Sõnale torm leiti 380 luuletust
Petetu
Kui manitseti, vaata ette,
siis ma ei kuulanud.
Ja alla lainteharja valge vahu
mind pillasid kui ristimisevette.
Nii petsid mult mu südame
ja hingerahu...
Ma olin kerjus vaid.
Kui lootsin enamat,
sain raasukesi pidulaualt.
Mu ego hukkus selles tormis.
Vastu kaid
ta paadi riismed hulpisid veel kaua...
Ise
Minu ümber on päikest ja tuult,
minu süda täis tormi ja vihma,,
minu hetkis on naeratust uut,
minu ajas on hetki täis vahvaid.
Tunne rõõmu sest´ kõigest, mis hea,
ole enesest parim versioon,
vahel juhtumas palju, kuid tea,
Sinust elu kõik ajas välja toob...
- Tarmo Selter -
2022
Elu on teekond
Rahutu raju
Mäslev meel
Oled teel
Ohtlikul veel
Purjesid sead
Hirm on
Kuid ometi tead
Pead minema
Sadamas õõtsudes
Roostetab raud
Puit määndub
Lõpuks on haud
Küll elavas vees
Ent mõtetult vara
Saab alusest sara
Laev peab liikuma
Tormides kiikuma
Otsima sadamaid
Jõudu kus koguda
Sihte seada
Alati teada
Elu on teekond
13.02.22
Tribüüt Tänakule
Oma esimese auto kaotasin
kui sellega kraavi heitsin
kruusateel (peaaegu) kihutasin
metskitsi nähes pidurdasin;
7 tk vähemalt laiasid
lähedalt eest tormasid
loomad teed vaevalt vaatasid
kui raieplatsilt tulid;
nii tegin tribüüdi tänakule
kes ka autoga kraavis palju
sarnane ta oskusele
mida Hyundais juhtub palju;
katkestasin sõidu enda ralliga
kah "meister" selliselt alalt
aga võrreldes Otiga
ei vea ma Eesti rahvast alt
Kõik peab langema ...
Kaose piir liigub
sinna, kus lõkkeplats ootab süütamist
üleilmne vaen taas kõrgub
ei tea, millal lubada pommitamist;
tahutud eelmiste ilmasõdadega
tules ja jääs kontinendid karastunud
aga kaitselubadesed poolikutega
kui kõigi hinged pole valmistunud;
ainult jumalad otsustavad, mis saab
need ihust ja luust kahejalgsed
mõnel käes on astrolaab
näha kaardil rahvaid vaenulike ja stabiilsed;
sa tead, kes su vaenlane
ja nii ka diplomaatia sõnab
mis sa teed, kui tugevam vastane
sinust üle sõidab?;
mis Ukrainas praegu toimub
on üks osa suurimast tormist
kahe r .....
Kuni surm meid ühendab
Meie elujõgi see
on must nagu süsi
tulles üle vee
kurjus kallastel rahu ei küsi;
kõik kellel püssid ja noad
ujuvad kaasas murule
enda arust tapmiseks on load
mida jagavad üleilma turule;
minevik end veres kastab
Keiser Putin mõju hoida loodab
naabrite erinevus kestab
kuni surm meid ühendab;
kõiki, kes Vene naaber
mustast jõest näitab oma palge
saanud maskeraadist siiber
Karu pilk suhetes on selge;
ja mida teeks ilma NATOta
Eesti, Gruusia ja Ukraina?
kasakad imesid ei oota
terastorm seal süveneb aina;
nende vilja eksport õnnestus
vahepeal, kui aeg se .....
Mässavad tormituuled
Tormituuled mässavad,
nii merel;kui ka maal,
mässab inimese hingki sees,
kel asi pole klaar.
Mässumeelsed vahepeal
oleme me kõik,
kui meel ja mõte selle peal,
et ühiskonnas puudub tasakaal.
Siis vaiki olla enam saa,
suus ja keelel sõnad,
hakkavad mässama,
nagu tormituuledki maa ja mere peal.
Suvi kestab edasi
Ära ütle, et suvi läbi sai,
sest mu meel on veel lusti ja rõõmu täis,
hinges ja südames on ruumi veel
ja suve nautimine alles poolel teel.
Ära ütle, et sügis kiire on tulema,
muidu hakkab mus miskit närbuma,
mu igatsev meel hakkab mässama,
mis võrdne oleks tormituultega.
Ei tähenda üks vihmapilv midagi,
sest suvel ongi ju sedasi,
et päikest ja vihma on vaheldi
ja suvi kestab ikka edasi.
Vereiha
Kas kuuled ajutist vaikust
mis muugib lahti rahust?
Luhansk on langenud
ning kõike on räsinud;
me kaevikus, siin perses
oodetakse parimat igat mehes
idanaabreid peatame
nende granaate tagasi heidame;
ainult adrenaliin alles
hoian kinni milles
ma veel elus ja valmis
ringi liigun tormis;
ja laseme püssidel rääkida
et tagasi itta rinnet rühkida
muudkui kasvab mu vereiha
kättemaks ja peatamatu viha;
saanud surmatud vaenlane
olla viimse meheni on meile omane
täägid ees, edasi kiirustame
ja esimesed vigased surnuks torkame;
ulja jooksja pikali lükkan
oma käe .....
4. juuli klatš
Peaks jänkidele õnne soovima
aga ka fakte sirvima
et, kuidas uu ess ja aa
ilma laimamata täna ei saa;
kui lõid kolonistid riigi
oli see põliselanike kodu niigi
kõlas prantsuse, saksa, hollandi keelt
ja valged oli briti aktsentidega meelt;
isegi George Washington
uskus, et inglane on
kui prantsuse kolonistidega sõdis
suurte kaotustega võit päädis;
pärast 4. juulit
arenes põrgu kõigilt
kes põliselanike hävitasid
valge mehe patud kasvasid;
kõige uhkemad teevad pauku ja grilli
ja puhutakse tänaval vilepilli
võtke seda rahu enne tormi vaatega
enne, kui .....
Ilma alistumata
Tead, et elu pole paigas
kui torm uuesti algas
ära ole teeskleja, vaid otsija
ning oma hiilguse leidja;
kuldne põld ja sinine taevas
seal maal on isepäine rahvas kurjaga samas laevas
nagu surm ja elu, mis malet mängib
nüüd 4 kuud stressi rahva õlgadele kingib;
ma tean seda tunnet
kui naabermaa lükkab rinnet
käib ta mõjusfäärist pääsemine
aga alati sellega kaasas põlemine;
verd ja soolikaid maanteel ja linnas
see saatuse hind Ukrainas
vabadus pole nõrkadele
vaid ainult julgetele;
jälle Karu püünisesse astus
ta väärt vaenlasega kohtus
Atamanil kurj .....
Kerensky rünnak
Ma tunnennii heinakuud
just täna 105 a. taguse sündmusega
kus pole midagi muud
kui käib idarindel torm terasega;
Alexander Kerensky, see mees
jurist ja revolutsionäär
kellel must kuub ees
moraalipuudus on kaotuse määr;
sest vastlakuul rahva ülestõus
vastu Austria - Ungari ja Saksamaaga
millega sõdurid polnud nõus
oli juulis kohtuda veel lootusetu surmaga;
tuli arvus 60 tuhat kaotust
koos Rumeeniaga asjatult kaevikus
olnud see viimane kord just
kus I ilmasõjas oli lootus;
hiljem Riia maha jäeti
ning enam keisririiki polnud
idanaaber nii väeti
ühtki s .....
Võta aega palun
Ära torma
Tark ei torma,
tark jookseb ajasäästlikult
pulsikella saatel
Kui mul oleks vaid piisavalt aega
aga ma ei kahetse ühtegi sammu
isegi kui need sammud täna oleksid mu viimased
Ma olen lõppude lõpust nii palju mõelnud ja tunnetanud,
et need lõpud ei kohuta mind enam,
need lõpud võivad tulla üllatusena
nagu ka lein, mis saabub kadunud ja kantud asjadega
Ma annan endale ruumi olla vaba ja olla aus
iseenda valikute suhtes
mitte kiirustada
kohaolekus
Võta aega palun
Mõte
Suured varblased,
rasvunud tihased,
kaneelivärvi pirakad hundid
ning nende enda loomastunud orgunnid
Ma patran niisama,
ajutorm,
sõnad,
mis lihtsalt tulevad pähe
Gangreeni vaetud vana liblikas,
võrgendkoi sööb ära mu tuhkpuu heki,
ei saa midagi teha,
elu kui selline
Pehme kangas katab sinu näo,
sööd konservkilu,
roosa ja kange kollane -
need on ülimad, kui sellised
Ahvipärdik tuleb kahel jalal,
ütleb, "Uhuu",
vaatab,
taevas noorkuu
Ja sedasi,
hüppab üle heki,
nagu puhtalt,
ei jää üldse kinni,
seejärel teeb naljakat häält
ning as .....
Mehed soomuse taga
Kui võidupäevale mõelda
siis justkui kuulen hääli soomusrongilt
neil meestel lugusi õelda
mis jäi alles saksa keisririigilt;
et luua esimest vabariiki
need mehed soomuse taga
kutsuti üles kõiki
tegid võitu tormijooksuga;
need, kes olid lojaalsed kunagi
uuel ajastul võivad kõik vabalt hingata
mälestus ja au ei mata kedagi
kes ei jätnud võitlemata;
kõigi julgete nimed on autahvlil
et võita lahing juunikuul
on see tähtis päev väikeriigil
puhub täna soe suvetuul
Sina
Kui ma Sind ükskord nägin,
Sa olid särav ja päikest täis,
kuid päikesest ei näinud ma läbi,
enne kui torm see üle meist käis,
kaotades sära Su silmist
mustade pilvede taha,
see hetk küll oli vaid ilmsi,
kuni lõpuks ma vaatasin maha.
Siis võtsid Sa kinni mu käest,
paitasid hellalt mu põske,
Sind taas kord ma päikeses näen,
kaovad udusse pilved nii rõsked.
- Tarmo Selter -
2022
proovisin pisut hõlmata
Noorte luulealmanahhi „Grafomaaniat“ lugedes
ah kõik see tahab alles veel
sõnadesse voolamist
mu oma veri soontes
tema hõõgumine jahtumine naha all
su sõrmede paitused mu näol rindadel
tühi õhtune tramm meie pilkude puudutused
pokaal veini üksteise vastu liibumine
tantsides õhtu hämardumine
lehtede langemine sügisel linna pargis
tänavalaterna posti vari kuu veelombis
see mis kärestikuna vahutab ja tormleb mu
sees alles on riimideks saamata
kõige hullem et ma ei oska kõige sellega
midagi peale hakata
rusikaga kildudeks raksata
otsast peale uuesti haka .....
Loodus
Metsavahel ringi kondas,
väike karupätakas,
ninapidi samblas nuuskis,
käpa all olid mustikad.
Karupoeg oli nõnda armas,
karvane ja pehmeke.
Meelitas end silitama,
kallistama, mopsutama.
Kus on aga karuema,
äkki polegi tal teda?!
Tavaliselt karuema,
jalutab koos poegadega.
Vaevalt nõnda mõelda sain,
kui põõsas kahte-lehte käis.
Sealt välja tormas karuema,
möirgas nii, et mets kõik kajas.
Nüüd ei võta ma iial kaasa linnupoja,
kes samblas tasa siutsub
ja teeb hädakisa.
Küllap passib kuskil linnuema
ja mind ei aja enam mure taga.