Sõnale tuisk leiti 72 luuletust
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
Ja õues tuiskab
Kui peab juba homme tööle minema
ei viitsi ma täna midagi teha
peaks hakkama tube koristama
loid on meel ja keha;
ning asjad ära pakkima
aga kõik mul mööda perset
hakkasin pigem kakaod lakkuma
ei viitsi ära kuulata peret;
ja õues tuiskab
seda aknast passin
aeg tüütult ringi lendab
joomisega eile üle piiri läksin;
ETV's Edekabel ja muu pask
võttis ära uue - aasta rõõmu
kui eriprogramm oli jama, raisk
võtan glögist viimase sõõmu
Talvetaat
Talvetaadil habe härmas
keha katab tuisukott
Ta ei kõnni sammul kergel
tuiskab tuisus tuuselkott
Talvetaadil nüüd on võimu
paugutada siin-ja seal
Tõsta lumehange kõrgust
teeb mis tahab,ise teab
Näpistada meeldib talle
siis kui jäine on ta meel
Linnukest, kes külmast kange
loomakest,kes metsateel
Külm on talvetaadil süda
Mis sa teed!
Kõpsat,kõpsat jõulukesed
Kõpsat,kõpsat jõulukesed
tõttavad kui väle põder
üle lumehangede
läbi valge metsatee
Tuiskavad võidu tuultega
püüavad uiskudel lennata
vihisevad pilvepiirile
valgetele inglitele järele
Virmalistelt viisi noolivad
kaasa laulda proovivad
kuul kuldsel kiiguvad
tähti taevast pilluvad
Kõpsat,kõpsat jõulukesed
tõttavad kui väle põder...
Jõulud tulid naerusuil
Jõulud tulid naerusuil
maa lumest vaba mitmeid kuid
Nüüd lumekratid tegid nalja
tõid kõikjal lumehanged välja
Tuul tuisku üles keerutas
end lumehangedel veeretas
Lumehelbed tasakesi
keerlesid kõik läbisegi
Virvendas kõik taevalaotus
suureks paisund jõuluootus
Süda pummadi,pummadi lõi
keegi kuskil piparkooki sõi
Päkapikul hakkas paha
Päkapikul hakkas paha
Kinke vedada ei taha
Kukkus potsti lumehange
Nina tilkus kui jääpurikas
Kurguvalu piinavalt kipitas
Tuisk lõi lumehanges tantsu
Lumehangel harakas
päkapikul kädistas:
"Väike päkapikuke,
sind tabanud on gripike!
Seitsme ilmakaare tuuled
Sõnumi tõid külmad huuled:
"Kui gripist midagi ei tea,
siis kädistama ka ei pea!"
Külm
Külm näpistab mu nina
oma jäise sõrmega
poeb põue,varba sisse,
naksab põske,ei tal küllalt saa
Külm jõe-ja järvesängides möllab
katab kaanega
Siis mere poole tuiskab
ta hirmsa maruga
Külm kogub endas jõudu
muutub jäisemaks
Tunneb mere võimsat müha
tal vastu hakkavat
Külm varblaseklutti piinab
Ei lase tal nokkida
üht rasvast pekitükki
mis oksal rippumas
Külm tungib minu hinge
külmutab pisarad
Külm ei mahu südamesse
mis nii soe on sees
Lõpuks siiski
Lõpuks siiski
lumi tuli,
sadas meie õuele,
tule ruttu,Reksikene,
pehmes lumes möllame.
Reks on poolenisti hanges,
saba tuisku keerutab,
mina aga lumememme,
kiirelt üles ehitan.
Marjapõõsas leevikene,
kõht kui punane tuluke,
tõusis lendu tuulekiirul,
lumi keerles järele.
Ilus päev on otsa saanud,
lumi hakkas sulama,
õhtutaevas pilved valged,
neilgi aeg on liikuda.
Kuugi taevas
tähed kaenlas,
valge pilve taha
peitsid end,
kogu ööks
jäi valgus maha,
helendas kõik taevapiir.
Libise,libise saanike
Libise,libise
saanike,
saani ees
põhjapõdrake,
kuljustehelinal
tõtake,
aega veel jäänud
on veidike.
Jõuluvana muhe
saani sees,
särasilmsed lapsed
ju ootavad ees,
kingikotid saanis
kõik pakitud,
jõuluvana saapadki
lakitud.
Saanike tuiskab
lumisel teel,
nii tasa ja vaga
on metsatee,
kuusepuud seisavad
kahel pool reas,
üks langeb saanile
otse nende seast,
maha jääb
härmatand mütsike,
mis kuusepuu
langetand peast.
Sel ööl
Sel ööl ma nägin üht und
oli valge maa ja süda lõi tuld.
Mis sügisest must, sel näidati ust
talv tuli, õigel ajal just.
Lumevaip see mattis kõik rajad
küll koju jõuab, kes piisavalt tahab.
Ja minagi siin lumetähele laulan -
on hea, et oled kohal nüüd, talv.
Annaks veel, et tuisk jahutaks hinge
kui õnne liialt kogunud ma.
Ainult vaikus minu ümber teeb ringe
kui taevas toob kübemeid taas.
Naeratab paju ja särab kristall
mis katab väikest tiiki ääreni.
Kadunud linnud ja kadunud hall
naeratab päike maailmaveereni.
Naeratab vaikus, hääletult kiigub
.....
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
Talvesaisoon-hibernatsioon
See on aeg, mil päike tõuseb hilja
ja juba varsti jälle looja läeb
on oma urus karu, iga putukas ning siil ja
valgest soojast suvepäevast und vaid näeb
Ka meile meeldiks jääda kauem sooja teki alla
ja pehmes voodis külge pöörata
kui tuiskab lund või vihma taevast nagu kraanist kallab
ei lasta meil päev otsa põõnata
Tasa tahenevad maapind, lombi-järveveed
aeg on kanda talvekäpikuid
tabad taas end tahtmast ühte tassi taimeteed
tagataskust taskurätikuid
Talvel tahaks tahedamat: tangu, tatart, liha
pekki akna taga nosivad ka tihased
niikuinii siis mant .....
Armastusest
Armastus on olevik, Armastus on tulevik
Armastuste - armastus - alati on murelik
armasta kasvõi korra, sest sa oled lihtsurelik
see on kõigi saatus siin.
Ära peta,ära luiska
kui täna armastad
siis homme ära minema sa tuiska
sest kui lähed - jätad mind
ma olen valmis minema - kehast lahkub hing.
Kunagi ma mõistan, et kõik siin oli asja eest
et sina oled just see, kes tiris mind välja põhjatust veest
he -he
Kunagi ma mõstan, et kõik annab meile
kogemusi,teadmisi,oskusi
anna andeks, et üldse kunagi kohkusin
sest nüüd olen õnnelik, mul on mis ma .....
***
Tuiskab,
tuiskab otse vastu,
täpselt vastu.
olen siin üksi,
ma ei tunne midagi -
enam
ja ma nüüd lõpuks
lihtsalt olen.
Olen üksi.
Tuul puhub
ja lükkab mu ümber.
Vihma sajab
mu pea peale.
Vaatan veel kord ringi.
Ei tuiskagi.
Olen lihtsalt,
olen lihtsalt siin ja
väljas on
on lihtsalt udu.