Sõnale tted leiti 758 luuletust
Süda kutsub
Tule palun jõuluks koju,
niigi lõhkemas mul rind!
Tule kasvõi paljajalu,
ma ei lakka armastamast Sind!
Võin ju Sulle vastu tulla,
tuisuga või tuisuta.
Süda kutsub Sinu juurde,
ütle vaid, kus viibid Sa?
Igal aastal jõuluajal
öötaevas pimedas,
vilgub üks tähekene, mulle särab,
siis tunnen, et oled mul nii lähedal.
Tule palun jõuluks koju!
Leia kodupoole tee!
Ekslend oled laias ilmas,
kas mind mäletadki veel?
Siiski kuusepuu toon tuppa,
ehtimine rõõmu teeb.
Igal riputatud ehtel
üks südamesoov on sees.
Küünlavalgus jõudu annab,
muremõtted eem .....
Jõuluootus
Jõuluootus toob armastust juurde
tunned, kuis hellus voolab südame
Jõuluaeg toob kauni tunde
suurt rõõmu hingele
Jõuluaeg toob mälestusi
korjab välja hinge seest
Jõuluaeg toob pered kokku
mälestab hingi, kes taevateel
Kallis, kallis jõuluaeg
ootan sind nüüd iga päev!
Päkapikud
Päkapikud suures ringis
mõtted kõik on ringi sees-
Mida viia lastel kingiks,
millest puudust tunneb meel?
Päkapikud plaani peavad
igal aastal täpselt nii.
Kui on plaan neil välja mõeldud,
lähevad kõik laiali,
luurele, vat sedasi!
Igal oma osa täita,
sussike on aknalaua peal.
Lapsuke, kes kinki ootab
on olnud pai, viisakas ja hea-,
Päkapikk kõik soovid täidab,
tal lahke meel ja süda hea.
Jõulud on nii lähedal
Jõulud on nii lähedal,
süda ütleb mul,
rõõm mu hinges askeldab,
tegemist on küll.
Kuusk mul silma pilgutab
igal hommikul,
valgus vastu naeratab,
kuusel sära küll.
Jõuluootus magus on,
rõõm sütitab meelt.
Jõuluaeg on kõikidest ilusam,
ta tulek rõõmu teeb.
Jõulurahu
Puhka kallis jõulurahus
mu armas kaasake
ja mu väike poja kallis,
kel hing veel nooreke.
Jõulusära puistan täna,
ehin kalmuteki ära,
küünlavalgus toob juurde sära,
kauniks muudab advendiaja.
Veidikene juttu puhun,
hing mul tahab rääkida
sellest, kuidas mul on läinud,
kuidas süda saab valuga hakkama.
Advendi-ja jõuluaeg on parim,
mil saab südant puistata,
olla mõtetes kaua, kaua,
viibida koos teiega.
Ringkäik talvises metsas
Kuuskedele valgust heidab
taevas valge kahvatu kuu.
Lumised on põllud, aasad,
tulekul on jõulukuu.
Härmatunud oksal istub
punakõhtne leevike,
külmunud pekitükki nokib
väike rasvatihane, kel punuke on tühi veidike.
Metsarada on imeline,
jälgi täis on metsateed.
Kitse jäljed, haavikuemanda jäljed,
hõlpsasti ära tunnen need.
Valge talv end kõikjal näitab,
hea on, kui ta pehmeke.
Lumehelveste õrnas sajus,
ilusad mõtted liuglevad kaugele.
Ilus oled advendiaeg
Advendiaeg on ilus ja hea,
teda ikka meeles ma pean.
siis küünlad löövad särama, süda kiirelt põksuma
ja hing täitub rahuga.
Valge lumi advendiaega ilu toob,
ehitud kuusk rõõmsa meeleolu loob,
hingesoppi ootusärevus poeb,
advendiaega kui imelist muinaslugu loed.
Ilus, ilus advendiaeg, meeles ja hinges oled mul kogu aeg.
Sära silma kõigile,
rahu hinge, südame!
Luuleringis
Luuleringis kõik on koos
luuletavad täies hoos
pliiats jookseb paberil
mõtted peas on ärevil
Luuletaja hing on habras
süda nutab, kui elu hoope jagab
kannatab ja kannab koormat
tihti kurvameelne näib
Siiski luulering on rõõmu täis
seal mõnus jutuvada käib
hea tunde annab südame
jagatud saab rõõme kõigile
Päkapikula
Tule suur ja tule väike,
tule kogu perega,
Päkapikulasse kõik me
püüame ära mahtuda!
Päkapikulas on tore,
rõõmu ja lusti on kuhjaga.
Seal me oleme üks suur pere,
pole kurbust, pole nuttu ka.
Päkapikulas ei maga keegi,
nõnda energiaküllane on see maa.
Päeval ööl ei ole vahet,
aeg ei iial otsa saa.
Päkapikula avatud on talvel,
kui paks ja kohev lumi maas.
Päkapikulas alati on valge,
suurt rahu leiab jõuluaal.
Tule Päkapikulasse juba täna,
leia üles muinasjutumaa!
Seal on soojust, hellust, valgust palju,
rõõme jagub kuhjaga!
Väikese päkapiku suured tunded
Nägin päkapikku kuuse taga,
istus seal ja oli vaga.
Habemel kiirgas valge lumi,
hõbedane kuub ulatus põlvedeni.
Ta üle kuldne kuukiir säras,
ja lumetutte täis oli kuusepuu.
Lumehelbed langesid tasa, tasa,
õrnal naerul oli päkapiku suu.
Ei saanud ma kuusest eemale minna,
koos päkapikuga jäin valvama sinna.
Nii hinge läks mul see eriline kuusepuu,
valvama jään teda terve jõulukuu.
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel
Mu õuel sirgub kuusepuu,
selle istutasin ise,
kui väike lapsuke olin veel,
koos üles kasvasime.
Käharpäine kuuseke
mu südant rõõmustab,
ta igihaljas, okkane,
ta hinges sügaval.
Kui saabub kaunis jõuluaeg,
siis ehin teda ma,
kõik oksad katan iluga
ja sära toon säraküünlaga.
Tore, kui lumehelbeid sajab
õrnalt kuuseokstele,
siis minu süda koos kuusepuuga särab-
Kõik mõtted mõlguvad jõuludel.
Ilmaelu
Kuigi sompus on maa ja taevas
ja hing mul kisub nutule.
Ma siiski püüan üle olla vaevast,
et süda sees ei rebeneks.
Nii mõttelõn ga aina ketran_,
vahest olen suves eneses.
Päiksekiiri sülle kahman,
laiali pillutan sügisel.
Nii turgutan ma oma hinge
ja säästan südant valudest,
et oleks vähem elus pinget,
et kõikjal oleks rahus meel.