Sõnale tous leiti 592 luuletust (uued)
Tulnukas 2
Tuli valgus taevas
üks võõras liik kosmuselaevas
pljana seisis sauna ees
oranži vestiga mees;
ei tunne Valdist kohe ära
omavahel puudu on sära
käiakse teiste vitupeadega saunas
endine oss omadega paunas;
naine kingituseks sai suu valgeks
mehisem mees tuli marjaks
kes varjutas oma sõpra
abipolitseinikust vaese tõpra;
ja nearderdhaalaste kultus
puhtalt irooniast sõltus
Rait on arst ja abikaasa
ei jää vaktsiinist tasa;
Jarmo peidab end maa all
toas ümbritseb fooliumist vall
tõe rääkis, mis Eestis toimub
ja aeglaselt Tulnukas aimub;
ja isegi Päts
ja .....
Loodus minu ümber
Soe tuul mu kõrvu paitab,
lilli täis on metsaviir,
linnupoju pesast ärkab,
kuldne on esimene päikesekiir.
Kasteses rohus jalg astub,
õhk taevalikult värske on,
lombis konnakene krooksub,
ilus tiik ta koduks on.
Lilleõielt lendu tõuseb liblikas
hea tunne hinge silitab,
süda sees mul laulab,
silm ilu kõikjalt püüab,
mul kevad vastu hüüab!
Sinu Naer....
Läbi hommikutundide mustava udu..
Huulil nakatav naer, nii mäletan sind.
Sa läksid, sinust maha jäi vihmane sudu …
Ja sinu naer, mis on vallanud mind....
Selles elus me ilmselt enam ei kohtu…
Kõik mis on ilus kord tõuseb siis vaob…
Minu haavade raviks pole sobivat rohtu..
On vaid sinu naer ja seegi kord kaob..…
Kevade
Lumi vaikselt talla all
on leidmas oma kohta
sulavetes kraavis küll
nagu oli loota.
Kevade on leidnud tee
tagasi me juurde,
luues korraks sügise
enne veel ka suve.
Kraadid tõusmas suure hooga
ülespoole plussi,
juba homme hakkab looma,
näha saab ka ussi..
Mina istun, ootan päikest,
linnulaulu kaja,
hoides iga hetke väikest
sellel kaunil ajal.
- Tarmo Selter -
2024
Talvetrall
Oh kui tüütu oli tõusta,
vihma kallas ladinal,
kraade plussi oli jõudmas
väga tubli viiekas,
kuid va´ ilm, Sa salakaval,
nulli viisid ilma just,
tehes nägu, mis ma ajan,
teeseldes ka üllatust.
Miinuseid siis tasa-tasa
lükkad muudkui alla,
jäisel teel siis sala-sala
libedustki annad,
luues tunde nagu oleks
käes meil ikka talv,
kevad varsti jälle tuleb,
lõpeb talvetrall.
- Tarmo Selter -
2024
Tädi Sofia sai õndsaks
Perenaine tahab tagasi neitsilikkust
et muuta ära seda tüütust
milleks saanud tema elu
saatus kohtleb teda nagu lelu;
kas tõesti on ta neatud?
hukatusse olemasolu seatud
sellele saaks vastata Taevaisa
soov teda näha on visa;
kirikukellad helisevad pühadel
seal moraalitase kõrge õndsatel
Sofia mõtles, et hakkaks nunnaks
ja oma kohustused põrgu saadaks;
olla ema ja lesk, adjöö
see on kõige nõmedam töö
nüüd pojad omaette jätab
Jumalakotta rahus tõttab;
seal peldikupotil istus
lunastaja Jeesus Kristus
ootas ära junni
mil näppis oma munni;
lõhn .....
Õhtu vanalinnas....
Kodunt välja ihkas hing….
Polnud ammu kuskil käinud…
Pintsak selga, jalga king….
Minutiga olin läinud…
Mõtlesin siis kuhu minna…
Hõrku maitseid nõudis kõht…
Seadsin sammud vanalinna….
Klaariks pea lõi värske õhk..
Kaunid kohvikud ja baarid…
Voolab vein ja maitseb toit…
Aega veetmas õhtu staarid…
Käib pidu kuni tõuseb koit…
Kaasaks juhtus veetlev neidis…
ilus meik ja hõrk parfüüm…
Kaunis neiu roosas kleidis…
Hingele kui hea ensüüm…
Mõttes kandsin neidu süles…
Kas ma rahuldust sest sain?...
Ehmatasin voodist üles…
Kõi .....
ema tee mulle
ema tee mulle tänagi pai
nutt tuleb kurku
sellest mis ilmas
maailmast mis jäänud
rahust ilma
vett tõusevad täis
kogu aeg silmad
ema tee mulle tänagi pai
võta hingest ära see
valus ai
*
hetk möödunud suvest
nagu hommikusse
valgus üle päeva serva
elu hetke valgub
kõik on taeva all äkki
justkui üksainus suur palvus
õitseb tee ääres edasi
harakputk all järvel
kullendab kupp
aias lahti on õied
kartulil lõvisuul
koltuma pole hakanud
maja otsas kask sädele
tuules tema vask
veel ilm pole
õite lõõsast tühi
suu suve koht .....
maailm täna
jah lase mul minna
pilvede lahkumisse päevast
valguse tõusmisse ehast üles
hoida kinni lumelillede
jahedast kaelast
öösse minna nendega ühes
olla mäe taga sookurgede
trompetihääles
kurguni kevadvete tulvas
uduks madalal Emajõe kohal
kurbusest täna siiski
tulemata jäta
kevadpäev üleni kuldselt
ära las lihtsalt valus kohab
heidetud söestuma tulle
Kevade igatsus
Mu süda rahul on,
et oled siin mu kevad.
Sind ootasin
ja igatsesin kõige enam.
Liblikad on siin ja puha-,
meeleolu tõuseb lendu üha.
Oksal linnukene-,
äsja saabunud,
linnukene oksal, kevadlaulud nokal.
Rohelisel rohututil kastetilk on peal,
laane taga kägu kukub,
kukub kuusikus.
Ilu kukub kevadele,
iga päev on uus.
Peol
Pidu meis endis väljus raamidest,
sellest tekkis üks korralik mürgel.
Nii mõnigi ontlikest daamidest
leidis end keerlemas karusselli pääl.
Sai kõnesid peetud ja räägiti heast
kaunis kontsert paitamas meeli.
Üks väärikas isand viimasest reast
tõusis püsti ja laulis ka.
Tolle õhtu lustakal foonil
unus argihalluse taak
ning peojuht kelmikal toonil
lausus sõbrad, me elame veel!
Jeanne d'Arc
veel hall on taevas, õhk nii rõske,
unistad päikesest, mis paitaks su põske.
ka pehmest tuulest, lainetes veest,
ent soojus ise- see tuleb su enese seest.
su raske töö kandnud on vilja,
sest tõusid vara ja voodisse said hilja.
ometi, vahel ajas kaotasid end ära,
kuid silmist see ikka ei võtnud sinult sära.
sest särad sa endiselt, ja paned tähele
neid linnukesi, väikeseid, tasa lähened.
nad kaunimalt laulavad, kui publikuks sina,
sa tood neile rõõmu, vaikib murede kisa.
Emakeelepäeval
Ikka ilusaid päevi kevad kingib
meelele ja keelele.
Emakeelepäev toob sära silma,
kaunid sõnad huulile.
Oma emakeelega ma õnnistatud,
hoian hellalt ja armastan.
Emakeel on kallis mulle,
pole temast kallimat.
Päikesetõusust loojanguni
kevad emakeelepäeva kaunistab.
Päike oma sära peale kallab,
kallab nii, et küllalt saab.
Ses päevas kõik peab kaunis olema!
paadis
penikeelte kitsad lehed
minemas jõe vooluga
kogu aeg kaasa aerude
sulpsatused aegajalt vette
lõhkumas järve peeglit
hommik on kohal
udu otse tõuseb üles
kui vähe on tarvis sõnu
et hetke pritsmetest märga
niimoodi hoida
nende vahel süles
tulla niimoodi koju ühes
Tööle!!!
Lumi sulanud on ära,
pane kohe valmis reha,
labidas too kuuri alt -
kui ei kaeva, tõuseb malts.
Kummikud veel pane jalga,
kevadhooaeg kohe algab,
kindad tõmba enne kätte,
muidu jääd Sa kohe hätta,
muld see läheb küünte alla
järele ei tohi anda,
tööd tee ära, mis Sa passid,
muidu suveks peenrad sassis.
- Tarmo Selter -
2024
EEK vs. EUR
Kroon see mitu aastakümmet
tublilt pidas vastu,
kuni tuli EURo-ike,
hind see hoogsalt astus.
Kaubad oma väärtusega
jõudsid sinna, kus
inimesed säästudega
nõudsid lohutust,
sest "EI EURO HINDA TÕSTA"
oli vaid suur vale,
praeguseks, kui miskit osta,
saab keegi teine alet.
Kokkuvõtvalt nüüdsel hetkel
väärtus varsti sama,
kuid on hinnad tõusuretkel,
palk see ikka madal.
- Tarmo Selter -
2024
mõtlevaks kaaslaseks
teistmoodi kui kuu
elutu maale
oled kaaslaseks
päikese tõusule loojangule
lillele aias õunale oksal
pilvele ülal
sulguvale võilillele
maantee ääres
helendavale Linnuteele
selgetes tähisöödes
liblikale nektari järele
õiele laskuvale
olla selle kõigega koos
aina kangemaks läheb
veres kogu aeg see soov
lumevalgest leheroheliseks
männil maja taga
sulast oksad märjad
okas rohelisem
talv saab otsa viimaks
lumi valge sind enam
piina ta puhtus kiiskav
meeltele tee liiga
taas ilm saab lumevalgest
sumisevaks leheroheliseks
taeva alt kaob lumi
ta õhku tõuseb ära sureb
enda järel ohkega ukse sulgeb
rõõm sind jälle täidab
iga loik kui peegeldab
avarust ja taevast
saad kinni võtta elu kaelast
