Sõnale tuhjus leiti 155 luuletust
The Damned - Pleasure and the Pain
Need tunded, mis mul peas lukus
Püüan veenda end voodist välja
Need tunded, mis minus kinni
Ei näe kunagi päevavalgust
Aeglaselt ülespoole, kiiresti allapoole
Jõudes tippu ja maandudes vastu maad
Nii palju jäetud ütlemata
Nii palju tundeid jäetud kõngema
Armusuhe nagu see võiks kesta
Teen reisi tagasi minevikku
See rebib minu südamesse sügavale
Mõeldes aegadele, mil veetsin endas
Rõõm ja valu
See ütleb mulle, et olen taas armunud
Rõõm ja valu
Vaata sügavale minu silmadesse
Näe tühjust sees
Näe, kus metsatulekahjud möllavad
Asjata püüan lehte kee .....
Suren iga päev
Ma arvasin, et ma suren eelmine aasta ära
aga ei surnud
tuli uus kevad, tuli suvi
ja kui päikesepõimiku puhtaks sain
pidin loobuma oma sõbrast
materiaalsel kujul
ja laskma ta hingemaailmaga tutvust tegema
olin surnud juba paar aastat enne
elu ja surma piiril
elu trotsides ja valuga võideldes
ilma piinadeta elu -
pole isegi sellega harjunud?
Milline see olla võiks?
Sestap olen teadlik, et
mu elu on nagu džungel
kogu aeg on mingi võimalik oht põõsas varitsemas
mu sõber õnnitles mind, et
oskan surra
kõigutamatus algab sellest,
kui suudad vabaks anda kõik -
v .....
Katki rebenenud
kriipiv kurbus
kainestav moment
ma ei tea sind
kes sa oled ja mida sa teed
ei tea, minu jaoks tundmatu
midagi sellest, mida teadsin
ei ole enam alles
tühjuse tunne
lootusetuse tunne
pole viga, küll elan ka selle õppetüki üle
nagu kõik need eelnevad
aga realism teeb kaineks
kainestab ja virgutab meeled
ja siis saad aru, et see ei olegi sinu tee, mida käia
et sinu tee on mujal
värvide ja valguse juures
mitte prožektorite kiirtes
ja sa astud lavalt kõrvale
võib-olla kurbuses
võib-olla häbis
võib-olla tundetuses
võib-olla katkisena
aga sa astud lavalt kõrva .....
Eksimus
Ma olen mees
Jumal lõi mu omaenese näo järele
lõi oma tegude tarbeks
tahtis et ma oleks ta taieste tipp
tahtis et elaks ta sõnade järgi
oleks ta südame tunnistus
võiksin
aga eelistan teda imiteerida
käia ta tegude kannul
juhtida valitseda omada
luua ja hävitada
Jumal oskab vaid sigitada
häid inimesi kasvatada
ei mõista
nõnda kui läksid hukka Aadam ja Eeva
lähevad kõik
minagi teiste hulgas
Jumala poolt minule loodu
mul määratu
ütles hiljuti
et oleme lahku kasvanud
kadus ära
No ma siis võtan ka
ühe oma ribikontidest
ja teen sellest uue sinu
uue .....
justnagu ilmsi
aknast paistab ookean
pilliroog õõtsub tuules
toas vaidlus veiniklaasi taga
selle üle mis on kuld
lähen sõnade poolt palavaks
köetud toast välja
tuul jahutab meeli
kõik öeldu muutub korraga
tähtsusetuks ookeani
ja õitsva pilliroo tuules
õõtsumise ees
kaldal barokkstiilis lõpetamata
majade seinad ja katused
müürid nende kaitseks
ja nii juba sajandeid
lõputu taevasina
tuhandete kilomeetrite
viisi ka sealpool silmapiiri
lained loksuvad
ookean on alles
tühjus täidetud
milleks kõik need sõnad
nisu tuleks hakata lõika .....
Anna palun andeks
Kas ma lämmatan Sind
kas ma mõjun Sulle kui vaakum
mis ei lase rahulikult tuule käes lennelda
Ma ei taha nii mõjuda
ja ma ei tee seda meelega
See elu on minu kord igatseda
ja nutta
Selle eest, mida teinud olen varem
Ja Sul on iga õigus olla keelduv
eemalepeletav ja hülgav
Miks mina hülgasin Sind?
Ma ei tea
Aga mina olen selles elus järele jooksja
ja mul on kiired jalad
ja nutikas peanupp
aga kas sellest kõigest piisab?
Ja mida ma üldse tahan?
Iga sõna, mida ütlen, mõjub Sulle plahvatusohtlikult
nagu ma oleks mingi mängur
siirus, siirus - kuhu see jääb .....
Pealkirjatu
Sa võtad mu käest kinni,
nõutult vaatan alla.
Kas see juhtub jälle,
kas ma oskan öelda ei?
Mõtted peas jooksevad,
ringe nad teevad ning
vastust nad ei leia.
Sa oled mu elu, mu veri,
põhjus siin ilmas olemiseks.
Ma olen jälle su päästja
sellel tormisel kaljul.
Õrnalt lasen sinust lahti
nagu oleksin kaotanud.
Hetkeks, üheks siivutuks hetkeks
kahetsen oma tegu.
Vaiksel taevast kraapival kaljul,
kus ma tasa, tasa lausun tühjusesse
"Andeks anna, mu veri,
enam sa mind alla ei tiri"
Viimased noodid
Tumm ajavaos tuhmund vestibüül
Torkavjäised linad hingeta voodil
Kajav vaikus kui üksik etüüd
Vana pehkinud klaveri viimased noodid
Pagenud kaosest viimnegi hing
Taas vaiki on jäänud armulossi saalid
Ajaga kaasas käind nukruse ving
Saadab iga viimast silma seinamaalil
Viimased noodid
Igas reas
Nii loodi
Et tulema peab
The Psychedelic Furs - Love My Way
Armee tantsupõrandal
See on relvaga mood, mu arm
Ukseta ruumis
Suudlusest ei piisa
Armastus minu moodi, see on uus tee
Järgnen, kuhu mu mõistus läheb
Nad panid meid raudteele
Panid meid kallilt maksma
Selle eest, et naersime neile näkku ja tegime seda omaviisi
Nende silmade taga on tühjus
Kõigi nende südametes on tolm
Nad tahavad meid kõiki lihtsalt varastada ja lahutada, aga mitte
Armastuses minu moodi, see on uus tee
Järgnen, kuhu mu mõistus läheb
Armastus minu moodi, see on uus tee
Järgnen, kuhu mu mõistus läheb
Nii et neela kõik enda pisarad, mu arm
.....
No ei hakka tuju olemagi
Ma valutan ainult selga
muudkui tuleb lund alla
mida peab lükkama, ära pelga
terve tali veel valla;
see asi rohkem ehtne
kui 4. advent täna
on puudu jõulutunne
ma ei kuula teiste head sõna;
sest, kui elab maailm
ühest ajast ja imest teise
kaob vahepeal muu aeg ja ilm
mis möödub kiirelt nagu kivivise;
jätsin jõuluturule minemata
niigi iga aasta seal käinud
koju läinud midagi uut saamata
samat saasta seal näinud;
tõin piparkoogitainast
aga ise ma küpsetada ei viitsi
kõrini selle lõhnast
ja kingitusi teha ka ei raatsi;
mis imesi sa jõuludest ikka sa .....
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Ãœmberringi
Ümberringi tühjus kõnnib,
mu ümber ja mu südames.
Istun veel viimse tunni,
Sinu lähedal Sinu voodi ees.
Lilledki pead norgu lasksid,
mis laual olid, vaasides.
Kustus nendegi õitesära,
mu silmad olid pisarates.
Küünal laual veel ei kustund,
õige õrnalt leegitses.
Toas käis tasapisi vaikus ringi,
kurbus hiilis südame.
Tädi Sofia ja tühjus
Tädi Sofia pole uhke ema
oma pere ja elus pettunud tema
me kõik teame ta surematust
ja sitastrelu pääsematust;
kaks poissi tagasi koolis
ning vaevalt Sofia neist hoolis
kommionu viina pakkus
see saatan lastele nakkus;
mees mulla all
ja ta haua ümber vall
mullast iga öö vaja välja ronida
et isegi zombina ära naisega leppida;
sügise pimeduses uks kriuksub
mingi võõras hääl tädi kutsub
Sofia jääb valvesse
kiiktoolis, surudes varbad sussidesse;
hüüab: "tuti - tuti - tuu
on neetud Sofia sugupuu!"
ainult kirev kukk päästab
Sofiat, keda luupainajast sà .....
Rändaja
Rändaja
tühjas ja eluta kosmoses
ümber vaid tähtede vilked
surnuks külmunud liha
ja külmunud hing
skafandrile maalitud pilked
Möödujaid
pole- pole huvi miks
olen siin tühjusse paisatud
miks mina
just moondatud kivimiks
vaimu kandjana rändajaks raisatud
Ema nuttis
kõrva hingas- rända aasta või sajand
kodu leiad sa küllap mu laps
olin soovimatu
mu pere mind lihtsalt ei vajand
võttis pesast- skafandrisse surus- kosmosse lajatas paps
Nüüd rändangi
hulk igavaid tähti planeete
kuni ilmub üks sinakal kumal
näen ülalt
kuis mehed ja naised ja lapsed .....
Sügisene süda
Mu süda ärkab sügisel
kui kaskedelt pudeneb kuld
ja kaugeneb kurgede hõik.
Kui pihlapuult säratab tuld
ja tühjuse, kurbuse kõik
saab endale niiskunud muld.
Mu süda ärkab sügisel
kui tuul rebib viimased lehed
ja raagudes peksleb ta rihm.
Kui öödes on tontmustad mehed
ja udude pärlendav vihm
mu palgeid niisutav ehe.
Mu süda ärkab sügisel
kui luigelaul kirevas rüüs
ja vahtra purpurne sära
mu hingele laotub kui plüüs.
Soov tormiga lennata ära
on kogu mu tõde ja süü...
PAIGALOLEK
Paigaltammujate sammul
eluunistuste püüded –
kadunud on ammu
lühitiivuliste hüüded.
Nooruspõlve tegudest
ei saanud kandev tala.
Omaenda eluteelt
sa libisesid maha.
Vahenditest polnud puudus -
malendeid ju küllalt.
Laiskusele kiitsid truudust,
ei nõudnud rohkem endalt.
Ehkki elus puudus vaev,
siis hetkeseis on sünge:
otsa saanud sinu aeg
ning tühjus matmas hinge.
Sügismuusika
Hiiliv sügisenukrus
mus tiksub kui metronoom,
ta kulunud pendel
vaikust laiali laotab.
Tuulelaul pilvekukrust
ergult lippab kui metsloom,
viimsed lehed kui ended
raagund okstesse laotab.
Külmast lõdisev tohu
tuulepesisse voolab,
vihur pillutab oksi,
luigehüüdeis on rutt.
Katab nõlvad ja lohud
harmjas tühjusestoola,
rähni asemel toksib
vihma lõputu nutt.
