Sõnale torm leiti 377 luuletust
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Meri
Mu südame hääles Sa kõlad
üle lainete kohina vahus.
Sind iga kord möödudes tänan,
sest hinge Sa tood mulle rahu.
Su tuules ja tormises pales
elan välja end siis, kui on raske.
Sind endasse hingata tahe
on suur, seda teha mul laske.
Su soolaste lainete vahus
puhkab nii mõnigi hing.
Su olemus toob mulle rahu,
kas tahad Sa aidata mind?
Su laine mu südame meres
tundelaevukest loksutab tihti,
Sa oled mu sees, minu veres,
luues kurbi ja kaunimaid hetki.
- Tarmo Selter -
2022
Loodan
Tuuled võidu-läbisegi
rebivad sügislehti puult
kuldseid lehti, mis neil kinkinud on sügis,
et silmailu oleks puul
Halle pilvigi on näha,
kust päiksekiired välja trügivad
sooja päikest ilmale vaja,
et elu maa peal saaks jätkuda
Loodan, et sügis ei kaota sära,
et tormituuled ei saaks paisuda,
et ilu ja rahu meilt ei võetaks ära,
et tormituultest maa
ei saaks räsida
Täht
Siin üksinduses tähti lugeda on aega.
Kui taevapimeduses silmad muud ei näe.
Mu põske paitades Sa oma sooja käega.
Sa oled täht, kes särab päeval, kui ka ööl.
Võin võrrelda Sind öösel täiskuu väega.
Võin silmades Sul näha tormist merd.
Kuid päriselt kui veel Sind näen ma.
Sul lausuksin, et armastan Sind veel.
Muutustes
Sättides sammud päikesesse,
võid leida hoopiski kuu,
sirutades käe äikesesse,
võib tabada Sind tuul,
üllatades tugeva vihmaga,
või pehmete lumehelvestega,
raheteradega, karge külmaga,
tuua kõike, mida luua veel saab.
Kõik elus on muutumas hetkega,
ei Sina seda mõjutada saa,
püüa elada elu sellisena,
et järele jääks Sust´ vaid hea.
- Tarmo Selter -
2022
Hing
Pole kellelgi valikut antud,
vaid olla siin ilmas lõputult,
läbi erinevate kehade kantud,
hing rändab läbi aja ajatult,
olles looduses väike ja suur,
luues head, kuid vahel ka halba,
olles tormides räsitud puu,
mis hellalt Sind tuule eest varjab.
On hingi rändamas varjatud rajal,
saatused neil mitut sorti,
on kõigil vaid armastust vaja,
mis parima välja neis toobki.
- Tarmo Selter -
2022
Lumi, HÄÄ - HÄÄ!
Pärast sula on tali tagasi
jälle paksult lund
sahk rühib teedel edasi
pikemaks venib tipptund;
torm Eestit üksi ei jätnud
meil polnud kõige hullem
on sitemaid ilmasid olnud
suur külm lumetormist hullem;
saime valget, mis nii suur
kui lebo, HÄÄ - HÄÄ!
tuleb sula, tehakse skulptuur
neegritel lund pole, NÄÄ - NÄÄ!
Mitmekesi
Varemete varju jäävad
jäänused ja praht.
Majakate majutada
laternad ja taht.
Lainemurdja töö on
mitte lasta tormi randa.
Seest suurte, väljast tavaliste
meeste muu on kanda.
Positiivse poole kostub
negatiivse naer...
Aga ilma teiseta
ei sõua randa aer.
Ta ei jõua, ta ei jaksa
täitsa üksi minna -
kuigi väga-väga tahaks
viimaks saada sinna.
Madaliku suunda liigub
mere tõusuvesi...
Usk ja lootus - jääme alles
kindlalt mitmekesi!
Varsti kostub laia vee pealt
kajakate laul.
Peagi paik on austusel...
Ja aususel.
Ja aul.
(Pühendus: Heiki Tomson)
/M .....
Ilmatüdruk
Ära ole tühja täis
vaat kui torkan õige kähku
tuule vilinal siis näis
palju oli- kõik siis nähku
Ära ole pilvi puutuv
kõu kõminat ja vihmanuttu
tihti mossitav ja muutuv
parem lahke näoga juttu
Ära kanna tormituuli
seespool vilinat ja ulgu
parem kaunistagu huuli
naeruhammas elu kulgu
Ära peida endas kuud
päästa põust ja särata
lase tondivarjud puul
öisel õuel ärata
Ära varja päikest päeva
kindlasti siis torkan augu
susse- suve näeme vaeva
teeme ristikutest rõugu
Ole minu ilmaneiu
minu ilma sinu ilma
lood mu üksildase laiu
tormitalv .....
Palun ärge lahutage...!
Vaikne kustumine vahel
võtab vähe aega.
Korraks seisatad - ja juba
suits see tõuseb taeva.
Pikalt põlemine aga
nõuab liialt jõudu!
Iga hommik ärganuna
lisaks toob vaid õudu.
Kuskil keskel toimub pidu
- seal, kus vaikus, rahu...
Sinna usku, armastust
veel küllalt juurde mahub.
Ärge palun lahutage
enne õiget tormi!
Hinged raju vajavad,
et ajada end vormi.
Keerisega kaasa minnes
rängalt kukud maha...
Keskme tummas vaikuses
näed nähtamatu taha.
Aja silmad avatud on
keset sinu laupa -
ootustega, lootustega
liitud hetke kaupa.
/Mari*Uri/
Päikesepuna
Nii kaunis on tõusev päikesepuna,,
virvendus katab merevee.
Kõrvus kaikumas kajakate kisa,
Tormi vist oodata õhtu eel.
Pööran pilgu üles taeva,
imeliselt vagane.
Maalin mõtteis pilvetupse,
päevinäinud lõuendil.
Paisub kajakate kisa,
tormituul on tulekul.
Meenutan siis oma isa,
kes vapralt võitles tormisuul.
Torm ta siiski alla neelas,
visad olid mõlemad.
Neli last jäid elu kanda,
ei nad vandund iial alla.
Ma ei kao kuskile
Ma ei kao kuskile -
ütles kord loomaomanik
äsja leitud loomakesele
kellest sai peagi uus üürnik
Päevadest saadud nädalad ja ka kuud möödusid
Pererahvas oli läinud, nad teise kohta elama asusid
Loomake oli jäetud aga üksinda maha
Ta vaid mõtles - ei keegi teda tegelikult taha
Ma ei kao kuskile -
ütles kord mälu oma inimesele
Inimene pimesi ka uskus
kuid aastate pärast koputas uksele Saatus
Inimesele diagnoositi Alzheimer
mäluke oli sunniviisiliselt minema aetud
justnagu tormipoisiga mänginud paber
mitte midagi polnud enam alles, vaid maha maetud
Me ei kao ku .....
Unustuse varjus
Taaskord mäslev tusailm
mu hingeoksi murdmas.
Rahu kaitsev süvasilm
on seekord alla andmas.
Tuuletormi marutaud,
kui põrgutule lõõmad.
Ei ole rahupaigaks haud -
need mõtted mulle võõrad.
Murtud oksa asemik
on puhasvärske võrse.
Arme varjav lehestik
loob peitva unustuse.
Külmas
Pragisevad külmakanged sammud,
kargelt matab tuule ehe rõõsk.
Soojendavad inimhinge hirmud,
veel enam kuumab iha-armulõõsk.
Sädeleva lume puistes hõlmad
tõmban koomale, et pisut kaitsta end.
Ebalevalt sulged oma silmad,
et ei uputaks su mõistust tärkav ind.
Huuled tunduvad nii pehmed - veidi kuumad,
külm jäetud nukralt omapäi.
Tuul tormab-pühib kuskil eemal,
nii on või hoopis nõnda näib.