevalt küsin
mille eest
hetk antaks mulle
nõnda kõrge ja puhas
silmaveega et päeva
oled pesnud
õnnistatud see
kelle läbi see kestnud
kummardun emaduse ees
mis Sinus kaardus elu kohal
tänan et ilmas alles on see
teda ajas olen kohand
*
enne päeva astumist
vennal pesid puhtaks kausis
tolmund jalad
pooleks murdsid
leivapala
millestki muust
Natüürmort köögi seinal
Õhtu valgus sibulatel,
köögis, seinal.
Sadu aastaid nii on olnud.
Ei lõppu, ei algust
tekkinud rahul,
ämblikuvõrgul,
päiksekiirtel õhus tolmul.
*
me oleme tapnud
ojasid jõgesid järvi
mõrvanud meresid
ookeanide surmaga
lakkame ka ise olemast
muutume elutuks kiviseks
Marsiks
mille kohal miljardeid aastaid
üksnes päikese tõus ja loojang
kõrbete liivatormid