Sõnale tugev leiti 314 luuletust (uued)
Armastuses pulbitseb elu
Su silmist sügavat armastust näen
ja Su käed, mis põimunud on kui liaanid
mu kaela ümber lahtilaskmata.
Su kuumade huulte puudutus,
mis kui tuli põletab ja süda hõõgub
leeklambina mu sees.
Su hellas sosinas, mis kõrvu paitab
on päikesesooja sees..
Ja see sosin, mis kui merelaine rannale loksub,
mu südameni rajab teed.
See armastus võiks õitseda kogu aja,
hoida armastust kui kallimat
oma embuses,
sest armastusega püsib elu rajal,
ta elu tugevaim külg on veel.
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
Esmakohtumine
Habras ja samas nii elujõuline
vastsündinud veresugulase tekki mähitud koguke,
esmakohtumisel kui kätele pandi,
silmad vaatamas otse mu südamesse
uskumatult läbinägelikult ja kõiketeadvalt.
Enne kui elu oma arenguetappidega vahele tuleb
ja inimeseks olemise töö tuleb väärikalt ära teha,
tuletab ta oma pilguga mulle meelde,
et me kõik teame sündides elu saladust
mille elades unustame,
ja mille üles leidmine jääbki elutööks.
Lottemaale
Kuidas luua siia ilma
kõike, mida tahad,
olgu maale või siis linna
midagi veel vaja,
appi tuleb ikka meile
leiutaja Lotte,
kaasas Roosi, väike õde,
tassimas tal kotte.
Koju jäämas nende isa,
leiutaja Oskar,
kelle käe all iga visand
miskit juba oskab,
ema Anna Lotte moodi
oli, olles väike,
nüüd kõik suured pannikoogid
parimad on kõikse.
Lottel on ka parim sõber -
Bruno tema nimi,
noote oskab mi-fa-do-re,
selge noodikiri,
vasar lendab üle aia,
Bruno on ka tugev,
tema Lottet ikka aitab,
pakub talle tuge.
Lottel on veel palju sõpru,
tahate neid näha .....
Rahu
Linnast tulin, läksin metsa,
aeg see oli hiline,
otsisin seal mõnda oksa,
taevas oli sinine.
Jalutasin, leidsin oksa -
nõnda suur ja tugev see,
astusin siis kännu otsa,
mis seal kõrval pehkind veel.
Sirutasin ennast üles,
hingasin siis sügavalt,
hoidsin puul ma kinni ümbert,
hakkasin siis ronima.
Ronisin ma oksa peale,
istusin seal vaikides,
mõeldes halvale ja heale,
elu üle vaagides.
Olles peidus puude süles
lehesahinate sees,
leian ennast jälle üles
iseenda hetkedes.
Kiire elutempo see
ei lase ennast laadida,
tulen ikka jälle veel,
et rahu, vai .....
Luulehoroskoop 2024
Sõnn
Selle aasta teises pooles
üldse pole aimu,
kas on mõte veidi toores
või näed püha vaimu.
Tüütu mõte huulilt lipsab,
lauseid otsid kõnes.
Õige sõber lahkelt müksab,
jutt on täitsa põnev.
Raha kogumise trend
kõiki lähedasi nakkab.
Tugev metsajooksu trenn
kõhult rasva naksab.
Sõbrapäeva armastus
Sõbrapäeval süda saab loitsu,
Koosolemist täis armastuse roitsu.
Sõprusest kantud, kindlad ja tugevad veed,
Kõik ilus ja kaunis, mida südames need.
Naeratused kaunid, sõnad helged,
Kallistused soojad, silmad selged.
Sõbrapäeval armastus südamesse jääb,
Kui sõpru meil jagub, siis kõik hästi lääb.
Laupäev
Laupäev tuli üks ja kaks,
lumi lendas alla "Plaks!",
maandudes mu nina peale,
armsale ja nõnda heale,
kõdistades nõnda, et
aevastusest lendas vett,
avastades aga kohe -
jää on peidus allpool lume.
Kukkusin siis potsti maha,
justkui tahaks seljatada
nädalat, va' kavalpead,
mis on toonud halba, head,
kuid tuppa lähen tasa-tasa,
tuleb kaotust tunnistada,
ravida end päeva-kaks,
et saada jälle tugevaks.
- Tarmo Selter -
2024
Kookonisse *
Ma sulgun kookonisse
selleks ju talv ongi ju,
eksju
mitte põgeneda sellest krõbekülmast
ahju ees istumise valgusest
kus soojendad oma käpikutest välja võetud käsi
Ma ei jaksa enam
mu lapsepõlve read kiirusest,
mida kirjeldasin südamepuperdamise kaudu
lööb eriti tugevalt esile
Ma tahan Koju (kuskile)
sest ma ei jaksa hekseldada neid heinu,
mida mulle ette söödetakse
vaata seda ja toda mustrit,
nüüd siit ja sealt
ma pole savipottide valmistaja
anteeksi
Need, kes mind poriga loopinud,
ei saanud aru, et lumel on puhastav jõud
ja külmus teeb meid nooremaks .....
Hõiskab hing
Kui pahandus minult õnne lõikab,
Sinna otseteed taas ma põikan,
See, mis mind valust eemale tõukab,
On mu varjukoht, kus hing hõiskab...
Minu ees metsakas prospekt,
Lisaneb hoog pärituulelt,
Mind tabab lummuslik efekt,
Ei kao naeratus huultelt.
Kõrval rahustavalt solisev oja,
Ümber karge mets, murune luht,
Minu soojade mõtiskluste tooja,
Mind kaua ootav kaunis teejuht.
Meelerahu kinkiv varjukoht,
On mu õnne meisterlik kujur,
Võluväel edasine käik mul sujub,
See ongi mu kaitsesein, tugevaim loht...
Varemed ja sademed
Päikesekiirte eest põgenev vari,
harjumuspäratu, kriiskav ja vali.
Hõbehall, pilvine, kohev taevas,
kogu maailm nüüd üleni vaevas.
Raagus tammede kuivanud lehed,
üksikud, kurvad ja üdini õnnetud mehed.
Tundrataolised tugevad tuuled,
värvitud, värisevad huuled.
Kuukiirte eest põgenev päike,
harjumuspärane, vaga, ent mitte väike.
Hapnikust tulvil on inimtühjade linnade varemed,
puhtaks pesevad tolmust rünkpilvede sademed.
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
Selge peegeldus
selge tugev ja aus peegeldamine
suudab teha peeglisse vaatamise nii tõeseks,
et isegi küünlaleek ei värele
kui autentsus lööb esile
ja kui vähe on inimesi,
kes tänapäeval veel avatud südamega
haavatud olekus suudavad tunnistada oma vigu
mitte käia süüdlasi otsimas
või nendele näpuga vibutamas
need, kes su vabandusi ei talu
need ei suuda ka ennast välja vabandada
nende jaoks on elu kui tippsport
kus iga kukkumine on kui paanikaosakond
kuhu kindlasti sattuda ei tahaks
konstruktiivsel kriitikal on alus
ja on alati võimalik ennast muuta,
seni kuni hindad ja l .....
SUUR TÕLL
"SUUR TÕLL,
SA ÄRA MULLE VASTU TÕRGU
SINA MINUGA EI VÕRDU!"
SEE JUTT EI HEIDUTANUD AGA SUURT TÕLDU,
VASTAS, SEISTES KESET PÕLDU:
"KUULE MEHIKE, MIS SA TAHAD, MA EI OLE SULLE JU VÕLGU?
MINE OMA JUTUGA PAREM PÕRGU!"
"JA VAATA, ET SU HOBUNE EI LEVITA SIIN NÕLGU,
MUIDU PEAN TEMA VISKAMISEKS KASUTAMA OMA TUGEVAID ÕLGU!"
MEHIKE EI USKUNUD OMA KÕRVU,
KUID TÕLL JUBA LÄKS, SÄTTIDES OMA RINNAL SÕLGU,
NÄOL, TAL OLI TÄIS PÕLGU.
OBESE TA VISKAS MINEMA JA HAARAS TASKUST VÕRGU,
KUHU MEHIKE VÄGA EI KÕRGU.
VÕRGUS OLID ERINEVAID SÕRGU,
MILLEL EI OLNUD PEENET HÕRGU.
KOJU .....
Jõulud
Jõuluõhtul tähtede säras, Lumi sajab, maailm on kaunis kui maal. Küünlavalgel heliseb süda soojas, Kingituste pabereis peitub rõõm ja vaikus.
Puudutab õrnalt jõulumeloodia, Südametes tantsivad rõõmujoovastused. Pisar kaugest kingist rõõmu teeb, Lahkumisel käes on armastuse tugev meel.
Lapsed ootavad kingituste saatust, Jõulurahu täidab kogu maja laiust. Säravad silmad ja naeratused, Jõuluime, mis meid ühendab südametes.
Jõulupuu ehtes sädeleb säravalt, Nagu tähtede tants, mõttes lootusvalgust. Jõuluaeg on kingitus aastast aastasse, Armastust täis, südame .....