Sõnale tuisk leiti 62 luuletust
Jaanus ja tuisk
Lahti läinud tuisk
on tunda külma põues
kätes väriseb kelk ja uisk
sest lastel raske täna õues
aga meie lemmik koer, Jaanus
ikka teiste eest teele asus
ei küsi temalt vanus
kui valgesse ees tatsus;
nagu ustav hobune
on ta suur ja pruun
päris mõnus karu sarnane
keda austab terve kommuun;
ise kelgul lapsi veab
nagu saaniga mäe poole
marsruuti karvakogum teab
saates teisi uisuväljakule;
jahhh, küll on tore Newfouland
see tõug karu moodi
tema paitamisest ei saa villand
küll hea, et klassivennale Jaanus toodi
Alati ei ole talv pehme loomuga
Alati ei ole talv pehme loomuga,
kui ta hakkab, tuiskama,
lund paksu sõidu-ja kõnniteedele puistama,
nina, varbaid ja sõrmi näpistama.
Siis kõikjal lumehanged kõrged,
linnukesed külmast kanged,
liikluskorraldused ranged,
ülepea suureks kasvanud pinged.
Alati ei ole talv pehme loomuga,
Vahel isegi ei tea,
kas oled halba teinud
või head ...,?
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Kodusel teel
Sõidan kodusel teel,
saatjaks tuisune torm,
kuid aega läheb veel,
et koju saada küll,
keerates siis siia-sinna
rooli, rattaid lumes,
lihtsalt tahaks koju minna,
kuid oodata veel tuleb.
Seisan kodusel teel,
autost labida toon,
jah, aega läheb veel,
ei täitu mu soov
kiirelt koju jõuda,
lumes askeldan veidi,
lõpuks suurema hooga
tuisus koju ma saangi.
Nõnda kodusel teel,
koduõue ma jõuan,
veidi ärevil meel,
mis mind ees seal veel ootab...
- Tarmo Selter -
2022
Suvine päev
Külmal talvel meenumas
on suvine päev,
rannaliival päevitamas
ennast ma näen,
soojad merelained
on paitamas kätt
kuni merre langen,
toimub hüvastijätt,
sest ärkan justkui unest,
kui ma ukse lahti teen,
külmus vastu tuleb,
kohe otsin sooja teed,
sest lume peal ei saa ju lihtsalt
päevitada üldse,
mantli vaikselt selga viskan,
avan jälle ukse...
- Tarmo Selter -
2022
Lumepulm minu südame sees
Taevas tuhanded tähed mu üle
kõnnin üksinda talvisel teel
lõhnav lumi
need karged kristallid
lumepulm on mu südame sees
Valgelt pruutkleidilt pudeneb pärleid
tähesära saab pruudi diadeem
kaardub taevas kui ehitud kaelus
hõbesärana helmed on keel.
Valgus voogab ja õhkab ja laulab
pruudi kleidiserv puudutab maad
päästab kammitsaist talvise tuisu
kõik on pulmas
nii taevas kui maa.
Hoia
Keegi meist ei taha täna,
kaunimalgi tuisuajal,
jääda koju saabumata,
elu mõnda kraavi jätta.
Ole sõites ettevaatlik,
aega varudes nii saadki,
peamine on ikka see,
et koju jõuad Sina veel.
Lumerõõme talveajal
sõiduteel ei ole vaja,
las need rõõmud tulla kodus,
kus meist keegi pole ohus.
Sina oled see, kes suudab,
oma elu ise muudab,
hoia ennast, hoia teisi,
lähedasi, elu õisi.
- Tarmo Selter -
2022
Tuisulumes
Tuisulumes lenneldes
saab ikka ära eksida,
kui kuuma vere vemmeldes
Sa lihtsalt lendad ringi,
kiirustades võid Sa ennast
kuskil ära kõksida,
lumehangest leida võid ka
teisi kadund´ hingi.
Lumi, see on kerge, kohev,
naer see tuleb suule,
tahaks minna õue kohe,
mõtlemata muule,
sest on tuisulumes põnev,
helbeid lendleb ringi,
eriti kui tuul see tuleb,
peidab lumme kingi.
Talverõõme nautides
nii tihti kaovad meelest
mured argipäevadest,
mis elu toonud teele,
hing see leiab vabaduse,
süda rõõmust hõiskab,
tekivad siis naeratused,,
las see lumi tuiska .....
Talve võlu
Lumistele jälgedele
eelnevalt on läinud keegi,
kes on talve nautimas.
Puude alla hangedele
lisaks palju lund on veelgi
okstelt alla langemas.
Tulen mina läbi tuisu,
läbi hangede, on teegi
jälle libe nagu klaas.
Jooksen helvestega võidu,
muidu mööda läheb seegi -
talve võlu Eestimaal.
- Tarmo Selter -
2022
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
