Sõnale tuhjus leiti 195 luuletust (copied)
Visaduse tee
Rutakalt möödusid aastad
ja sahtlid on konspekte täis.
Korraks heldid, kui tagasi vaatad -
algus raske meil kõigile näis.
Töö, lasteaed, kodu ja kool
virr-varrina segi on ajas.
Hetk tundus, et teen ainult pool,
siiski leidsin end tagasi majas.
Nüüd hinges on rahu ja vaikus
ja pisut ehk tühjusetunne.
Korraks õppejõu hääl meeltes kaikus,
siiski vajun nüüd rahulolu-unne...
Kui homne algab sinuta
Kui homne algab sinuta
ja sa pole nägemas
päikesetõusu, mis leiab
mu täis nutetud silmad
sinu jaoks.
Ma soovin, et ei nutaks nii palju
mõeldes,
kui palju jäi ütlemata.
Sa armastad mind sama palju
nagu mina sind.
Ja iga kord kui mõtlen sulle,
tean et igatsed mind.
Kui homne algab sinuta
Üritan mõista,
et ingel tuli, kutsus ja võttis.
Võttis su käest,
mainides et su aeg on käes.
Üleval taevas ja
et pead maha jätma
kõik kes kallid.
Kui sa keerasid selja minema hakates,
su silmist kukkus pisar.
Elu jooksis silme eest läbi.
Sa ei taha surra.
N .....
Ümberringi
Ümberringi tühjus kõnnib,
mu ümber ja mu südames.
Istun veel viimse tunni,
Sinu lähedal Sinu voodi ees.
Lilledki pead norgu lasksid,
mis laual olid, vaasides.
Kustus nendegi õitesära,
mu silmad olid pisarates.
Küünal laual veel ei kustund,
õige õrnalt leegitses.
Toas käis tasapisi vaikus ringi,
kurbus hiilis südame.
Vanaema, kaunishing
Mu vanaema,
kaunishing,
jäi vanaduse varju.
Temast jäänud tühjusega
tänini ei harju.
See oli juba ammu,
kui hea mälestus ta mattis,
lillepärja valgusega
igatsuse kattis.
Siiski mäletan ta samme,
toovaid trepist üles,
tasakesi tatsudes,
käes toidukott ja
süles
armastus, mis mulle tõi
ta soojuse ja hoole...
Vanaema kallis,
täna
naeratan Su poole.
/Mari*Uri/
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Viimane lend
Päeval, mil ma leidsin sinu suled,
teadsin - nüüd vaid hingusena tuled,
maitsena, mis õhust puutub huult
või lõhnana, kui kõnnin allatuult...
Käega vaikselt lükkad kardinaid,
kui lambid hämaruses kustu said,
tuhvlitutid sahisemas öös,
kui tornikell kesklinnas tunde lööb.
Su teed veel ära annab uksekriiks,
hall vari... Ohe, mis teeb maisest priiks,
suur vaikus, kuhu mahub vihmasabin
ja üksinduseängi kartlik pabin.
Tean, et sind mu luigelaul ei aita.
Su tiibu koidukiired eal ei paita
ja minu järelhüüd on tühjusele kaja -
sul pole enam mind, ei ennast vaj .....
Mis on minust saanud?...
Poolsurnud olend, põlvili maas
palumas maailmalt halastust
peeglis näen põlatud koletist taas
käitun iseendaga alatult
Vihkan oma hinge ja nägu
ei suuda seletada oma tundeid
Kardan iga minevikus tehtud tegu
Ei iial andesta ma endale neid
Mu sees keevad kurbus ja viha
hirm inimeste eest mind saadab
Tahan peksta oma enda surnukeha
ja vaadata, kuidas see veritseb
Kurbus on mu kaaslane, mu elu
ta on alati seal, kus mina olen
olen kõigest ta tühine mängulelu
mu väärusetu hing tühjuses põleb
aastaid on ta mul pidevalt järgnenud
tema nägu ei taha enam näha ma!
.....
juurdusid südamesse.
Kallis,mu päike.
Ainult sina suudad rännata läbi mu mõtete-
oled öösel valguseks mu unenägudes,
hommikul minu silmade avaja.
Külvasid roosi mu südamesse,mis
juurdus ka hinge.
Oled saanud leegiks mu silmades,
sioojenduseks mu naeratusel
ning tähtsust ei oma okkad su varrel.
Mõeldes sulle tõstan pea ning
naeratan vastu elu keerdkäikudele,kus
kaotaja rolli pärib aeg.
Värvisid nähtamatuks tühjuse,mis
murdis unistusi suuri ning hajutasid pisarad
mu huultelt.
Mõtisklus oktoobrikuu hommikul
Peegelsiledas vees kaselehtede kuld
ja karges oktoobrikuu hommikus
me süütame lõkketuld.
Lõppes suvi oma lokkavas ilus.
Hommik äratab maailma suurde.
Tunnen kätt veel, mis paitas ja silus.
Sügis nukrana aeda on vajund.
Täna taevas on hallimast hallim.
Ma üksindust teravalt tajun.
Kuigi kõrval on vennad ja õde,
ei suuda nad tühjust mu`s täita.
Ja see on mu valusaim tõde.
Tühjuse ruum
Mõtlen sinust,
kui ärkan.
Sest oma hinges
Tühjust ma märkan.
See koht mõeldud
On armastuses Sulle
Taevast kingituna mulle.
Kuhu mahutan ma
Enda soojad käed...
Koos sinu põimunud
Käte kuumavas tundes!
Kuhu peidame enda
Ülevoolavate tunnete
Päikesekiirte pilgud...
Kuhu vaatame,
Kui selgesse kaevu,
Silmade kirkuse aususes
Sest armastame nii
Nagu ei keegi pole armastanud meid..
Lihtsuses...vajaduses
Olla üksteise allikaks..
Üksteise tuleks, mis
Ajatuna kandub
Üle kosmilise kõiksuse
Tähelt-tähele
Südamete tuksete
Lõpmatus kajas
Meie rütmis...
Huul .....
Kadunud tunne
Ma ei ütle, et armastan sind,
see on kui vabaduse petmine.
Tahan olla julm, üksi jäta mind,
suudlen sind hellalt ja palun siis mine.
Ma ei vaja su truudust,
su sõnad on kui tühine tuul.
Sa tegid kõik katki, mu süda on must,
kadunud on tunne, mis oli nii suur.
Surm.
Surm, kui uue algus,
mälestuste varjus.
Su hingetühjus,
kui hõbekuljus.
Oh mu kallis surm,
sa oled minu hurm.
Sinu eest pääsu pole,
ei kuhugipoole.
Sa tulid sel ööl, suudlesid mind.
Sel süngel ööl ütlesin, armastan sind.
Poleks arvanud, et armun,
kui su ette ilmun.
Sa oled sõltuvust tekitav
ja hirmuäratav.
Kuid siiski oled nii hurmav,
see on lausa surmav.
Kaotatud ingel
Ma pole näinud teda kõndimas
Aga ma tean et ta kõnnib nagu ingel
lumesajus paljajalu
justkui hõljudes
Läbi lume ta ei vaju
Ma pole näinud ta naeratust
Aga ma tean et see on samas armas
Kui ka lõikav
Sest mu pea saaks nii vaevatud
Kuidas seda naeratust
Ainult endale võita
Ma pole teda hoidnud
Aga ehk nii ongi parem
Sest kui sul on käes kõik
ja see kaob
siis tühimiku tühjus on tühjem
kui kunagi varem
Ma pole teda näinud
Ent kuskilt nagu tunneks ta hinge
Olen elus kaotanud palju
Aga tema on kaotatud ingel