Sõnale torm leiti 380 luuletust
Timecop1983 - Call on You
Enda pehme hingeõhuga aknal,
jälgin meie nimede tähti
Külm õhk voolab läbi valulõhede
See puudutab mu nahka ja ma mäletan,
kutsuda Sind alati, vihmas
Kutsun Sind nüüd, lihtsalt vaim
Tahtsin Sinu poole sirutada, et Sind kaldale tagasi tõmmata
Tahtsin Sind enda käte vahel hoida, tahtsin tormi minna
Aga ma tahtsin elu rohkem
Sa ei vajanud mind kunagi rohkem kui sel päeval
Kes võis kunagi usaldada mind Sind kaitsma
Murdlaineid nad võtsid Sind, mu jalad liivas
See ei olnud sellepärast, et ma Sind ei armastanud,
ma lihtsalt ei osanud ujuda
Andsin Šoigule lõuga
On üks pilukas
selleks tõvalane Sergei
kes Venemaa kaitseministrikas
kui jõuan temani, asi okei;
sest siis lükkan käised üles
ja kabinetis kallale torman
mil paberid Šoigul süles
räigelt kätte maksan;
andsin Šoigule lõuga
ta pilusilmad rebisin suureks
tegin seda mõnuga
et ta tõtt ometi vaataks;
ei Ukraina Venemaa osa ole
järgmisena nülgisin ta ära
kui kaitseministril eluvaimu enam pole
süütasin värdja kodule tulesära;
nagu lipp, ripub masti otsas tõvalase kõld
on selle värvides sinine taevas ja päevalille põld
Oled Sa
Oled Sa kunagi vaadanud päikest,
silitanud looduse rohelust,
nautinud pilvedes välkuvat äikest,
merevee lainelist värelust?
Oled Sa vaikinud metsade vahel,
kuulanud lindude laulu,
märganud, kuidas on looduse tahe
peale jäänd' tormide kaudu?
Oled Sa hoidnud oma südame pesas
kõike, mis Sinule antud,
proovinud jagada kõigile seda,
mis hinges on Sinuni kantud?
Ole ja hoia, endaga kanna
kõike, mis Sinuga olnud,
ühe käega võta, teisega anna
kõike, mis Sinuni tulnud.
- Tarmo Selter -
2022
Elukevade
On torm väljas ja minu sees,
puulehes ja südames.
Kevadtormide mäslevas tuules võitleb sinilill koha eest kevades.
Pole halvemat hirmust ja sõjast.
Kõik raksub ja ragiseb, praksub ja käriseb,
muutuste metsikus tormis.
Minu sees on jõetu võitlus
Ilma relvata, ilma sõnaga.
Võitlen ka mina oma koha eest kevades.
Kevades on elu.
Kõik sünnib ja tärkab ja õitseb.
Pole võimsamat elukevadest.
Kuid tänases kevades pole elu ja seepärast ta ei tule.
millestki muust
Natüürmort köögi seinal
Õhtu valgus sibulatel,
köögis, seinal.
Sadu aastaid nii on olnud.
Ei lõppu, ei algust
tekkinud rahul,
ämblikuvõrgul,
päiksekiirtel õhus tolmul.
*
me oleme tapnud
ojasid jõgesid järvi
mõrvanud meresid
ookeanide surmaga
lakkame ka ise olemast
muutume elutuks kiviseks
Marsiks
mille kohal miljardeid aastaid
üksnes päikese tõus ja loojang
kõrbete liivatormid
Maagiline kotkas
Päevalille põld ootamas sooja
talupoeg ei saa lasta silma looja
kuna on vaikus enne tormi
ja igaüks kardab alarmi;
mis häälitseb linnas
kui kohal on maagiline kotkas
kullast 2 - peaga lind
täis okkaid on ta rind;
idatuulest on igasugu koletisi
kuradeid, 4 ratsameest ja karusi
keda keiser saadab
ja maagiline kotkas nüüd pommitab;
kasakas tunneb linnu häält
mis lendab kohale säält
nüüd vaja kahur pöörata
ja see terror tagasi suunata;
sest kotkas ohvritele erandit ei tee
nokkida ja silmadest tulistada on see
mida idamaa naaber tahab
keisririiki taastada .....
Kuraditormil ratsutamine
Kui taevas läheb mustaks nagu surm
ja üleilmne ilu alla vandum nagu põrm
ilma ühegi täheta taevas
on avaldamata saladusi Hadese laevas;
nähtamatu põrguvägi
jumal Kohtupäeva nägi
aga pole headust tulemas
kui inimese puhas vaim suremas;
kuraditormil ratsutamine
see on kosunud pinge lõhkamine
Venemaa ühte riiki neelab
aga peale sanktsioonide muu Brüssel keelab;
Karu andis järele hullumeelsusele
on vääritu oomen ukrainlastele
neid abistanud on väike Eestimaa
isegi rohkem, kui Saksamaa;
ainult atendaat Karu omanikku peatab
kes nagu Stalin naabermaad surmab
.....
Mõte
Ühelgi mõõdetaval kiirusel peale järele ei jõua
sabast saab kinni ehk haaratud, kuid kätte muud ei jää
järsku on hoopis nii, et endalt me liiga palju nõua?
oma suurte ootustega unustame väsinuks töötatud käe
Mõtted laastavad maad kui raevukas keeristorm
kiskudes lahti varem kokkulapitud tervikud
lihtsam küll oleks, kuid alatihti puudub neil kindel vorm
segapuntra ja selge pildi vahel seisavad kõrged tihnikud
Voodis
Voodi all ma nägin musta käppat:
Mu süda lõikab seestpoolt rinda,
Teda hingamine veriseb… bäkka!
Ma ei saa hakkama, ei saa pihta.
Kas sööb mind ära härra kole? —
Koletised on mu peas.
Siis söön ma ennast ise, kohe,
Saab minust mereäär!
Ma lendan koju külmas soojas,
Soojas külmas, tugev tuul
Tormab süda, jalad, puusa, oja,
Maja, hoone, roosasini huul.
Ma olen kodus, voodi all
Vsö magab kole härra.
Millal lõppeb karneval
Mu häiretest, kui magan?
Sõjasarv
Kasakad jooksevad tormi
Ataman teavitab uut vormi
mis hakkab olema naabriga
kes tuleb kohale kurjaga;
alanud uus sõda
rahvas teab oodata mida
Karu saada loodab
valedega sisse sõidab;
nüüd kasakad puhuvad
sõjasarve ja vastu tulevad
poegi ja isasid igas vanuses
sinise taeva hiilguses;
läbitakse kollast põldu
ja ületatakse sildu
õlgadel Kolmhammas
saatus vabadust kutsumas;
on alanud Karu jaht
vaenlasi on täis laht
pressivad kokku oma huuli
kui neid tervitab kahurituli;
mida kuulda piiri tagant
ees seisab leitnant
kellel esivanema saabel vööl
vanaisal .....
Käed ei püsi teki peal
Võin olla uhke poiss
sest mul koolis suurim noku
seda kadestab iga klass
ja isal on minusse usku;
alles 13 aastane
eas, kus muutun meheks
tulvil energiat ja uusi emotsioone
vaevalt elu rahulik oleks;
olen klassiga ekskursioonil
ja käed ei püsi teki peal
ühel ööl voodinaril
istukil üleval seal;
telefoni valgel peidus
on pilte paljastest naistest
mööda vorsti käsi liikus
lasen auru välja ihadest;
järsku tatikad ringi tormavad
nad teinud lollusi
ööajal tagasi jooksevad
eiranud omaniku korraldusi;
kui tädi siia tuleb
siis kahe käega võidu onasin
mu .....
Ole Sina
Lase päikesel paitada palet,
lase tuulel sasida pead,
ole hetkes ja ajas, mis tuleb,
et olla ja tuua Sul head.
Naerata, loo ja ole ise,
lase tunnetel tulla enda sisse,
nii lood Sa endast inimese,
kes on tugev ja valitseb hetke.
Leia hetked, et elada endas,
ole see, kes Sa tahad, sisemuses,
sinitaevas Sind vaikuses embab
ka elu tormises olemuses.
- Tarmo Selter -
Meie ise
Vaikuses sõnu ei ole,
udus Sa miskit ei näe,
tormil on tormine pale,
on merel vaid külmunud jää.
Kui elus vaid oleks nii lihtne
seletus kõigil, mis meis
olemas on ju nii ehtne,
et lugeda neid lihtsalt võib.
On tunded ja hetked, mis meist
teevad need, kes oleme hetkel,
mil toimumas ühte ja teist
head meie ühisel retkel.
- Tarmo Selter -
Inglid teevad ilma
Välismaal õeldakse
et kui õues müristab
siis taevas keeglit mängitakse
adrenaliin müra eelistab;
inglid teevad ilma
ainult nemad just
loovad sooja ja külma
ja sajab alla kust;
ehk vihma ja rahet
märjaks sa saad
inimene, aga ei tee vahet
millega ingel märgistab maad;
või kui on tuuled
siis tehakse suitsu üleval
vastikut vilinat kuuled
kõik lendleb tänaval;
äike lunastab patuseid
olgu see ükskõik misasi
ja selleks keeristormid
et kahjusi korvata oleks huvitav asi;
rahvas, ärge avavage suud
kui lumekübemed langevad
lumi ei tähenda kõike muud
.....
Sellist armastust kui noortel...
Sellist armastust kui noortel
pole enam kellelgi
ometi meil oli kõigil
pole enam kunagi
Toonast armastust ei hooma
pole olemas su sees
pole niimoodi kui toona
annaks kõik vaid ühe ees
Sellist pole enam sest
mõned ära reedetud
mõned unustatud vist
paljud ära visatud
Kesk elu torme muresid
kesk kirgi patte nauding vaid
kesk valu vaeva valesid
ei kanna kaua unelmaid
Vanemal ehk korraks vilkab
tuttav tunne oma loole
näeb last kes meeletuna silkab
tuld mööda oma ainsa poole
Ei mõista vanad- kuis nad saavad
neil kõigil on ju ütelus
aeg ravima peab noo .....
Kes lükkas
Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati
Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu
Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod
Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv .....