Sõnale tted leiti 759 luuletust
Tasa nutab pilveke
Täna taevas pilvine
tasa nutab pilveke
peitu pugend päikene
kurvalt siutsub linnuke
Tuul veab tuules vihmapiisku
üle ilma laiali
mesimummil lilleõiel
raske lennata taruni
Päevas täna vähem sära
jõuaks juba õhtuni
homme kindlalt päike särab
süda mulle ütleb nii
Lasta lendu mõtted
Lasta lendu mõtted,
et kasvame taas lahku...
Isegi, kui otse ütled,
tunded need ei jahtu.
Vahel elu läheb nii,
nagu sa ei soovinud.
Oleks ette teadnud, siis
polekski ehk proovinud.
Süda aga omas taktis
kirjutab süžee.
Meeldid, jääb see faktiks,
igavesti minule.
Isegi, kui kaugel minust,
oma rütmis kulged taas.
Päevi täites, mõeldes sinust,
kannan endaga sind kaasas.
HIRM
Hirm hirmutab
ja astub mulle vastu,
ta sünge on
ja vaatab otse näkku.
Hirm tuuseldab mu sees
ja mu ümber,
und varastab,
mõtetes kümbleb.
Hirm mind ära tunneb,
mina hirmu,
hirmu vastu võitlen
ei kannata, et mus tungleb.
Maha surun hirmu,
mis tugev on mu sees,
ma ei anna hirmul armu,
säru talle teen.
Võitu saan kui hirmust,
siis kindlameelsem meel,
mõtted kõik on kained,
õigeid asju teen.
Tervis*
aeg-ajalised ergastusmomendid
pidev janu millegi järele
tervise järele
väsinud passimast linade vahel
keerutades
nii võin kaotada pea
väsinud rabelemisest,
mis kuhugi ei vii
väsinud,
vahest lihtsalt elust väsinud
sulgen silmad
sulgen mõtted
tühi on pea
ainult see keha raskus
keha tihkus
keha sitkus
keha lihaste sümbioos
mind edasi viib
ilma tugeva kehata
pole head tervist
ilma hea välimuseta
pole tervet hinge
kõik dikteerib
sammud loevad
tuhanded loevad
raha tuleb igal võimalusel
avab akna
nii linnulaululises mais
See tunne
Kas tead seda tunned,
mille eest pole kaitset.
Mis langeb su peale kui komeet,
mis tundub kui teine planeet.
See särama paneb su seest
ja tundeid tundma hingest.
See hõivab kõik su mõtted,
kaovad enesetapumõtted.
See tundub nagu viimane hingetõmme,
kui kuulen kellegi samme.
See teeb mu hingetuks,
justkui uppunuks.
Nüüd vaja läheb elustamisvõtteid,
pole enam muremõtteid.
On vaid meelepetted
ja etteheited.
See tunne on armastus.
See on nagu elumuutus.
See on nagu valgus tunneli lõpus,
nagu viimane päev suvelõpus.
Kuuvalges
Õhtul kuuvalges kõnnin,
taas ellu ma sünnin.
Tähistaevas särab,
keegi kaugel naerab.
Tuule kohin mu kõrvus,
südames mu hoolivus.
Vihmapiisad langevad,
mõtted mind painavad.
Kuulen kellegi samme,
keegi mängib trumme.
Veeloigul mu peegeldus,
rõõm mu sees kadus.
Sina
Igal aastaajal on sinu nägu
igal hommikul on sinu värskus
igal padjal sinu soolapisar
mis langenud läbi öö
sind otsides
igal päeval on uus hommik
igal õhtul uus öö
mis toob rasked mõtted
taas palgele
kus olid nad eemal
askelduste aja
ma kopeerin sind
liialt palju et mõelda ise
andestust, kui sekkunud olen
sinu raamatukogude riiulitesse
kahe peale kokku ehk saaksime ka
Dorian Gray portree
mis ennast imetlevalt
paneb kahtlema
iseenda tões ja väes
Kombits
9 aastane tüdruk on oma sängis
mingi asi lookleb ta peal ja taga
ta ei tea, mis mängu ta mängis
päev varem ühe võõraga;
see on kui mälestus, mis ei lase lahti
isegi järgmine aasta pärast kooli
istudes kiigel peab ta vahti
kojuminekust veel ei hooli;
sest mõtted ümber trauma keerlevad
mida kombits hoiab meeles
kehaosad ja sinikad ikka valutavad
pole head kuulda ta keeles;
millal on aeg õige
et oma väärkohtlemisest räägib?
isase puudutus on kui lõige
pubekana valus mälestus nöögib;
iga kord kui ta poiss intiimsust tahab
pigistab kombits kaela ümbe .....
Lahkuminek
Lahkun sinust kallis kodu,
head aega jätmata,
sest minu hing ja minu süda,
need jäävad sinuga.
Kaugened mu kallis kodu,
katus, korsten veel paistavad.
Silmis pisarate rodu,
tunded hinge matavad.
Ei ma reetnud sind mu kodu,
ega mõelnud hüljata.
Mul suur on minemise valu
ja süda kipub lõhkema.
Hüvastijätmist ma ei talu,
pisarsilmi jään sinust mõtlema.
Minu hing ja minu süda,
jäävad igavesti sinuga.
Mõõkade torm
See on me pime õhtu
kuis tulnud aeg
torgata mõõk sakste kõhtu
et lõppeks võõra vaeg;
püha vanne on antud
hiiemetsades
põlevad mõisad ja kirikud
tõuseb vaen kohalikes matsides
kelle arvamused on avalikud;
see päev
maagiline nagu lihavõtted
on tuntud jürikuul
koondunud ühised mõtted
iga eestlase suul;
mõõkade torm niidab nad kõik
kelle kurjus kanda kinnitab
kostub sõjasarve hõik
see vere voolamist teavitab;
au tänapäeval me anname
pühendudes ühtsuse kursil
iseseisvuse vaimu kanname
kodus ja võõrsil
Kurbus
Miks lasen kurba muusikat oma südamesse,
meelega,
kuigi tean, et süda kurvastusest võib lõhkeda,
aga ma kuulan ja piinan oma südant edasi,
mul hea on sedasi.
Tunnen, kuidas südames voolavad veed,
otsides väljapääsu teed.
Nutan enese sisse,
otse oma südamesse,
hoian pisaraid tagasi,
vahest parem on sedasi.
Kohtumised
Mul ei ole sulle sõnu
laulukatse nurjus
järgneb vaikus- piin ja mõnu
sõnadeta kurjus
Tunnen külma õhu fronti
udu tihedust ja rõskust
mööda nahka verd ja konti
hinge jõudev valu laskus
Matan mõttes mitu keha
ammu ilma sinu vaimust
mida eksiga veel teha
karistuseks katkend lõimust
Helged mõtted parinaga
heidan- üksildus mu selts
lahkun- minnes pori taga
ees on helgus- igikelts
Hulgun ulas külmun kõngen
elusõnadeta hauas
lumelagedatel langen
metsas kajad: "Kaua's kaua's"
Kandes ennast- jäätund vakka
mõeldes lauluväega linnust
ükskord sajandite .....