Sõnale tuhjus leiti 195 luuletust
unistus
Unistus -
pääseb hingeniidist valla
õrnalt hargneb alla.
Puudutab
südant
mõtteid
kaugeid
paiku
eneses
loovusega.
Liialt ruumi endast
ära ei tohi anda.
Tiivad lootuseid
täis tühjust ei -
jõuaks kanda.
Meid.
Teid.
Tagasi soove
taaskäitluseks
tagastatud
unelmaid.
Unistusi suuremaid
ootame neid.
Varahommikuil
kasteist
leitav pärl
uue alguse -
leid.
mõndadel hommikutel
olen väsinud
olemast
eksisteerimast.
Lase mul
hingata
täidaksin
õhuga tühjuse
hinges.
Pimestatud
üksilduse
hirmudest..
----------
Olen väsinud
olemast
jalgealune matt
millele möödujad
pühivad pori
oma ülejäägid
süümepiinad
ning enese süüteod.
Olen väsinud..
liialtki, et
lüüa käega.
kas ka sina
viibid tihti omaette
ei leia omale kohta
teiste seas.
Koolis klassis
kostuv jutusumin
sina vaikuses vaid
paberile kritseldad
appikarjeid et keegi
mõistaks mida -
läbid.
Õnnelikud inimesed
kõikjal kuhu vaatad
Kurbus.Tühjus.Vaid.
Sinu pilkudes ennast
varjata ei suuda.
Kus on Sinu õnn?
Joonistaksin silmadesse
sära ja suule naeratuse
kuid pliiats nüri
ning teritaja rikkis..
Õnnelikud inimesed
muudavad õnnetuks
sest võtavad õnne
teiste arvelt.
jalge all kildudeks on tee
Jalge all kildudeks jaotatud pind -
päevad möödumas endist viisi.
raugenud jaks, ammu kustunud ind
trellid - kui kodustatud lind...
kärbitud tiivad, lauldes kurba viisi -
rannale sammutud jäljed.
Igatsusse - mälestustesse meid viivad -
külm tühjus, kui südant riivaks.
Veedetud aeg üksinduses
muutnud mind tugevamaks.
Rajad - keerukad looklevad teed...
igavene päev, korrates teda veel.
Väsinud silmad õhtu eel -
unedeski kostumas endi hääl.
Saatus on meie poole teel..
iga inimese lugu
igal inimesel on
oma rääkimata lugu
vaiksetel kes
elavad enda sisse
jutukatel kellel
lausetes peitub
hingeline tühjus.
ka kõige rõõmsam
inimene võib nutta
õnnest ja õnnetusest
armastusest ja
armastamata olemisest
kurbusest ja valust.
igal inimesel on
oma rääkimata lugu
just see mis varjus
südamesopis
just see mis lööb
särama või tuhmistab
silmad.
kes kuuleb hingega
kes näeb südamega
mõistab selle
iga inimese lugu -
mille kildudega
põimub kokku -
IGA INIMESE ELU.
inimesed mu ümber
imetle ning hinda inimesi
kelle probleemide pagas
luukered peidetud kapis
ent nad piisavalt tugevad
tõusta hommikuti ülesse
joonistada naeratus näole -
astuda uksest välja ning
väljudes turvatsoonist
ammutavad enda hirmudest
energiat millega võidelda
edasi minna - elus püsida
ebakindlus võib süüa seest
ees ootava ilusa vaikides vaid -
ometi silmades põlev tuli
ei reeda ainsatki tunnet.
ebakindluse
hirmude
kurbuse
õnnelikuse -
nad pole seiklejad
nad pole õnneotsijad
hoopiski ellujääjad
kellele paadis ruumi
päästmisel ei jätkund.
imetl .....
vend
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse ma heidan
pilgu näen vaid tühjust -
kesta kes ükskõikselt eksisteerimas.
Elutahe on Sinus murdnud
deemonid kes toitumas
hirmudest mida ise oma
sõprusuhtega meelemürkidest
toodad järjepidevalt.
Oled toonud oma perele
oma tervist hävitava
sõltuvusega piisavalt
kannatusi ometi ei mõista
Sa probleemi tõsidust ise.
Kuhu kadus küll Sinu eilne
isiksus ja iseloom kallis vend
see kelle silmadesse vaatan
näen vaid hingeriismed mis
otsivad kas või hetkelist
emotsiooni et tu .....
suured väikesed lapsed
noor naine kel pilk muretu
nagu polekski lapsi temal
ei tea kuis kodu on unetu
ta pole soovinud olla ema.
külmkapis on tühjus pilgatu
pole kunagi neil kõht täis
sisemuses sõnatu on igatsus
nad pole rõõmsat päeva näind
ema ei ole neid vaatamas käind.
hingelt on katki nende olu
närvisüsteem löödud puru
vihane igapäevane meeleolu
lapsemeelsusest jäänud rusud
pisaraid endasse siin surub
laps kelle kodus olemasolu
on emale madalam kui muru.
sellised inimesed ei vääri head
kes ainult lunivad laste näol abi
rahalisi toetuste numbreid sa tead
nende .....
kui raske
kui raske on probleemide
raskus inimhinge õlgadel
või hoopiski kottidena
kogunenud silmade alla.
mustad silmaalused
sama tumedad kui
närvilised närvid
mis hinge närind.
kõik on korras
hetkeline vale
teiste jaoks -
ometi enesele haiget
see ju tegelt teeb...
kui rasked on probleemid
kui keerulised on mured -
neid me ei mõista sest
tunneme vaid teistes
tühjuse tunde raskust.
xxi sajandi lapsed
ajalehed koltununa vedelemas tänavatel
põlema süüdatud mässuga prügikastid
elame me ju nüüd aegadel ärevatel
mil must lipp on tõmmatud masti.
suletud kallihinnalised poed
odavamates segamini järjekord
inimeste pilgust tühjust loed
sest puudub neil seisukoht
mõteteks koondatud sisukord.
on see väljasurev optimism
või pealesurutud pime hirm
ei valitse kapitalism - sotsialism
hoopiski seletamatu ideoloogiline sürr.
ehitatakse majad millel trepiastmed
puuduvad korruste vahesid täidab õhk
suureks ei lasta kasvada siin lastel
sest kübermaailmas tühjak .....
bussi oodates
ma ootasin peatuses bussi kuid
seda ei paistvat tulevat veel
möödus päevi, nädalaid ja kuid
lumiseks tolmuks härmatusid teed.
viimaks mingi tuli numbrit polnud
porises et on elu - surma ekspress
kuid nii kiiret mul ka ei olnud
saatsin temaga ära paki milles stress.
aega päikesekell osadena jaotas
kuniks kiirtest joonistus linnaliin
enda sisse mind tühjuseks kaotas
jäljed sulamas asfaldiga üheks siin...
hing kruusast... süda savisest liivast.
aga mis saab
Aga mis saab siis kui
kõik teed läbi käind
lõppusid lõpmatuseni näind
mälestuste salved silmini täis.
Kas ootamas on ees igavene tühjus
ning me lihtsalt laguneme koost
olles olnud vaid lihast ja luust
ilma hingeta eksisteeriv isiksus.
Või siiski veel
meenutatakse meid
igatsuse keel
kutsub teid
kui inimestena
meenutate meid
siiski veel.
kas on midagi veel enamat
kas on midagi veel enamat
kui täita tühjusega taskut
kas on midagi veel kenamat
kui õhtul söögilaual pläsku.
kuhu joosta võiksin lõpuni välja
enne viimase liivatera langemist
kuhu võiksin kustutada oma nälja
enne viimase energiavaru kangemist.
seal ootamas kuldne medal meid
suurte tähtsate saavutuste eest
seal ei huvita elatud elu neid
kõik olnu õhku haihtub siis seest.
sametine vaip
Valge kohev sametine vaip
on matnud enda alla
lapsepõlve tänavad
ja tuttavate majad.
Park roostetatud kiikudega
mida täitis laste kisa
jäänud vaid nukralt vait
saabunud uued ajad -
teistsugusem generatsioon.
Kõik olnuks nagu ammu
mil põske näpistav külm
polnud takistuseks
olla õues pimedani.
Vanade tuttavate korterid
neid täidab vaid igatsuse tühjus
nostalgiliste meenutuste lõhn
sisemues mängib mustvalge film -
parimatest kaadritest montaaž.
Väikestest saanud suured sammud
peatudes bussipeatuses kus
üheotsa pilet viis mind siit
peale kella .....
Armumise tõde ...
Sinu jaoks pole olnut , vaid - olevik sind köitis,
hing harjus meiega ka mina ilma sinuta ei saa.
Mind valdav kurbus laine , üksindusse - heitis,
armunute saarel , jalgealune kadumas on maa.
Miks lootust jagasid , mida endale - veel vaja,
õnnehetke koos siin, enam iial tabada me või.
Tühjus ümberringi täita , võtab väga pika aja,
tõe üks armastab teine lubab teha seda,nii tõi.
Me vahel kaugused , tal läbimatud vahemaad,
kuid kujutluse unelmais mind, harva külastad.
Hoidmas kinni pole , mered , riigid , ega teed,
kui takistus sisemaailm , meil erinevad - need.
Ha .....
Hallil päeval
Sisutühjus
Kõik kuhu viis ülbus,
Elades võrdluses,
segaduses see mõõtev meel,
põgenes kui kõneles,
Arvates õigeks end,
Ei näe ma kaugele..
Ei näe-ei näe.
Kui kauge on tee
pühiks vihmase taeva,
ulataks käe,
kuid ennäe,
päev eal mööda lähe,
kus mõtlemast ma pääseks,
võimekalt sisu lugedes igal häälel,
mis kostub mul seal pää sees,
enesekesksel maailm jääb väikseks,
kõikjal vaid mu enda peegeldus,
tunnen ennast loona
- mida juba liiga kauua vestetud,
päike pilve piiril, nahka paitab pehme tuul,
vabale meelele piirid on kehtetud,
avaral k .....
Kadunud saladus
Mul oli üks väike saladus
See kingiti juulikuu ööl
Ta saabus mu ellu nii varakult
Ei osanud oodata midagi
Saladus ei teadnud veel isegi
Kas uksest sissegi tulebki
Ei teadnud sedagi minagi
Kas teda välja lasengi
Ühel augustikuu suvisel ööl
Tuli otsus siis kiiresti võtta
Karjudes hääletult taevasse
Kostus vaid tühjuse kaja
Valudes kaugel lesides
Kadus saladus öösel udusse
Sügis sai pikemast pikem
Ja talv …tuli pikemast pikem
Mul oli sind vaja
Aga Mind ootas tühi maja.
Nimetu peatus
Juulikuu ilusal päeval
Päike silmis naeratas
Kauguses vikerkaar lehvitas
Lootus südames naeratas
Sel kevadel sa tulid
Õrn ja kõrvetav
Stopp, punane tuli
Tuli peatus –nimetu peatus
Mul maha minna paluti
Kaasas polnud midagi
Valgust ei paistnud
Värve ei olnud
Peatuge, võtke mind kaasa
Hüüd tühjuses kajas
Pimedus valitses
Hingata ei saanud.
Pisaraid ei tulnud
Mu kaev oli tühi ja kuiv
Hirm vallutas keha
Samm lühikeseks jäi
Näidake valgust
Näidake teed
Miks keegi ei kuule
Õiget suunda ei juhata
Kus on lubatud .....
Hirm
Hirm on mu ümber
Hirm
Hirm söövitab mu naharakke
Hirm
Ta poeb läbi mu keha
Hirm
Ta tuleb ikka ja jälle
Siis kui meenuvad mälestused
Siis kui pilk on tühi
Siis kui pintsel enam ei võlu
Ootamatul hetkel
Ootamatust kohast
Samas... oodatult
Tema truud kaaslased-
Valu ja Piin,
tahavad mind hävitada,
lõpmatusse tühjusesse tirida
ja äkitselt kaobki tasakaal,
kindel pind jalge alt,
jääb vaid segaduste virr-varr
ses mälestuste rabas
Kuni
Olen
Põhjas