Sõnale tuisk leiti 72 luuletust (uued)
Taas teretan sind talv
No tere talv!
Sa täies jõus veel!
Pilvist lund juurde ketrad,
hõbehärma puudel' puistad,
manad naeratuse suule,
kuule kõversuule.
Ära ole kurb, mu kutsake,
mul mure on, kuid veidike.
Tõmban kohe mantli selga,
külma, tuisku ma ei pelga.
Tule, panen sulle vesti selga,
võtan pekitüki kaasa linnukestele, kes näljas on.
Rõõmsa tuju peidan põue,
mure heidan lumehange.
Külmas jalutades pea on selge,
eilne päev oli päris helge.
Nii hea on rõõme tabada
ja rõõmude keskel elada!
midagi argist
kuude viisi su ümber
suvest väsinud
lumevalge maa
kuurist tuppa nüüd tood
ahju tarvis süles kuivi halge
rõõmu sellest saad ahjus
praksub kuusk ja haab
tee tuiskab majani hange
pliidil kartuleid keetes
potil hüpleb kaas
selg ei valuta enam pole
kummardades kange
*
veel tsüklist „Poisiiga“
ära räägi midagi
silita vaid peoga mu
laupa ja juukseid
uuesti Su sõrmede
puutest tagasi saan
poisiks kelle huultest
Sa ei suutnud lasta lahti
Su lahkumisnuukseid
kord meeletult kuis kartsin
ära räägi midagi
nüüd saanud olen suureks
hing .....
Talv
Talvega tuleb kõike jagada-,
külma, tuisku, libedat.
Talvel on palju ilusat,
pehmet lund, rõõmu säravat.
Veel lumehanged kõrguvad,
kelgusõidud on vingemad,
lumememmed sirguvad,
jääpurikad räästa all helgivad.
Talvega tuleb kõike jagada,
tal on mida pakkuda.
Talvel on rõõme kuhjaga,
silmailu otsata.
Jou, Europark!
Mu töökaaslane tõmbas mahvi
tuli ja vaatas, et sai trahvi
IKKAGI siis, kui kell olemas
aknaklaasi taga seal samas!;
aga kontrolöri ei koti
kui tahab teenida soti
pärast tuisku kella näha polnud
läbi klaasi, aga ikka pannud;
autoomanik, kes nüüd vaatas
et mida vittu teda ootas
soti eurot tema hind
perses SITAKS suur pind;
lihtsalt jäetakse kollane paber
isegi minul on sellest siiber
kontrolöril olemas jalgu ja käsi
aga ometi pole tal ajusi!;
WTF nagu, kes sellise palganud
et pole lund ära võtta viitsinud
ja vaadata, kas kell olemas
selle asemel omanik t .....
Sinu tulekut ootan kui kevadet ma
Sinu tukekut ootan
kui kevadet ma.
Minu süda on kurb
ja külmunud on maa.
Tuisk piirab nähtavust,
lumehanged kõrged on ees.
Sind väga tahaksin näha,
kuid takistusi palju on teel.
On päevi, kus päike särab mu sees
ja kurbuse võidab rõõmus meel.
Kui suudaks vaid hinge talitseda,
südant kuuma jahutada.
Õnneks on kevad poolel teel,
sulama hakkavad lumised teed.
Aeg kiiremini edasi tõttama hakkab,
armastus Sinu vastu iial gi
ei lakka.
Tule siis koos kevadega,
kui õide puhkeb maa,
kui kevadveed hakkavad vulisema,
kui pesa loob linnupaar!
Sinu tulekut oota .....
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Valgus
Kas tõesti sulab lumi ära,
imbub maapõuesse?
Kas tõesti valgus kaob ära,
annab pimedusele järele?
Usun ikka jõuludesse valgetesse,
valge kuu paistesse.
Lumes tuiskavaid saane tahaks näha,
olla jõulusära valguses.
Usk ja rõõm toovad lume tagasi
ei siis valgus kustu iialgi.
Meeled ja mõtted kõik on põnevil,
valguskiir paistab silma ometi.
Pimeduse kattel
Saabus aeg, - seda kaua oodati,
Pimeduse musta looriga,
On nüüd ümbritsev kaetud,
Kattus see kurnatuse koorega,
Mille peale vaevalt loodeti,
Nüüd on hing rusutusest üle aetud...
Tuiskab lund, tuiskab kurbust,
Varjub pime kattel üksik lootuskiir,
Paistab vaid norg, selle küllus,
Täistuisanud nüüd rõõmu piir.
Külmad käed, nii ka süda külmab,
Pimedus minus lausa vaeva külvab,
Pime kate mind valulooris hülgab,
Keltsane pind ning keltsane süda...
Alati ei ole talv pehme loomuga
Alati ei ole talv pehme loomuga,
kui ta hakkab, tuiskama,
lund paksu sõidu-ja kõnniteedele puistama,
nina, varbaid ja sõrmi näpistama.
Siis kõikjal lumehanged kõrged,
linnukesed külmast kanged,
liikluskorraldused ranged,
ülepea suureks kasvanud pinged.
Alati ei ole talv pehme loomuga,
Vahel isegi ei tea,
kas oled halba teinud
või head ...,?
Pärast esimest tuisku
silmapiirini maa on valge
soe suurrätt l õlal akna all seistes
mind haarab jälle nukrus
miks inimeste seas
või olla olla sama helgus puhtus
mis praegu aias põllul metsas
lumega kevadeni kestab
mälu hetketeks lahti sõrmitsedes
äkki imestunult leiad
sellest õnnest kordagi
sa elus veel pole nutnud
hing tänus kaasa nuuksund
Talv
Tormituuled, tuisud vinged,
väljas lumehanged kõrged.
Tuisk on vali, tuleb tali,
talve tulek pole nali.
Miks ei tule tasakesi ta?
Miks tuleb võimu ja väega?
Ilusat talve nägu tahaks näha
koos õrna lumesajuga.
Talve algus võiks olla kena,
siis süda rohkem rõõmustaks.
Jõulukellade hingekriipiv kõla-,
jõuluaeg on hingel nii ligidal.
Kokkuvõtteks
Läbi tuulevaalus lume, läbi tuisu sapise
läbi meelehaavus elu, läbi melu tatise
läbi sealt, kust teed ei ole, teed ei ole – ütelge
rida realt sest lugu pole, lugu pole - mõtelge
Mida perset eland olen, tuisku trotsind, valutand
iga päev neid radu käinud – radu, mida polnudki
Läbi tuulevaalus lume, läbi tuisu, sapise
läbi meelehaavus elu, läbi elu tatise
käidud sammud - ammu lumest - tuule poolt on pühitud,
öeldud mõtted - ainult unes - ilmsi silmist nühitud