Sõnale tted leiti 759 luuletust
Uksega kohtingule
Kohtingule lähen ma
Nagu ikka - uksega
Panen enda ukse maha
Astun tema ukse taha
Koputan ja ootan veidi
Hõikan teda nimepidi
Kella lasen - pole vastust
Võtmekimbu haaran taskust
Korda mööda võtmeid pööran
Ei sest tolku - kõik on võõrad
Mõtted otsas, pole mahti
Kuidas saaks ta ukse lahti
Äkki ootamatult siis
Ta ukse avas väheke
Imekitsas uksepilu
Astus ukse lävele
Pool muljet, poolteist pilku
Kogusin vaid kokku ma
Hea, et leidsid aega tulla
Tore oli kohtuda
Enda terasukse reipalt
Haaran oma selga
Uks on jube raske küll,
Kuid raskust ma ei pelga
Kella .....
Pöördes ilm
Päike piilub pilve tagant,
täna veidi aralt.
Kogu taevas tinakarva,
hiilib vihmasagar.
Tuulesuu on soe, kuid vali,
liiva üles keerutab.
Tulemas on kõuemürin,
kuskil juba paugutab.
Valged raheterad suvel!
Aga nad ei riku meelt.
Üllatusi pöördes ilmast,
tuleb aina juurde veel.
Death - Within The Mind
Muutes oma meelt seestpoolt väljapoole
Üle saada hirmust, mis pani sind kahtlema
Alateadvusesse talletatu jälgimine
Usaldades oma sisetunde vastuseid
Vaata pimedusest mööda ja kasuta oma energiat
Õpi nendest piltidest
Mõtted, mida me nimetame unenägudeks
See jõud peitub mõistuses
Omanda tarkust läbi võimete
Muuda seda, mis tulevikus tuleb
Valu ja viletsuse vältimine
Vaata läbi võltsingu sellest, mis on tõeline
Otsuste tegemine selle järgi, mida tunned
Ela tuleviku ja mitte mineviku nimel
Nõrgamõistuslikud ei kesta kunagi
Nägemuste tajumine, mis korduv .....
Õnnekoht (2018)
Kaugel, kaugel maailmas,
kuskil, kus ei ole olemas aega,
on olemas minu unistuste laegas
Vajub pea padjale,
tõusen ma kaugele, kaugele
Silm muutub uduseks,
teed ja tänavad muutuvad koduseks.
Kaob ära reaalsuse kuppel,
tulevad esile uued mõtted
Saavad olema tegemised,
mis ei ole leidnudki mujal esinemist
On olemas see koht,
kus puudub hädaoht
See minu õnnistus, see minu õnnekoht
külm on
külmas toas ma istun
nii külmad on mu mõtted
vannis ligunemine pakub vaid ajutist lahendust
mu vereringe probleemidele
tilgutite all
võlgadest vaba
tunnistatud tervemõistuslikuks
ilma ühegi paheta
kui vaid tundlikkust ees ei oleks
eksisteerin oma külmas kuninglikus toas
kus tapeeedimustrid räägivad iga päev eri keeltes
need, mis ise oma kätega sinna kinnitasin ja panin
Usun uutesse algustesse
kvartalite vahetusse
lahtistesse autodesse
juhilubade saamisesse
armastuse taasleidmisesse
Kui elu on su vastu julm
Vahest on nii, et elu sind maatasa teeb.
Ei rõõmusta siis päike särav,
ei lilli taha näha silm
ja kogu aeg on pilves ilm.
Ei suuda voodist tõustagi siis,
ja ei tahagi, et uus päev jõuaks sinuni.
Siis keha rampraske on
ja mõtted mustad kui sünge öö.
Siis ilus linnulaulgi tundub kui musta Kaarna kraaks,
...vaaks, vaaks.
Siis tunned, kuidas elu sind enda alla matab
ja väljapääsud kõik kinni katab.
Ühel hetkel tunned siiski jõudu endas
ja saatuse kiuste püsti ajad ennast.
Püsti ajad ennast ja vaatad päikse poole.
Vaatad sinitaevast selget
ja mõtted trügivad .....
Paine
Täida energiakeha augud,
ära ripu küljes,
ära klammerdu
Ütlen seda nii endale kui ka Sulle,
sest ma tean, kui raske
on ketravate mõtetega, mis on iha täis,
ennast magama panna
uinutada
Ja kui Sa hommikul ärkad,
on Su mõtted ikka samad
ja kui mõte on muutunud, siis Sa ei panegi seda tähele,
kui vaid teadvustad, oh, ma täna ei mõelnudki
keskendumine oli mujal
Energiakeha tahab visata nagu lasso või päästja nööri,
palun aita ja tiri mind tagasi Koju
Lähme veedame koos aega ja hõljume koos oma udupilve sees
Kõik ei ole nii ideaalne
Või siiski on?
Elu
Mind heideti otse elule sülle,
kui täis sain kuusteist.
Elu ei olnud meelakkumine ka enne,
sest polnud mul ühte koma teist.
Muraste mõis lastekoduks oli mulle,
seal veetsin oma lapsepõlve.
Isa ja ema mul teadmata,
armastus ja arm nende poolt saamata.
Nii kasvasingi üles, karmi elu süles,
pole elu mind hellitand.
Tihti tunnen valu, kuid valust saan ma jagu-
Elu mind on õpetand...
Põhimõtted
Kui pean seisma üksinda,
seisan üksinda
Kui pean teiste peale lootma,
loodan vaid endale
Kui pean kellegi teise järgi ootama,
ma ootan
Üksinda seisavad vaid kõige tugevamad,
kuid keegi ei suuda püsida eraldi,
mitte iial ei suuda keegi ellu jääda vaid sedasi
- koos me püsime, eraldi me langeme
Kolavad mõtted öös
Tasane tuul raputab aknaluuki,
värske heinalõhn tuppa poeb.
Taevas krõbistab vihmapiiski,
päike pilve taha poeb.
Hämarus kallistab metsatukka,
raputab udu kaenlasse.
Öökull huikab pimedusse,
poolkuu valgustab metsa äärt.
Tuul veel raputab aknaluuki,
kiiksutab mind unele.
Vihmapiiskade krabinaga,
tuleb magus uneke.
Paokile jätan aknaluugi,
sest mõtted öös kolavad veel.
Ma sulepadja pehmeks klopin-
Head ööd! Head ööd! Head ööd!
Russia On Ice
sa arvad
et ma olen selle ära teeninud
sa ütlesid
et ma olen loll
kõik mu mõtted
on nagu kivisüsi
aga "venemaa jääga" põletab augu
ei suuda joomist peatada
ei saa lõpetada olemast mina
kui ma sind kutsun
kas sa tuled
ja kas päästad minu?
ma näen
et kogu asi kukub kokku
ma põletan selle maha
no mida kuradit sa ütlesid?
sa ütlesid
et vihkad mind sedasi
see on kõigest aja küsimus
piisk ookeanis
märkimisväärne liikumine
selle külmaga ei sula midagi
aga "venemaa jääga" põletab augu
ma näen
et kogu asi kukub kokku
ma puhu .....
Valguse varju loovuses
Valguse varju kuldkollane mäng.
Päikese loojangu eel.
Linnuema unelaulu unustavas kõlas.
Puudesalus tibukollases majas päikese pleekinud kaldal.
Malbe tuuleke tansib lehega valssi.
Minu mõtted on laiali viskund.
Vabanev, unustav, unelev hing trotsib elude kindlat progressi.
Moraalne moraalitus boheemlase hing,
pole loodud ratastel käima.
Klaas, müür ega asfalt köites hoia loova loovuse lõputut siugu.
mõtted Elisabethi Pausi lugemise järel
vaid jätkuks elu ime
kord valge oleks
siis jälle pime
kord juuli leitsak
sügishall kordamööda
kevad suvi sügis talv
taeva all
alles oleks kala vees
õhus lind rohus lill
kõrvus heldelt emakeel
täis elujanu me kummaliselt
nõtke meel tänus kaua veel
Lilleõis ja mesilane
Lilleõiel mesilane askeldab,
lilleõis magus, mesilane rahul.
Õrn lilleõis mesilast kostitab,
õrnal lilleõiel süda on magus.
Mesilane lendu tõuseb õie pealt,
teab, kus on mesitaru.
Minulgi sahvris on meepurgid reas,
olema peab ikka varu.
Ma mõtlen mesilase peal',
Ikka lendab mesipuu poole...
Unelainel
Unelainel üles-alla,
kiigub väike laevuke.
Laevukesel hea on olla,
seal mu unenatuke.
Unelaine tasa, tasa,
kannab laevukest kaugele.
Kannab mõtted kaugel ära,
muremõtted eemale.
Unelainel hea on olla,
nii sügav on unenatuke-
Et ei tahaks ärgatagi,
tagasi jõuda reaalsusse.
Ole ja ela
Ole ja hoia,
endaga kanna
kaasas kõik hetked,
tunded ja mõtted.
Ela ja hinga,
et elule anda
kõike, mida tahad,
mida Sinulgi vaja.
Ole ja võta,
elus edasi tõtta,
kanna endas seda rahu,
mis Sinusse mahub.
Ela ja vaata,
ära ennast Sa kaota,
mine otse tulevikku,
mäletades minevikku.
- Tarmo Selter -
2022